Halduslaastamine jätkub – kas kaovad ka maakonnad?
Arvamusplats

Allkirjad saab järjekordne omavalitsuste ühinemise leping.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Olen viimase aasta jooksul „Maa Elu” (31.12.2015, 17.03.2016, 19.05.2016) artiklites näidanud, kuidas riigijuhtimist ei saa edendada, kui muudatuste tegemisel jäädakse ühetasandilise kohaliku haldussüsteemi piiresse ega looda juurde teist haldustasandit. Oli kohe näha, et kui esmatasandi haldusüksusi – valla- ja linnakogusid ning valla- ja linnavalitsusi – ei lõimita ega arendata nende koostööd teisel haldustasandil, siis praegusest haldusreformist (HR) head nahka tulla ei saa.

Aasta tagasi koostatud HRi seaduse eelnõu paisus ülimahukaks ja sisaldas mitmeid vaieldavaid sätteid:

1) nõutakse esmatasandi haldusüksuste mehaanilist kokkupanekut mitte sisuliste, vaid numbriliste kriteeriumide alusel;

2) juhtnumbriks valiti ebaselgetel kaalutlustel ümmargune arv 5000 – vähemalt nii palju peaks olema elanikke uutes liitüksustes;

3) selleks, et reform mõjuks demokraatlikuna, korraldatakse elanike küsitlust, kuigi selle tulemusi pole kavas arvestada;

4) kokkupanek peaks toimuma vabatahtlikult, aga kui inimesed ei saa selle vajalikkusest aru, siis rakendatakse sundliitmist;

5) riigijuhid on nende protsesside jaoks varunud piitsa ja präänikut;

6) valdu ei liideta vaid omavahel, neid võib ka linnade külge ühendada;

7) kui selgub, et „manulisi” saab liiga palju, siis muudetakse mõned neist osavaldadeks.

Kuna oli näha, et niisugusest „reformimisest” erilist tulu ei tõuse, siis vallandus juba enne HRi seaduse vastuvõtmist protestilaine. HRi ekspert, Eesti Maaomavalitsuste Liidu (EMOVL) esindaja Märt Moll taunis haldusüksuste ebademokraatlikku liitmist, kuna see tugevdavat ülemäära keskvõimu rolli. Paljud asjasse puutuvad institutsioonid jätsid HRi seaduseelnõu sätted kooskõlastamata, aga 2016. aasta suvel võeti HRi seadus suurest vastuseisust hoolimata vastu. Kuna Riigikogu oli muutunud HRi valdkonnas valitsuse kummitempliks, siis pöördus 26 haldusüksust oma iseseisvuse tagamiseks vandeadvokaat Paul Varuli õigusbüroo poole (pöördumise seisukohad avaldati 24.08.2016 Postimehes) ja nimetatud asutuse toel Riigikohtusse. Kahjuks ei olnud Riigikohtu 20.12.2016 langetatud HRi puudutav otsus piisavalt radikaalne: vaid üks järelevalve kolleegiumi kohtukoosseisu viiest liikmest pidas HRi seadust äärmiselt pinnapealseks, ebamääraseks ja killustatuks. Siiski leidsid ka ülejäänud liikmed, sealhulgas esimees Priit Pikamäe, et valitsus võib algatada haldusüksuste sundliitmist, kuid ei pea seda lõpule viima. Ka hiljutine valitsuse vahetus pole HRi läbiviimisse pööret paremusele toonud.

Eestis oli veel hiljuti 213 haldusüksust – 30 linna ja 183 valda – parasjagu selleks, et edukalt esmatasandi vajadusi katta ja neid lõimides teist, maakondlikku haldustasandit luues ka regionaalhuve rahuldada. Nii nagu looduses on hakatud kaitsma looma- ja taimeliikide kooslust (elurikkust ehk biodiversiteeti), on inimühiskonnaski vaja säilitada kohalikku identiteeti ja kohanimesid. Praegune haldusreform aga toimib vastupidi: haldusüksuste mehaaniline kokkupanek kaotab kohalikke kogukondi ja põliseid kohanimesid. Kurb on lugeda Nils Niitra artiklit (PM 3.01.2017) „Uuele kaardile jääb kolm korda vähem omavalitsusi”. Artikli juurde toodud halduskaart meenutabki juba kurikuulsat „Jaak Alliku juustu”. Kõige troostitum on pilt Saaremaal, kus on kadunud Orissaare, Leisi, Mustjala, Kihelkonna. Lümanda, Salme jt tuntud vallad ja isegi uhke Torgu „kuningriik”. Ristisõdade ajal iseseisvusvõitlusega kuulsaks saanud saarel on nüüdseks iseseisvuse säilitanud vaid Pöide vald?! Midagi lohutavat ei toimu ka Tartumaal. Kuna minul on maakodu Kambja vallas, siis olen juba aastakümneid saanud kaasa elada selle kandi rahva edusammudele. Valla piiril on silt „Kambja – Eesti koorilaulu häll”, taastati sõja ajal hävinud kirik, Leaderi programmi toel oleme renoveerinud tuuliku, avatud on mitu uut kauplust ... Kuidagi ei mõista, miks peaks seda tubli põlisvalda naabritega liitma ja hakkama kenas Kambja mõisapargis asuva vallamaja asemel asju ajama kusagil kaugel Ülenurmes või Nõos.

Miks siis ikka on nii, nagu kurtis TÜ regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagma (Maa Elu 7.04.2016) meie haldusreformijate üle: „Mingil müstilisel põhjusel pelgavad nad aga teist haldustasandit”? Temale sekundeeris hiljuti vabaerakondlane Avo Blankin (Tartu PM 20.12.2016): „Miks liidetakse nõukogude aja tsentraliseerimise kombel? --- Meeldib või ei – sundliitmine on eelnenud ajastu peegeldus --- HRi seadusega on --- omavalitsus tunnistatud lindpriiks: seaduses pole vihjetki omavalitsusüksuse õigusjärgsusele ja õigusele oma asju ise lõplikult otsustada. Keel tõrgub nimetamast omavalitsuste liitmist vabatahtlikuks, kui selleks pakutakse preemiaporgandeid ja vitsahirmuga sundliitmist.” Tõepoolest, üle on sõidetud ka Euroopa Kohalike Omavalitsuste Hartas haldusüksustele ette nähtud iseseisvusest. Tegemist on demokraatia printsiipide jämeda rikkumisega: keskvõim kasutab vääralt võimalust kohalikku võimu oma tahtele allutada.

Praegust halduslaastamist silmas pidades mõjub rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõuniku Sulev Valneri äsjane artikkel „Just sellist haldusreformi me tahtsimegi” (Postimees 5.01.2017) lausa pilkamisena. Praeguses piitsa ja prääniku õhkkonnas, kus haldusüksuste kokkupanekut dirigeerivad riigi määratud ühinemiskonsultandid, valitsuse moodustatud piirkondlikud komisjonid ja maavanemad, ei saa tõsiselt võtta hr Valneri üleskutset „Tasub ikka rohkem usaldada kohapealseid otsustajaid”. Ebasiiralt kõlab ka tema väide: „Vaadates praegu kujunevat pilti, tugevnevad ühinemiste toel .... paljud maakonnakeskused.” Just maakondade osa, mis on ju kogu HRi kordamineku põhifaktor ja mille rolli lahendamata ei oleks HRi seadust tohtinud mingil juhul vastu võtta, on saamas praeguse reformi edasise käigu otsustavaks teguriks. HR ei saa kuidagi õnnestuda, kui seniste riigi-maavalitsuste asemele ei looda esmatasandi haldusüksusi lõimivaid teise kohaliku haldamise tasandi halduskeskusi. Veel 29.09.2015 pakkus Sulev Valneri vahendusel levitatud rahandusministeeriumi HRi infokiri järgmist valitsuse tööplaani täiendust: „ ... luua igasse maakonda ühendasutus, et üle anda maavalitsuste ülesanded ja tugevdada omavalitsuste koostööd.” See eesmärk aga kahjuks HRi seadusse ei jõudnud ja ka ülalmainitud 5. jaanuari artiklis ei tee hr Valner maakonnakeskuste reformimisest juttu. Ilmselt ootab ta riigi-maavalitsustelt abi tsentraalsuuniste järgi liidetud haldusüksuste vaoshoidmiseks, ei tahagi maavalitsusi enam transformeerida ja kiidab koguni, et „ühinemine teeb koostöö maakondades lihtsamaks”. Samal ajal on raske uskuda, et Sulev Valner ei teadnud 5. jaanuaril ilmunud artiklit kirjutades midagi nädal hiljem avaldatavast valitsuse kavatsusest riigi-maavalitsused kaotada.

Nüüdseks on selgus majas. 12. jaanuari kabinetiistungil otsustas valitsus lõpetada maavalitsuste tegevuse alates 1. jaanuarist 2018. Nende kohalikud ülesanded antakse üle omavalitsustele ning riiklikud ülesanded ministeeriumidele ja olemasolevatele ametitele. Riigihalduse ministri Mihhail Korbi selgituse järgi suurendatakse maavalitsuste reformiga kohaliku tasandi otsustusõigust, aga maakonnad säilivad jätkuvalt riikliku haldamise üksustena.

Tegelikult ongi HRi päästmine suuresti minister Mihhail Korbi võimuses. Kui ta kaotab riigi-maavalitsused ega moodusta nende asemele maakondlikke kohaliku haldamise keskusi, siis tähendab see mitmete haldusasjatundjate arvates põliste maakondade hääbumist ja üle-eestilist halduskatastroofi. Ainuõige tee oleks kiiresti lõpetada käimasolev haldusüksuste lammutamine ja asuda tulevaste esmatasandi haldusüksuste – valdade ja linnade – piiride määramisele otsedemokraatliku rahvaküsitluse vahendusel. Kohaliku haldamise süsteemi ei tohi tsentraalselt riigivõimu huvides peale suruda, kohapealseid olusid ja vajadusi tunnevad ikka vastavate piirkondade elanikud ise kõige paremini. Sügiseste kohalike valimisteni on piisavalt aega selleks, et ilma kohtuprotsessideta leida valdade, linnade ja tulevaste ühendmaakondade (neid moodustuks tõenäoliselt senise 15 asemel 7–8) kõige sobivamad piirid. Kui need piirid on kokku lepitud, saab neis hõlpsasti valida vallakogude ja linnakogude liikmeid, kes siis moodustavad vallavalitsused ja linnavalitsused. Eelnimetatud esmatasandi haldusüksused moodustaksid siis uudse, maakondliku teise tasandi kohaliku halduse süsteemina: 1) maakonnakogud seadusandlik-nõuandva võimu kandjatena ja 2) maakonnavalitsused täidesaatva võimu kehastajatena. Praegused riigi-maavalitsused võiksid seda uut halduskorraldust suunata, andes tulevastele halduskeskustele üle oma ruume, finantse ja spetsialiste.

Riigivõimu ülemäärase tsentraliseerimise vältimiseks tuleks Eestis üldise riigireformi raames moodustada kahekojaline parlament (selle vajadusest on kirjutanud ka Siim Kallas ja Rait Maruste) ja kahekojaline Valitsuskoda. Maakonnakogude esimehed looksid Regionaalkogu ja maakonnavalitsuste juhid (maakonnavanemad) – Regionaalvalitsuse, mis saaksid parlamendis ja Valitsuskojas kõrgeimat kohalikku võimu esindavateks alamkodadeks ning senised Riigikogu ja riigivalitsus muudetaks vastavalt keskvõimu kandvateks ülemkodadeks. Nn peibutuspartluse väljajuurimiseks oleks otstarbekas vallakogude, linnakogude ja riigikogu liikmeid ning ka Eesti Vabariigi Presidenti valida ühendvalimistel – Eesti kodakondsusega valijate poolt.

Tagasi üles