Metsanduses on liiga palju majandust ja liiga vähe visiooni

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Mets ei ole ühiskonnas ammu nii suurt vastukaja leidnud kui praegu. Metsaseaduse muudatused tekitavad eriarvamusi ja lahkhelisid. Teiste seas jääb aga kõlama üks mõte, millega suur osa asjaosalisi nõustub – meie metsandusel ei ole pikaajalist visiooni.

Jaanuari keskel peeti Eesti Maaülikoolis metsandusseminari, kus oma ala professionaalid arutlesid selle üle, kui säästlikult me oma metsa kasutanud oleme ja milliseid juba tehtud vigu saaks tulevikus vältida. Kitsaskohtade, näiteks raievanuste muutmise, elustiku-uuringute kasutamata jätmise ja liigse ekspordi taustal on põhimure pikaajalise visiooni puudumine Eesti metsakasutuses tervikuna. „Me ei tea päris hästi, kuhu oma metsandusega püüdleme, võimalusi selleks on väga palju,” ütleb maaülikooli professor Henn Korjus. Tema sõnul vähendab praegune olukord metsandussektori panust eestlaste heaolusse ja loob üleüldist ebakindlust.

Ajast ja arust raievanused

Korjus märgib, et tehnika ja teadus on tänapäeval jõudsalt arenenud ja seda tuleks kasutusele võtta ka metsas. Näiteks toob ta välja, et praegu kasutatavad raievanused on pärit Nõukogude Liidu metsakoodeksist. Eesti Vabariigi metsaseaduses on neid veidi küll muudetud, aga mitte kuigivõrd. „Koodeksis toodud raievanused lähtuvad jämedate puidusortimentide tootmise vajadusest. Tänapäevane puidutööstustehnoloogia aga võimaldab kasutada märksa peenemat puitu,” märgib Korjus. See tähendab, et puidu tootmisel saaks rakendada ka lühemaid raieringe. Korjuse sõnul Soomes ja Rootsis minimaalseid raievanuseid kehtestatud ei olegi. Professor märgib, et eri huvigrupid ei suuda tihti mõista seoseid raievanuse, raiemahu ja metsa juurdekasvu vahel. Tema juttu mööda minimaalsete raievanuste kehtestamine raiemahtu pigem ei mõjuta ja on tegelikult eesti metsale kahjulik, soodustades metsaressurssi raiskamist.

„Omandiüksuse tasemel oleme liialt kinni käskudes-keeldudes,” räägib Korjus. Tulundusmetsade majandamisele põhjendamatult tehtud piirangud tähendavad tema hinnangul metsaomanikule iga-aastast saamata jäävat tulu 15–40 eurot hektari kohta. Seda kahju on mitmed metsaomanikud praegu nõus vabatahtlikult kandma ja raievanus ei ole kohustus. Praktika näitab, et suur osa erametsaomanikest lähtub oma metsa majandamisel peale majandusliku aspekti ka muudest väärtustest. „Raievanus ei ole metsaomanikule paljudel juhtudel üldse tähtis,” ütleb Korjus. Ta lisab, et kui riik erainitsiatiivi ja kaasavat kavandamist ei usalda, siis ei teki kunagi piisavalt sotsiaalset kapitali, et keeldude ja käskude mentaliteedist lahti lasta.

Majanduses kinni

Seda, et Eesti metsakasutus on praegu liiga majanduspõhine, toonitab ka maaülikooli metsakasvatuse osakonna vanemteadur Raul Rosenvald. Kui säästva metsamajanduse põhimõtete järgi peaks võrdselt lähtuma nii sotsiaal-kultuurilisest, ökoloogilisest kui ka majanduslikust aspektist, siis Eestis on tähelepanu keskpunktis viimane. „Juba praegu võib öelda, et Eestis ei järgita säästliku metsamajanduse põhimõtteid,” nendib Rosenvald. Metsade raie ja netojuurdekasv pole tasakaalus. Samuti on metsade majanduslik väärtus viimased paarkümmend aastat märgatavalt langenud. „Raiutud okaspuupuistud lastakse uueneda lehtpuudega, eeskätt halli lepaga ja riiklik poliitika pole kunagi püüdnud seda protsessi pidurdada,” ütleb Rosenvald. Õnneks on viimastel kuudel metsaseaduse muutmise protsessis märgata õigetele põhimõtetele lähenemist. Näiteks on mitut seadusemuudatust täiendatud nii, et väheneks nende negatiivne mõju metsa elurikkusele.

Rosenvaldi sõnutsi meie metsade elustikuväärtus kahaneb. Tegutsetakse üksnes viimase häda korral, sõnab Rosenvald ja toob lähiajast näiteks lendorava. Elustiku-uuringuid on Eestis liiga vähe ja see tingib ebateadliku metsakasutuse. „Metsamajandamine peaks põhinema teadmistel,” rõhutab Rosenvald. Paljud uuringud on tellitud metsade majandusliku tulu suurendamise kohta, kuid kas majandustulu suurendamine ka metsaelustikku mõjutab, ei teata. „Kohati tundub, et ei tahetagi teada,” ütleb teadur.

Metsa tuleks väärindada kohapeal

Kuna majanduslik aspekt on Eesti metsakasutuses tänapäeval esikohal, siis peaks Eesti puidu võimalikult efektiivselt kasutama. Tulu suurendab kindlasti puidurafineerimistehase rajamine, millest hiljuti teada anti. Maaülikooli professori Peeter Muiste sõnul on tegu õige ja targa otsusega. Praegu eksporditakse töötlemata kujul 20–30 protsenti meie puidust. Seda on Muiste sõnul palju. Tulevik sõltub tema sõnul aga raiemahust. Kui see jääb tänasele tasemele, oleks otstarbekas puitu väärindada Eestis. Uus puidurafineerimistehas seda ka võimaldaks. Muiste arvates võiks puidurafineerimistehas pakkuda teisigi põnevaid uusi võimalusi. „Selles töödeldakse puittooraine eri koostisosadeks: tselluloosiks, hemitselluloosiks ja ligniiniks, mida saab edasi väärindada erinevateks biotoodeteks. Puidukeemia ongi tulevikus perspektiivsem arengusuund.” 

Muiste märgib, et kõik sõltub siiski raiemahust. Kui mahte suurendataks, saaks kasvatada ka väärindatava toorme kogust, eelkõige puidugraanuli ja saematerjali tootmist. Teine arengusuund on energeetika, puitplaadi- ja vineeritootmine. Veel oleks võimalik puidust toota biosütt, mis asendaks edukalt kivisütt elektri ja sooja tootmisel. Eesti turul sellise kütte nõudlus küll puudub, kui Muiste sõnul võiks see olla edukas ekspordiartikkel.

Metsamajandus on täppisteadus

Metsade struktuur on viimase kolmekümne aasta jooksul palju muutunud, nagu ka metsa majandamine. Professor Henn Korjuse sõnul saaks ja peaks metsi majandama märksa detailsemalt kui seni. „Eesti metsapoliitika kiideti heaks 1997. aastal. Peaksime oma eesmärgid ja tegevused metsanduses lähiajal kindlasti uuesti mõtestama,” ütleb ta. Tehnoloogia lubab tänapäeval iga geograafilise koha juurde märkida selle väärtused ja funktsioonid ning sellest lähtuvalt prognoosida tulevikku. „Vajadusel saame sekkuda ja metsaökosüsteemi arengut meile sobivalt suunata,” märgib Korjus.

Teadlaste hinnangul tuleks uusi võimalusi kasutada, usaldada ja rakendada arengukavade, visioonide ja seaduste koostamisel. „Kindlasti on vaja uusi teadmisi ja uuringuid oma metsade kohta, et veelgi paremini väärtustada metsa ökoloogilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke väärtusi,” ütleb Korjus.

Tagasi üles