Palivere puidufirma Nordic Lumber püsib läänemaise kliendi toel

Nordic Lumberi tegevjuht Taavi Saar ja peagi Lähis-Itta saadetavad elektripostid. Foto: Toomas Šalda

Läänemaal Paliveres on ehitusmaterjale toodetud eelmise sajandi seitsmekümnendate algusest, mil tööle hakkas Palivere Ehitusmaterjalide Tehas. 1995. aastal alustas samades hoonetes ja keskendus puidule AS Kestvuspuit, mis 2014. aastast kannab nime Nordic Lumber AS.

Tootevalikus on sae- ja höövelmaterjal nii immutatuna kui ka ilma, immutatud elektri- ja aiapostid, aiamööbel, liivakastid, kuurid ning kuumtöödeldud puidust pakkematerjal. Maa Elu veendus põgusa külaskäigu jooksul, et ettevõttel pole põhjust ei häbeneda ega liigselt rõõmustada. „Värskeid ideid ja ajusid oleks tarvis,” tunnistab Nordic Lumberi tegevjuht Taavi Saar. „Meie aastakäive on majanduskriisi algusest saati olnud kahe miljoni euro ringis, 2016 tegime korraliku hüppe edasi, jõudsime 2,7 miljoni juurde, nõudlus kasvas. Aasta varem olime suures kahjumis.” Aastas töödeldakse siin umbes 6000 tihumeetrit puitmaterjali.

Kohaliku kliendi teenistuses

„Viimane tähtis muudatus meie tegemistes toimus 2007. aastal. 2000. aastal olime laienenud Maardusse rendipinnale ja meie tootmine kasvas jõudsalt. Müügiga polnud mingit probleemi, pigem muretsesime toorme hankimise pärast. Praegu näib see anomaaliana. Kinnisvarabuumi saabudes osteti aga meie käsutuses olnud Maardu maalapp ära ja kolisime jälle siia Paliverre kokku tagasi. Majanduslanguse saabudes kukkus käive umbes kaks korda. Sealtmaalt oleme tegutsenud küll stabiilselt, aga hoogu oleks juurde vaja. Meil on väga lihtne ja konservatiivne ala, kus samu tooteid võib igaüks tegema hakata,” on Saar avameelne.

Nii ongi Nordic Lumberi nišš väiksemate kogustega tegelemine, kuna Läänemaa eraisikutel ja ehitusfirmadel pole puitmaterjali mujalt võtta. „Suvel on kõik väga kena, autosid on hoov täis, töötame täistuuridel. Talvel on keeruline, siis püüame toota ekspordiks. Ekspordil on jälle see miinus, et peab konkureerima suurema jõudlusega, efektiivsemalt toimivate ettevõtetega,” kommenteerib mees. Siin ongi kõhklemise ja kahtlemise koht – kas ja millesse investeerida ning tõsta endagi võimekust või töötada samas rütmis edasi. Kes ütleb, et investeeringud ära tasuvad? „Eelmisel aastal alustasime lepa töötlemisega. Läänemaal kasvab leppa palju, alustasime selle saagimist ja hööveldamist, investeerisime ruumide kordategemisse ja seadmetesse sada tuhat eurot. No ei tasunud ära, oli liiga töömahukas. Saime vastu pükse ja lõpetasime projekti,” toob Saar nukra näite.

Kohalikust turust kõneledes tuleb välja kaks tendentsi, mis ettevõttele igati kasuks tulevad. Eesti inimene kasutab järjest enam tehases immutatud materjali, sest ise puitu töödelda pole mõtet. „Immutamine lisab kuupmeetri puidu hinnale umbes kolmkümmend eurot ja kui tarbija peaks seda ise tegema, siis rahas ta ei võidaks ja ajas kaotaks märkimisväärselt,” kommenteerib Saar. Teiseks tahab kohalik klient saada järjest enam valmistooteid. „Kui vanasti viis mees endale koduhoovi hunniku laudu ja hakkas siis vaatama, kuidas sellest aia saaks, saagis ja värvis, siis nüüd teeme aia valmis kuni värvini ning töömees paneb selle lihtsalt ja kiiresti paika.”

Kohalikule kliendile suunatud tootenimistus on Nordic Lumberil veel kuurid, kiiged, aiamööbel jms, aga nende müük moodustab vaid paar protsenti käibest. „Juppe jääb ikka üle. Leidsime, et need tuleks ära kasutada. Teeme peamiselt talvel, kui tasuvamat tööd on vähem. Suvel on muud tegemist palju ja kui siis tulevad aiamööbli tellimused, ega me kõige õnnelikumad ole, aga teeme siiski ära. Ehituspoodides vaatan, et tõenäoliselt Hiinast toodud analoogsed tooted on nii odavad, et mõistus ei võta, kuidas nii väikese raha eest toota saab. Peab arvestama, et tootja saab umbes kolmandiku kaupluse letihinnast. Paljusid asju pole nii mõtet tehagi. Meil on kollektiivis üks vanem töömees, kellel neid aiamööbli ja muid ideid ikka tuleb. Aiamööbel on talle ja teistelegi mõnus vaheldus.”

Ehituspoodidega ettevõte praegu otse ei suhtle. „Kunagi müüsime ka otse, aga oleme liiga väiksed. Poed ei taha väikeste tootjatega jännata, neil on mugavam võtta oma kaup hulgifirmadest. Poodidel pole vaja, et meie viiksime sinna mingit kitsast tootegruppi. Hulgifirmadega meil mõningane koostöö toimib, aga peamiselt tuleb ikkagi klient meie juurde kas ise kohale, talle saadetakse materjal koju kätte või jõuab see temani ehitajate kaudu.”

Ekspordil on plusse ja miinuseid

Nordic Lumberi toodangust umbes 40 protsenti läheb Eestist välja. „Eksporti on väga keeruline kasvatada, eriti kui tahta müüa veidigi kallimat kaupa. Aasias pannakse lisandväärtusega toodetele tollimaksud peale, et kaitsta oma tootjaid. Importi takistatakse, et kohalikud inimesed ostaksid kohalikku kaupa. Meie pääseme neile ligi vaid tooret müües, seda võid sinna vedada palju iganes. Aga kasumimarginaal on minimaalne. Eesti puidufirmad saavad pidevalt e-kirju, kus küsitakse materjali. Mõistagi võimalikult odavalt. Kui kellelegi soodsa hinnaga müüd, siis see jagab kõigile tuttavatele ettevõtjatele infot: näe, selle Eesti firma käest saab nii odavalt. Hinnale mõne sendi lisamine ei tule kõne allagi,” kirjeldab Saar erinevaid ärikultuure. Varem müüs Nordic Lumber Lõuna-Koreasse korraliku koguse immutatud puitu, aga enam mitte, sest seal otsustati väljast sisse toodud immutatud puit karantiini panna. „Asi muudetakse mõlemale osapoolele, nii müüjale kui ka ostjale ebamugavaks. Arusaadavalt tahavad nad, et tasuvam töö jääks oma ettevõtjatele. Iga päev kuuleme siin jutte lisandväärtusest, aga vähemalt meie sektoris on nii, et mida rohkem väärtust oma kaubale annad, seda keerulisem on seda müüa,” kommenteerib Saar. Ühtlasi tunnistab tegevjuht ausalt, et kui kaupa konteinerite kaupa välismaale saata, on kasum väiksem kui kohapeal pisemaid koguseid müües. Peale Aasia suuna on Nordic Lumber oma toodangut regulaarselt saatnud Küprosele, vähem Norrasse, Soome.

Uusi välismaiseid koostööpartnereid ettevõte Saare sõnul ise aktiivselt ei otsi ja messidel oma toodangut tutvustamas ei käi. „Sellel oleks mõtet, kui tuleksime välja mingi uue tootega, millega tahaksime turule pääseda. Meil on tavalised tooted, mis on mitukümmend aastat sisuliselt ühesugused olnud. Ostjad leiavad meid selletagi üles.”

Hinnatundlik on nii kodu- kui ka välismaine kunde, aga tingimisruumi on Saare kinnitusel vähe, sest kasumiprotsent on niigi väike, keskmiselt viie kandis. Nõnda pole lihtsalt võimalik suurt midagi langetada. Hinda tõsta ka ei saa, sest siis jääb kaup kätte.

Suudaks kaks korda rohkem

Käibe poolest on Nordic Lumberi kõige tähtsamad tooted elektripostid, immutatud saematerjal ja terrassilauad. Elektriposte läheb kodu- ja välismaale. Võrreldes metallpostiga on puidust elektripost odavam ja neid saadetakse päris kaugetesse riikidesse, näiteks Iisraeli. „Konteineritäie elektripostide Lähis-Itta saatmine maksab umbes poolteist tuhat eurot ja neil tasub siit tellimine ära. See on meie jaoks hea töö, on mahtu ja käivet,” tunnistab Saar.

Kui müüa suudaks, võiks ettevõte poole võrra oma tootmist kasvatada, kuigi see eeldaks vahetustega töötamist. Tööl on siin stabiilselt umbes 25 inimest, suvisel puhkuste ajal kutsutakse appi kohalikud koolipoisid.

Tegevjuht möönab, et praegusest seisust edasi minekuks on vaja investeerida nutikamatesse inimestesse, kobedamatesse masinatesse ja parematesse töötingimustesse. „Käive on meil küll säilinud, isegi tõusnud, aga tööjõukulu on samuti kasvanud. Kolme-nelja aastaga on see tõusnud enam kui saja tuhande euro võrra. Sealjuures jäävad meie palgad märgatavalt alla Eesti keskmise. Kõige rohkem on juurde tarvis ajusid, uusi motiveeritud inimesi, aga neid pole lihtne leida. Inimesi on läbi käinud küll, aga kellel tiivad kannavad, kipuvad kõrgele ja kaugele lendama. Aga me ei jäta, teeme oma tööd isuga edasi ja võimalusel areneme.”