Põnev talikülaline

Vöötkakku nähakse Eestis üsna harva. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Kui talviti kisub Põhjalas pakaseliseks ja ühtaegu läheb lumikate tüsedaks, siis kipuvad mõned sinna talvitama jäänud linnuliigid mõnikord lausa nälga jääma, nii et on sunnitud mahedamaid paiku otsima.

Üks selliseid on vöötkakk. Ta on levinud põhjapoolkera okasmetsades ja metsatundras. Taigavööndis eelistab ta hõredamaid metsi, eriti aga tormist kahjustatud metsaosi ja raiesmikke üksikute kasvama jäänud kõrgetüveliste puudega.

Kujult, suuruselt ja lennupildilt sarnaneb ta raudkulliga: on nagu seegi hakisuurune ja vöödilise alapoolega, lendki on niisama sirgjooneline ja ühtlaselt vehkivate tiibadega. Vöötkaku pea on aga jämedam ja ta ei varja end niivõrd kui raudkull, vaid peatub meelsasti mõne oksteta puutüve külgtüükal või lausa puuladval, vahel koguni elektritraadil. See öökull on aktiivne päevalgi, ilmselt põhjapoolse päritolu tõttu – seal peab ju pesitsusajal valitsevate pikkade päevade tõttu saagijahiks ja poegade toitmiseks kasutama ka valget aega. Sama täheldame ka lumekaku, habekaku ja soorätsu juures – ka nende põhilised elualad on suvise pika päeva vöötmes.

Lähemalt silmitsedes näeme vöötkaku omapärase mustriga pead: kollase silma ümber on üsna suur valge laik, mida kõrva kohal piirab must püstine riba. Kukla küljel on tume ovaalne laiguke ja selle kõrval külgkaelal valge laik, mis koos meenutavad justkui suurt silma – see kombinatsioon on ilmselt kujunenud võimaliku tagantpoolt ründaja heidutamiseks. Selg on šokolaadipruun, valgete tähnidega. Tumedal sabal on peened valged vöödid, hele alapool, tiivaalused ja lagipea on katkendlike vöötidega, nii et linnu välimus õigustab talle juba 95 aasta eest pandud eestikeelset nime.

Eestis on vöötkakk vähearvuline talvitaja (kokku kuni tosin lindu) mitmesugustes hõredates puistutes. Oktoobrist jõuludeni ja veebruaris-märtsis nähakse vöötkakke sagedamini, sest siis käib läbiränne. See liik võib rännata pesitsusaladest tuhandete kilomeetrite kaugusele. On täheldatud ka invasioonilaadseid massrändeid, meil viimati küll üle 50 aasta eest.

Suvel nähakse teda Eestis üsna harva ja pesitsejana on ta päris haruldane: siiani on leitud kokku kümmekond pesa. Lausa erakordne oli, et 2014. aasta kevadel avastasid Läänemaa ornitoloogid Renno Nellis ja Aivar Veide Vormsi saare puistutes kolm pesa, üksteisest mitu kilomeetrit eemal. Pesaks valitakse mõni tüvetüügas või poolmurdunud puu, sobib ka puuõõnsus või mullune varesepesa. Kurnas on kolm kuni tosin muna (Eestis kuni kuus), mida hautakse peaaegu kuu aega. Munade arvu määrab eelseisva sesooni hiirerohkus või -nappus, mida kakud mingil salapärasel moel suudavad ette aimata. Kuna ema jääb pesale kohe esimese muna järel, siis on pojad eri suurust. Nad püsivad pesas kolm nädalat, siis hakkavad turnima mööda oksi ja võtavad tuule tiibade alla viie nädala vanuselt. Põhilise toidu – enamjaolt lemminguid ja leethiiri, sekka ka väiksemaid linde – toob neile emalind, isane aga tegutseb üsna ägeda pesavalvurina. Vöötkakud on jõulised kütid – nende saagiks langeb ka rästaid ja endasuuruseid laanepüüsidki. Oma poegade kaitsel on nad söakad ründajad ning enamasti suudavad eemale peletada nii händkaku kui ka metsnugise. Tänu suhteliselt sihvakatele ja teravatipulistele tiibadele on vöötkakk osavam manööverdaja kui teised kakud.

Kui kakkudel üldiselt mängib saagi tabamisel suurt rolli kuulmine, siis vöötkakul tundub põhirõhk olevat nägemisel – sestap nad nii laia silmaringiga varitsuspaiga valivadki. Vahel õnnestub talvel meilgi kuulda poolkilkavat ke ki-ki ki-silbirida või tuuletallaja moodi ärevus-hoiatushüüdu kvikvikvikvi. Pesitsema asuva paari isalind annab endast teada omalaadse värisev-pärlendava hu hu huhu ü ü üüüüü-„lauluga”, millele emane vastab käheda tššui-epp-hüüdega.

Vöötkakk näib olevat üsna inimkartmatu lind: üks Vormsil leitud paar pesitses lausa taluõuel oleva puu õõnsuses. Mõnikord võib teda lausa linnapargis näha. Ehkki pealtnäha stoiliselt rahulik ja end suhteliselt ligidalt vaadelda lubav lind, võib vöötkakk pesale liialt lähedale tulevat inimest rünnatagi, nagu see on tavaks händkakul. Eestis seda vaevalt juhtub, aga Põhjala radadel matkajad: ettevaatust!

Kevadel ja suvel märgatud vöötkakkudest on huvitatud ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjon, keda saab informeerida meilitsi [e-mail]. Niisiis hoidkem looduses liikudes silmad lahti – mine tea, mis hetkel midagi haruldast või erakordset meie vaatevälja satub!