Miks vajavad Eesti salumetsad täiendavat kaitset?

Põlis-salumets Poruni jõe orus Puhatu looduskaitsealal. Foto: Anneli Palo

Metsaseaduse muudatustes kavandatav viljakate kuusikute raievanuse alandamine tõi teravalt esile rangelt kaitstavate salumetsade jätkuvalt liiga väikese pindala kaitsealadel. Esimeses metsanduse arengukavas planeeriti Eestis kaitse alla võtta vähemalt 34 600 hektarit vanu salumetsi, millest toona oli kaitstud umbes 9000 ha.

Viimase kümne aasta jooksul on täiendavate alade kaitsmine edenenud teosammul. Kõiki tänastel kaitsealadel ja metsa vääriselupaikades olevaid salumetsi arvesse võttes oli vajak 2016. aasta alguses veel ligikaudu 20 000 ha. Aastaraamatu „Mets 2014” andmeil on salumetsade üldpindala Eestis 217 500 ha, see tüübirühm on metsamaal pindalalt viiendal kohal (10,9% metsamaast), kusjuures riigimaadest hõlmavad salumetsad 7% ning eramaadest 13%. Esimesed viis tüübirühma moodustavad Eesti metsa üldpindalast 88%.

Salumetsade levik Eestis

Salumetsade seas eristatakse vähemalt kahte kasvukohatüüpi. Neist levinuim sai nime põllumajandusmaadelgi tuntud ja tüütu umbrohu naadi järgi, sest suur osa meie tänasest põllumajandusmaast on raadatud naadile kasvukohana sobivate viljakate metsade asemele. Sõnajala kasvukohatüübi metsi esineb paiguti jõelammidel ja viljakate nõlvade jalamil. Maastikuliselt võib tüüpiliste salumetsade kõrval eraldada jõgede kaldavallide humala-lammimetsi ning Põhja-Eesti pankranniku jalamil kasvavaid kuukressi-pangametsi.

Lisaks põlistele metsaaladele on mitmed tänased salumetsad ajaloolised alemaad (ka uht, saat või sõõrd, vrd kohalike kohanimedega) või puisrohumaad. Osa kujunes alles teise maailmasõja järel põllu- ja (puis)rohumaade võsastumisel, mistõttu hall lepp on enamuspuuliik ligi pooltes salumetsades.

Salumetsi on kõige vähem Põlva- ja Hiiumaal, suhteliselt enim aga Jõgeva- ja Viljandimaal, suuri salumetsaalasid esineb ka mujal.

Kuidas salumets välja näeb?

Looduslikud salumetsad on enamasti segametsad, puuliikidest on sagedased pärn, kuusk, jalakas, haab, vaher, saar, arukask, paiguti leidub tammepuid. Madalamatest puudest-põõsastest on tavalised hall lepp, pihlakas ja toomingas, sarapuu, harilik kuslapuu, vaarikas, magesõstar, näsiniin jne. Rohustus kasvavad kevadine seahernes, koldnõges, mets-tähthein, imekannike, metspipar, harilik kopsurohi, salu-siumari ja harilik kolmissõnajalg. Niiskemates salumetsades on erinevaid sõnajalgu eriti ohtralt. Kevaditi salumetsaalust lausaliselt katvad ülased, sinilill ja maikelluke on levinud ka teistes metsatüüpides.

Poollooduslikest puisrohumaadest kujunenud salumetsad on tihti tammikud, kuid päris tavalised on ka saarikud, haavikud ja sarapikud ning kõikvõimalikud segametsad. Ajalooliselt raietega majandatud metsamaad uuendatakse sageli puhtkuusikutega, looduslikul uuenemisel tekivad esmalt kaasikud ja haavikud, kuid mõnikord ka lopsakad sarapikud või hall-lepikud. Ka põllumaade võsastumisel on lepikud salumetsa esimeseks arenguetapiks.

Salumetsad levivad gleistunud leostunud ja leetjatel muldadel, piirkonniti ka gleistunud näivleetunud või rähkmuldadel. Kuivadel leostunud ja leetjatel muldadel püsivad salumetsade sarnased kooslused inimtegevuse mõjul – näiteks tammikud või muud laialehised kooslused, kuhu looduslikult kujuneksid laanemetsade hulka liigituvad sinilille või jänesekapsa kasvukohatüübi kuuse-segametsad. Mõnikord tekivad salumetsataimestikule sobivad kasvutingimused ka viljaka õhukeseturbalise angervaksametsa kuivendamisel.

Salumetsade mullad on kevadel ja sügisel lühikest aega liigniisked, tasandikel võivad ajutist liigniiskust põhjustada ka suvised kestvad vihmad. Teisalt võib kuumadel-kuivadel päevadel mulla ülemine kiht nii läbi kuivada, et keskpäeval alustaimestu närtsib. Põuaajal võib katkeda isegi põhjaveest ülespoole tõusev vee liikumine ning veepuudus mõjub ka puudele-põõsastele. Enamiku aastast siiski soodsa veere˛iimi ja lagundajate eluks sobiva mullareaktsiooni tõttu ei teki salumetsadesse tüsedat toorhuumuskihti – nii taimed, langenud lehed kui ka peened oksad lagundatakse kiiresti ning võetakse aineringes uuesti kasutusele. Aeglasemalt kõdunevad vaid jämedad tüved. Pikaajalises arengus tüseneb metsa viljakas huumuskiht.

Salumetsa loodusväärtused

Salumetsad sobivad kasvukohaks sisuliselt kõigile Eesti puuliikidele. Mida rohkem on metsas puu- ja põõsaliike, seda enam ka nendest otseselt sõltuvaid teisi liike. Lisaks nn tavalistele salumetsaliikidele on vanades salumetsades suur hulk kitsalt kohastunud liike ehk neid, millele sobivad vaid kindla puuliigi lehed, puukoor, puit või kõdupuit. Laialehised puud on majandatud metsades vähe levinud, mis piirab tänapäeval ka nendega seotud liikide levikut. Kõige harvem leiavad elupaiku need organismid, kes lisaks spetsiifilisele puuliigile vajavad kõrges vanuses puid või väga jämedat lamapuitu.

Jämeda või vana elusa puidu eelistus on seotud liikide levikuga. Maastikul haruldaste puuliikideni jõuavad liigid seda tõenäolisemalt, mida kauem puu seal seisab. Kaugeltki mitte kõik seene-, sambla ja samblikuliigid pole head levijad ning uute alade asustamine toimub aeglaselt. Kui 40–50sentimeetrise rinnasdiameetriga puude sagedus on põlismetsas vaid 2,5 korda kõrgem kui majandatud metsas, siis üle 50sentimeetrise diameetriga puude puhul kasvab erinevus üheksakordseks (Lõhmus, Kraut 2010).

Jämeda lamapuidu liigid ei asusta väikese läbimõõduga tüvesid nende kiire lagunemise tõttu. Mõnede mardikate vastsed arenevad valmikuks 6–7 aastat või kauemgi, ka paljud puiduseened suudavad viljakehi moodustada alles aastakümnete möödudes. Nii mardikate kui ka seente seas on hulk liike, mis asustavad tüvesid alles pärast kindla eellasliigi elutegevust selles. Põlistes salumetsades on keskmiselt 78 tihumeetrit üle 30 sentimeetri jämedust lamapuitu hektaril, majandatud raieküpsetes salumetsades vaid 2 tm/ha (Lõhmus, Kraut 2010). Laias laastus seega 40 korda vähem substraate ja elupaiku, kui oli stabiilselt olemas inimasustuse eelsel ajal.

Eesti teadlaste andmeil on meie salumetsad (Abruka laialehine mets ja Koeru salukuusik; Moora, Tedersoo, Öpik, Zobel jt) seente liigirikkuselt maailmas esikohal. Kõige enam samblikuliike on leitud tammedel (232 liiki teada, neist 17 kaitsealused; Kirk 2014). Kaitstavatest soontaimeliikidest seostub põhiliselt salumetsaga 10 liiki, kuid üks oluline kasvukoht on salumets vähemalt 30 kaitstavale liigile, nende seas kaunis kuldking või paljudes rahvusköökides tuntud karulauk. Salumetsades on ka väga suur sammalde, tigude ja lindude liigiline mitmekesisus. Mida põlisem ja struktuurirohkem salumets, seda enam võimalikke elupaiku ja substraate erinevatele liikidele.

Mida tehakse salumetsade kaitseks?

2016. aasta lõpus arvutas TÜ juhtivteadur Asko Lõhmus olemasolevate parimate andmete põhjal uuesti välja nii salumetsade olemi kui ka vajaku suuruse. Täpsustatud andmete põhjal võiks Eestis olla 215 600 ha salumetsi, rangelt kaitstavate salumetsade vajak oli pärast kõigi olemasolevatel ja planeeritavatel kaitsealadel, hoiualadel ja vääriselupaikades olemasolevate salumetsade arvessevõtmist 13 000 kuni 16 000 ha. Vajaku tegelik suurus on sõltuv rakendatavatest raievanustest – mida nooremalt metsi raiutakse, seda enam peab olema vanu metsi range kaitse all.

Jõulude ja aastavahetuse ajal tegeles vabatahtlik töögrupp (Asko Lõhmus, Renno Nellis, Anneli Palo ja Indrek Tammekänd) salumetsade vajaku katmise ettepanekuga. Kui arvesse olid võetud juba arutluse all olnud salumetsad piiranguvööndites (u 3000 ha) ja võimalikud seni ülesleidmata metsa vääriselupaigad koos lisanduva samast kasvukohatüübist puhvervööndiga (u 1400 ha), oli vajak endiselt ligikaudu 10 000 ha. Sai selgeks, et ilma nn ökosüsteemikaitsealadeta seda pindala katta pole võimalik. Nende asukohtade leidmiseks tehtud kaardianalüüsi tulemusel saadi hulk kompaktseid erineva suurusega salualasid riigimaadel. Neist valiti välja suurimad ja maastikuliselt sidusad alad: 1) Viljandimaa lääneosas põhja-lõunasuunas kulgev lopsakate metsade koridor (nn Kariste-Rimmu); 2) Karisöödi ehk Peetri jõe maastikukaitseala ümbrus, mis ühendab Haanja kõrgustiku ja Koiva jõe alasid; 3) Tartu ja Jõgevamaa piiriala (tinglikult Kursi metsad); 4) Jõgeva ning Ida- ja Lääne-Viru maakonna piiriala metsad (kokkuleppelised nimed Sonda, Laekannu ja Välgi); 5) Pärnumaal Massumetsa; 6) Raplamaal Käru ja Vändra jõe vahel olev metsaala. Pärast põhjalikku arutelu ja täiendavate materjalidega tutvumist sai selgeks, et nii Sonda, Käru kui ka Välgi piirkonnas tuleb keskenduda pigem vääriselupaikade kaitsmisele. Lisaks vaadati üle kõik teised kaardianalüüsil moodustunud kompaktsed alad ja piiritleti täiendavalt väiksemaid kaitset väärivaid salumetsaalasid.

Ettepanekut arutati 12. jaanuaril Keskkonnaministeeriumis toimunud töörühma koosolekul, edasi liikus ettepanek metsandusnõukogusse ja oli arutusel Riigikogu keskkonnakomisjonis. Tänaseks on RMK keskkonnaministri kirja alusel ajutiselt raie peatanud nii eelnimetatud valitud aladel kui ka kaitsealade piiranguvööndisse jäävais salu- ja laanemetsades. Samuti asutakse aktiivselt otsima veel säilinud metsa vääriselupaiku.

Täiendavad salumetsade kaitse abinõud keskenduvad riigimaal olevatele metsadele. Ka eraomanikud saavad kaasa aidata salumetsade elustiku säilimisele. Lisaks vääriselupaikade hoiule võiks julgelt langetamata ja metsast välja viimata jätta kõik majandusliku kasutuseta jäävad laialehised puud ja väga okslikud kuused, sh kuivanud tüved, ning lasta neil saada loodusliku aineringe osaks. Eriti tõhus on see järjepidevates metsades, sh järsud nõlvad, oja- ja jõekaldad, soosaared või kinnikasvanud puisrohumaad, sest seal on iseloomulik elustik üldjuhul säilinud. Puistu ühtlasele läbiraiele ja üksikpuude seemnepuudeks või säilikpuudeks jätmisele tuleks eelistada puudegruppe, nii kaitstakse ka nende all olevat varjulist keskkonda ja alusmetsa, samuti välditakse olemasoleva jämeda lamapuidu lõhkumist ja maapinda vajutamist.