Metsatalu elekter tuleb päikeselt

Leppoja talu omanike Ene ja Vallo Valdmanni sõnul on Eesti oludes päikeseenergiaga võimalik toime tulla küll, lihtsalt peab natuke oma tarbimist ja ilmaolusid jälgima. Foto: Kristina Traks

Põhja-Kõrvemaa metsade vahel, kilomeetrite kaugusel suurtest teedest elab nii mõnigi pere „omatehtud” elektriga. See ei tähenda sugugi poolpimedas kobamist, vaid saab täiesti edukalt pidada ka väikest puhkekeskust – enamasti ei saa Leppoja puhkekeskuse külalised arugi, et selle maja vool tuleb mitte traati pidi, vaid päikeselt.

Tõsi, jõuluajal, kui päevad on nii sombused ja lühikesed, et näib, nagu ei lähekski kunagi enam valgeks, ei suuda ka päikesepaneelid voolu olematust päikesevalgusest välja võluda. Selline olukord on Leppoja talu peremehe Vallo Valdmanni sõnul talvel üsna tavaline ning siis tulevad appi generaator ja akupank. „Pimeduses ja elektrita ei istu me kunagi, isegi mitte kõige pimedamal ajal,” kinnitab ta.

Kui Leppoja perenaise Ene isa Tõnu kakskümmend aastat tagasi talu ehitama hakkas, oli kohe selge, et siia kaugele metsa elektriliini ei vea, see maksab korraliku varanduse. Kümme aastat tagasi sai talu valmis, siis küsisid Ene ja Vallo Eesti Energiast liini toomise maksumust. Hind oli kolme miljoni krooni kanti ning energiafirmast imestati, kas noored on saanud Ameerikast päranduse, et nad sellist hinnapakkumist üldse küsivad.

Niisiis jäi ainsaks võimaluseks elada generaatoriga. Ene meenutab, et elu oli üsna närvesööv: kogu aeg pidi jälgima, et generaatoril oleks kütust, et akud oleksid piisavalt laetud ning pidevalt kuulata, mis häält teeb generaator. „Oli harjumus öösel teatud aja tagant ärgata ja kuulatada, mis generaator teeb. Ajapikku muutus see niivõrd tüütuks, et mõtlesime isegi ärakolimise peale,” tunnistab ta. Väikeste sammude haaval on talu elektrimajandust aina paremaks muudetud. Juba siis, kui vahetatud sai veepump, mis tohutult voolu võttis, näis perele, et toimunud on suur hüpe. Viis aastat tagasi aga võeti kasutusele päikesepaneelid, siis muutus kõik kardinaalselt palju mugavamaks. Isegi nii, et suure osa aastast ei ole vaja elektriasjandusele enam mõeldagi, sest kööginurgast kostab mõnusat mühinat ehk päikesepaneelidest elektri tulemise häält.

Paneelide ostuks sai talu PRIAlt ettevõtlustoetust, kogu projekt läks maksma 50 000 eurot (PRIA osa 30 000 eurot – toim.) Summa tundub väga suur, ometi on see on siiski mitu korda odavam, kui lasta Eesti Energial kõrvalisse kohta elektriliin vedada. Selle raha eest muretseti päikesepaneelid, akupank ja uuendati maja elektrisüsteem, nüüd on kõik leedlampide peal.

Elektrikannu käima ei klõpsa

Ilmselt kõige tavalisem küsimus, mida Vallolt ja Enelt on küsitud seoses elektriga: kas tõesti on võimalik Eesti oludes päikeseenergiaga toime tulla. Vallo vastab, et põhimõtteliselt on küll, lihtsalt peab natuke oma tarbimist ja ilmaolusid jälgima. „Päikeseta päevadel tuleb vool nii-öelda kasti seest. Inverteritest on näha, et praegu ei toimu midagi ja terve päeva jooksul pole midagi tulnud,” selgitab ta eriti hallil detsembripäeval. „Me ei põleta jõulutulesid ja jälgime ikka, et väga voolu ei raiskaks. Ilmaga tuleb arvestada – kui suvel on väga sompus ilm ja elektrit tuleb vähe, siis ei pea ju tingimata sel päeval pesumasinat käima panema või suurt elektrit nõudvaid töid ette võtma.”

Ene lisab, et kogu majapidamises on niipalju kui võimalik kasutusel puuküte ja gaas. Näiteks pimedal ajal ei kasuta pere elektripliiti ega keeda elektrikannuga kohvivett, vett soojendatakse siis puuküttega. Seevastu suvel kütab päike majas vee soojaks ja tuba pole vaja puudega saunaks kütta. „Päikeseenergiale üleminek oli väga suur samm edasi, sest kogu meie majapidamine ongi ju algusest peale ehitatud üles ideega, et traadielektrit siia ei tule. Samas nendele, kellel on tavavool ja kes tahavad hakata kasutama päikeseenergiat, võib see olla ka samm tagasi,” räägib Ene.

Elektriröövliteks nimetavad Vallo ja Ene kõiki seadmeid, mis kiiresti kuumenevad: föön, radiaator, tolmuimeja, veekeedukann, soojapuhur jne. Naljalt neid ei kasutata. Seevastu on oma elektriga elamisel üks väga suur pluss – kui maapiirkondades on tormi tõttu tekkinud elektrikatkestused üsna tavalised, siis siin talus vool ära ei lähe. „Meie poeg ei olegi teistmoodi elanud ja tema jaoks on kummaline, kui näiteks vanaema-vanaisa juures tormi ajal vool ära läks. Ta küsis kohe, et miks te siis nüüd generaatorit käima ei pane,” muigab Ene.

Kui palju maksab elu oma elektriga? „Kindel on see, et kui siia tuleks kaabel, siis ei mõtleks sellele, mis elekter maksab. Seega kui duširuumis on külm, siis huugaks seal kindlasti põrandaküte,” arvab Vallo. „Kui aga võrrelda päikeseenergiat generaatorisüsteemiga, siis on päikeseenergia kindlasti odavam, samas hulga mugavam. Meil kulus varem aasta ringi 60 liitrit bensiini nädalas generaatorile, praegu kulub talve jooksul 400–500 liitrit kütust. Praegu hakkab alates vabariigi aastapäevast, kui päevad juba pikemad ja päikeselisemad, rohkem elektrit tulema. Aastas on neli kuud, kus on vaja juurde generaatorivoolu, ülejäänud aja katab enamasti päike. Et paneelidest voolu tuleks, ei pea päike sugugi lõõskama. Lumisel päikesepaistelisel talvepäeval mühiseb kööginurk üldiselt kenasti. Talvel tuleb paneelid muidugi lumest puhtad hoida, muidu need ei tööta.”

See on enam-vähem kogu hooldus, mida paneelid ja süsteem vajavad. „Määrimist vajavaid komponente siin ei ole ja pererahvas ei pea olema energeetikuharidusega. Vaid akusid tuleb jälgida, et nende veetase oleks normis ja neid liiga tühjaks ei lase. Siis kestavad need kaua,” selgitab Vallo.

Leppojal käivad külalised aasta läbi, keskmiselt võõrustab talu nädalas ühte gruppi. Paljud ei saa arugi, et elektriga on selles talus kuidagi teistmoodi. „Ega me ei ütle ka. Muidugi, kui inimestel huvi on, siis ikka räägime. Gruppidele, kes on siin pikemalt, olen natuke selgitanud põhimõtteid elektriga, et tuled peaks toast lahkudes kustutama,” ütleb Vallo. „Üldiselt on siin maanurgas aga mitmeid talusid, kus elatakse oma elektriga, kas generaatoriga või päikesepaneelidega.”

Analüüsi oma voolutarbimist

Kui keegi tahab panna oma majapidamisse päikesepaneele, siis esimese asjana tuleks analüüsida oma voolutarbimist. Siis saab teada, kui palju energiat üldse vajatakse. Tavalisel kodul pole kindlasti vaja tervet katusetäit paneele. Ene selgitab, et Leppojal on paneele hulgaliselt, kuna võõrustatakse inimesi ning teatav varu peab kogu aeg olema. „Meil ei tohi seda juhtuda, et lambid ei põle. Seega – ei ole mõtet panna katusele liiga vähe paneele. Aga uhkuse pärast tervet katust täis laduda on samuti mõttetu.”

Kindlasti pole päikesepaneele katusele panna mõtet ilma akupangata, eriti siis, kui muud voolu pole, rõhutab Ene. Sel juhul saab voolu vaid siis, kui päike paistab. „Tulesid on aga vaja ju põletada just siis, kui päike ei paista, seega on vaja kindlasti akusid energia salvestamiseks,” rõhutab ta.

Elektrilevi katsetab samuti päikeseenergiaga

Elektriliinide vedamine üksikusse metsatallu võib olla nii kallis, et mõistlikum on panna sinna püsti päikeseenergiajaam. Umbes aasta on Elektrilevi katsetanud mõnes majapidamises just sellist lahendust. Elektrilevi hajaenergeetika juht Ott Antsmaa räägib, et esimese taolise pilootjaama pani energiafirma püsti juba aasta tagasi ning selle kogemuse pinnalt nähti vajadust luua veel kolm täiendavat pilootobjekti. Nimelt sõltub uue lahenduse otstarbekus väga palju just selle konkreetse pere energiatarbimise mahust ja iseloomust. „Rajasime sel sügisel veel kolm pilootjaama erineva profiiliga. Üks objekt on potentsiaalselt kõige tüüpilisem juhtmevaba lahenduse kasutuskoht – aasta ringi väike elektritarbimine ning majani viib pikk ja amortiseerunud õhuliin. Teine objekt on hooajalise tarbimisega ehk suvila ja kolmas võetud suurema tarbimisega juhtum, et katsetada lahenduse tasuvuse võimalikku ülempiiri,” selgitab Antsmaa.

Neid kolme objekte jälgitakse kolme aasta jooksul. Selle aja jooksul peaks selgeks saama lahenduse tehniline toimimine, töökindlus, rikete arv, kulutused ja see, kui palju erineb tegelik tarbimine prognoositust. Selle info pinnalt saab otsustada, kui tasuvaks millistes oludes uued lahendused osutuvad. „Näiteks sõltuvad kulud päris palju sellest, kui palju vajab majapidamine kütust tarbivat generaatorit – kui selles osas osutub tegelikkus prognoositust kaks korda suuremaks, mõjutab see kulusid ja projekti tasuvust,” ütleb Antsmaa.

Ta sõnab, et ühe pilootjaamaga on olnud mõned väiksemad tehnilised probleemid, mis on nüüd juba lahendatud. Samuti ilmnes ühel objektil detsembris generaatori liiga sage töö. „Detsember ongi Eestis kõige päikesevaesem ehk võrguvabade lahenduste kasutamiseks kõige keerulisem kuu aastas. Siis saab jaama töö lahendada nii, et ümber seadistades töötaks see rohkem aku peal ja kasutaks vähem generaatorit. Samas see lühendab jälle aku eluiga. Siin tulebki leida optimaalne tasakaal ja selles osas annavad need projektid väga väärtuslikku infot, mida me teisiti kui katsetades ei saaks,” räägib Antsmaa.

Esialgu katsetatavad tehnilised lahendused sobivad pigem väiksemale arvule majapidamistele, mida on võrgus 150–200, kuid samas võivad need tähendada mitutsada kilomeetrit väheotstarbekat elektriliini. „Kui katsetused edukaks osutuvad, saame tulevikus selle pinnalt välja töötada mitmekesisemaid ja juba laialdasemalt kasutatavaid kombineeritud lahendusi, samuti odavneb tehnoloogia kiiresti ning tasuvuspunktid võivad muutuda. Otstarbekuse hindamisel ongi aluseks võrdlus, kui palju odavamaks kujuneb uut tüüpi lahendus liinide uuendamisega võrreldes, arvestades ka pidevaid hoolduskulusid. Viimaste osas annavad piloodid meile väärtuslikku infot,” selgitab Antsmaa. „Järgmisel sügisel oleme juba palju targemad, sest siis on jaamad neljas erinevate tingimustega tarbimiskohas olnud jälgimisel üle aasta.”

Mis puudutab kliendi kulu, siis kui võrguettevõte pakub sellist lahendust võrguteenuse osutamiseks, seega kasutab oma funktsiooni täitmiseks ehk elektri kohaletoomiseks lihtsalt teistsugust tehnilist lahendust, siis kliendile mingit täiendavat kulu ei kaasne. Tema tasub endiselt võrgutasu, nii nagu juhul, kui elekter talle mööda tavalisi liine kohale tuuakse.