Eesti bränd ja brändiväravad

FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Tunnistan, et olen vanamoodne. Olen endiselt reaalselt trükitud ajalehtede ja raamatute usku. Hoolimata sellest, et veedan seitse päeva nädalas ja vähemalt 10 tundi ööpäevas arvutiekraani taga.

Kuuludes 1984. aastal nende ajakirjanike hulka, kes üldse esimesena arvutitööle üle läksid, läheb mul nüüd juba 33. aasta, mil olen arvutit kasutanud. Ehk siis kõige uue eitamises mind ka süüdistada ei saa. Ometi tekitavad mõned uuendused minus hirmu. Üks selliseid uuendusi on 200 000 eurot maksnud Eesti bränd ja 500 000 eurot maksma minevad brändiväravad.

Eesti kirjakeele seletussõnaraamat sõna „bränd“ ei tunnista. On vaid „brändi“. Nii 2006. kui ka 2013.aasta õigekeelsussõnaraamat kinnitavad sõna „bränd“ olemasolu, kuid ei soovita seda kasutada: etemad on tootemark (bränd) ja margitoode (bränditoode).

Kiikasin seejärel veebilehele brand.estonia.ee ning kuulasin-vaatasin 2 minutit ja 26 sekundit kestnud brand estonia videotutvustust (mõistagi ingliskeelset, sest eesti keelega pole Eesti tootemargil suurt pistmist). Erinevalt minister Palost minul kananahka ihule ei tekkinud. Korralikult tehtud, aga selline mittemidagiütlev.

Nüüd ootan hirmuga brändiväravate tulekut. Ma pole küll sagedane reisija, kuid kord-kaks aastas satun ikka lennujaama, sadamasse või mõnda piiripunkti. Viimatine mälestus lennujaamast kinnitab eelmise brändi „Welcome to Estonia“ elujõudu. Viimatine piiriületus Läti poolt tulles aga seda, et olen saabunud „A.Le Coq country“ nimelisse riiki. Paari aasta tagune mälestus Narvast meenutab pigem tühjust ning Valkast Valgasse sõidul jäi ühest riigist teise sõit üldse märkamata. Tubli uuenduse läbi teinud Balti jaamas köidavad nüüd pilku kolm Vene vägilast.

Nii et tõepoolest on, mille üle mõelda. Iseasi, kas just nii. Muide, vanasti nimetati selliseid kohti lihtsalt Eesti väravateks.

Populaarne

Tagasi üles