Igal metsaomanikul oma suhtumine

Maire ja Roland Laanemets oma parkmetsaks kujundatud metsa servas sildi juures. Foto: Viio Aitsam

Parim metsamajandaja 2016 tõi Eesti metsaraietest rääkides isegi mängu prohvet Järve Jaani.

Eestis on eraisikust metsaomanikke üle 100 000. Kui praegusel ajal kellegagi neist kohtuda, jõuab igal juhul jutt ka raievaidlusteni, mida meedia on järjest kajastanud. Kõik omanikud on metsaga rohkem või vähem seotud, kuid metsaomandite suurus on erinev. Sellest lähtuvalt erineb ka metsas tegutsemise aktiivsus ja laad.

Linnalähedane parkmets

Maire ja Roland Laanemets, kelle kahehektariline metsatükk asub Rapla linna lähistel ja on maareformi ajal saadud seetõttu, et vald pakkus maja juurde erastada väikest teeäärset metsasiilu, ei mahu kuidagi avalikus ruumis leviva stereotüübi raamidesse. Nad on aja jooksul päris palju metsas raietöid teinud, kuid siht pole olnud mitte „rikkaks saada”, vaid hoopis kujundada kodulähedast metsaalust ilusaks paigaks. Sama pere pälvis 2006. aastal presidendilt kauni Eesti kodu tiitli.

Paju ja toomingat raiudes on muudetud metsa läbitavamaks, uue kraaviga, millel peal kolm purret, on liigvett ära juhitud. Üksikute kuivanud puude raiega on antud kasvuruumi noortele kuuskedele ja üle kõige kõrguvad vanad võimsad kased. Kõik väikesed tammed ja kadakad on jäetud kasvama ja neid on talveks kuuseokstega ümbritsetud, et metskitsed ei tuleks neid hammustama või sarvedega pusima.

„Mulle tõtt-öelda on meeldinud metsas isegi rohkem tegutseda kui aias,” räägib Maire Laanemets.  Ta on lõputult kevaditi metsa all isegi lehti riisunud ja lodukohta täitnud. Kui on avastanud suuremaid kive, on abikaasa neid kokku vedanud ja väikesi kivikangruid kujundanud.

Laanemetsade nüüd lapselapsele kuuluvat metsaalust ka niidetakse. Korrastatud puistu koos teeäärsete eramaasiltidega maantee ääres, mis on üks Rapla harrastussportlaste ja loodusenautijate käidavaid trasse, on mingis mõttes nagu näidis sellest, mida omanikud ühe erametsatükiga, mis klassikaliseks majandamiseks on liiga väike, teha võivad.

Maire ja Roland Laanemets mainivad, et õnneks nemad linnalähedaste metsade nuhtlust – prahistamist, ei ole kogenud. Mõnel aastal on jõulude ajal varastatud kuuskesid ja ühel ajal käis keegi kõige suurema kadaka oksi lõikamas, kuid viimastel aastatel on rahu majas.

Metsa lisaväärtused

Laanemetsade kodu on puidugraanuliküttel, kuid mõnevõrra kulub ka küttepuid (nt kamin), mis on pärit oma metsast. Sealtsamast saab maasikaid, seeni ja head emotsiooni. Roland Laanemets ütleb, et igal hommikul teeb tuuri metsas.

Lisaväärtus on ka linnulaul ja kohtumised metsaelanikega, nagu metskitsed, rebased või siilid. Oravaid on viimasel ajal vähem näha ja millegipärast pole õuele enam tulnud nurmkanad.

„Minul süda valutab, kas kõige jaoks, mida plaanitakse, ikka metsa jätkub. Kui teed mööda sõita, on mets nagu malelaud, raiesmikke on nii palju,” viib Maire Laanemets jutu teemadele, millest raadios ja televiisoris räägitakse. Tema on kindlalt selle poolt, et lindude pesitsusajaks kehtestataks kevadine üldine raierahu. Seni on raierahu pidanud riigimetsa majandaja, kuid erametsades pole raietööde aega piiratud, vaid see on jäetud omaniku endi otsustada.

Talumetsa tarkus

„Minul ei ole kevadise raierahu vastu mitte midagi,” ütleb Nissi vallas Riisiperes talu pidav Rain Ajaots, kes eelmisel aastal kuulutati erametsaliidu korraldatud konkursil Eesti parimaks metsamajandajaks. Ta kohe ka seletab, et temal ei jääks raierahu tõttu mitte midagi tegemata, kuna põhimõtteliselt tehakse talus raieid ainult talvel. „See on vanast ajast saadik niimoodi. Talvel on metsa teha hoopis lihtsam. Kevadel, kui puude mahlad hakkavad liikuma, läheb puit raskeks.”

Rain Ajaotsa metsa põhiosa moodustavad vanavanemate talude metsad. Üks vanaisa, kes nõukogude ajal sovhoosilegi tegi reeaisasid, kirvevarsi jms, pidas tolgi ajal täpselt järge, et puidu, mida kasutas, võttis ainult oma metsa piiridest.

Nüüdsete teeäärsete raiete asjus pakub Rain Ajaots vanavanematelt kuuldud juttude põhjal poolmuiates teooriat, et kõik on kunagise prohveti Järve Jaani süü. Arvatavalt 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses praeguse Pärnumaa ja Läänemaa piiril elanud Järve Jaan sai tuntuks tulevikuennustustega, kus raudteid ja elektriliinegi ette ennustas.

„Järve Jaan oli puistanud õlgi maha ja seletanud, kust tulevikus maanteed lähevad, kus sõidavad tõllad, mida hobused ei vea,” jutustab Rain Ajaots. „Aga tookord ju ei tõmmanud keegi sirget sihti läbi mis tahes maastiku, nagu nüüd Rail Balticuga tehakse. Ta vedas seda ikka mööda nukkisid. Mets kasvab sellise tee ääres kiiremini kõrgeks ja suureks, seal on hea maapind, pole liigniiskust. Teest 50 meetrit kaugemal võivad olla juba hoopis teised kasvutingimused.”

Sedamoodi arutades jõuab Rain Ajaots sinna, et nüüd on neid teeäärseid häid metsi raiutud. Kuna nägijaid on palju ‒ raiesmikud jäävad kõigi möödasõitjate vaatevälja, jääbki mulje, et raiet on palju.

„Mina usun metsamehi, kui nad ütlevad, et seda ei ole liiga palju ja et metsa tagavara on olemas,” ütleb mees. „Ja mõtlema peaks ju sellele ka, et kõik tahavad puitmaju. Rohelised ka tahavad puitu. Kui Estonia juht Aivar Mäe räägib uuest ooperimajast, käib samuti jutt, et see peaks puidust olema ...”

Rain Ajaots pööraks rohkem tähelepanu mitte raiele, vaid hoopis metsauuendusele. „Mul poeg teeb praegu raiet hall-lepikus. Ühest otsast raiub ja teises servas juba lepad on hakanud ümber kukkuma. See näitab, et raietöö on ikkagi vajalik ja selle võiks jätta asjatundjate hooleks. Aga mina pooldaks seda, et kui võtad, pead asemele uue metsa istutama. Kui kvaliteetmetsa tahame, siis tuleks istutada senisest rohkem.”

Tamme ja jalaka ilu

Ajaotsade teraviljakasvatustalus, mida peavad isa-ema ja poeg kahasse, on üle saja hektari metsamaad, millest umbes 50 hektarit kuulub isale ja ülejäänu pojale. Käib metsa majandamine klassikalises mõttes ja ka kogu talus vajalik puit on saadud oma metsast.

Rain Ajaots, kes üldiselt eelistab ise saega metsa minna, selle asemel et harvester kohale tellida, ütleb, et tänavutalvine plaan oli lõigata ühest metsaosast vineeripakku, kuid pehme talve tõttu lükkas ta raietöö edasi. Varsti tuleb pojale appi minna küttepuid tegema (talus on oma halumasin), kuid peale selle teeb parim metsamajandaja hobi korras puitkäsitööd.

Kui toas juttu räägime, istume peremehe enda valmistatud toolidel, mis tehtud oma metsa kasepuidust. Ta väikeses puidutöökojas on näha mitut viimistlusjärgus lauda, mis valmistatud pojale suveköögi jaoks. Rain Ajaots jutustab imetledes tamme ja jalaka ilusast puidusüüst, mis laudadele kauni väljanägemise annavad.

„Selline tammepuit on tisleri silma järgi praak, aga minule just meeldib,” näitab ta huvitavat valge sakiga mustrit. „Välismaises tammepuidus seda ei ole.” Jalakapuit mõjub peale süümustri sellega, et  hööveldatult muutub punakaks. „Vana jalaka puit on vaata et veripunane. Mulle see tohutult meeldib.”

Osa puidust on pärit oma metsast, osa naabrusest. Osa nendest plankudest, mis töökojas tööjärge ootasid, olid ka mujalt juba kuivatatuna hangitud, et saaks materjali rutem töösse võtta.

Üle 100 000 omaniku

Eestis on 2015. aasta andmeil 107 170 füüsilisest isikust ja 5752 juriidilisest isikust metsaomanikku, kusjuures juriidiliste seas on ka ühemehe-osaühinguid ja omanikke, kes on koos mõne hoonega soetanud väikeseid metsatükke, mida ei majandata.

Kui arvestada, et pool Eestist on kaetud metsaga ja pool metsamaast kuulub riigile, teine pool eraomanikele, siis eraomanike osast 65 protsenti kuulub füüsilistele isikutele.

Kui omandi suuruse järgi vaadata, on 65 protsendil füüsilisest isikust metsaomanikel ja veidi vähem kui pooltel juriidilisest isikust metsaomanikest metsa vähem kui viis hektarit.

See kõik kokku näitab, et erametsaomanikke ei saa mõõta ühe mõõdupuuga.

Üks iseloomulik näitaja veel. Erametsakeskuse kaudu toetatakse Eestis erametsandust ja üks valdkond, kuhu riigi toetusraha kulub, on metsaomanike nõustamine ‒ nõustajateks metsaühistute juures tegutsevad paberitega metsakonsulendid. Näiteks 2015. aastal sai konsulentidelt nõu üle 6500 metsaomaniku. Peale selle metsaomanike temaatilised õppepäevad, mida mullu korraldati üle Eesti rohkem kui sada.