See lugu on kirjutatud täispuidust laua taga ja ilmub puidust valmistatud ajalehepaberil.
Viis vaadet Eesti puidutööstusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Turul on oma seaduspärad, mis võivad panna paljusid ettevõtteid samalaadselt tegutsema. Eesti puidutööstused on märkimisväärsel hulgal korraga tõusnud 2015. ja 2016. aastaga uute investeeringute laineharjale. Laine tekitajad on olnud laias laastus „odav” raha, surve palkade tõstmiseks ja see, et senised võimalikud tootmismahud olid peaaegu lae saavutanud. „Hoolimata üldisest madalast majanduskasvust on sihtturgudel tarbimine siiski kasvamas ja suures plaanis toetab suundumusi ka keskkonnasäästlike toodete populaarsuse kasv,” ütleb metsa- ja puidutööstusliidu tegevjuht Henrik Välja.
Juba 2015. aastal, aga eriti märgatavalt just lõppenud aastal avati järjest uusi tootmisliine ja -hooneid. Sellega kaasnes maapiirkondades mitusada uut töökohta. Üle 80% Eesti puidutööstusettevõtetest paikneb väljaspool Tallinna ja Harjumaad.
1. vaade: investeeringute harjal
Põlvamaal tegutsev Arcwood (investeering 10 mln eurot, 20 uut töökohta) laiendas olemasolevat liimpuidutootmist, moodne sisseseade võimaldab toota liimpuitu ja ristkiht-liimpuitu ning suurendada tootmismahtu kuni kolm korda.
Võrumaal tegutsev Toftan (32 mln ja 40 töökohta) rajas olemasolevale lisaks uue saeveski, mis võimaldab saagida peenpalki. Toormeks on okaspuu peenpalk ja paberipuit, mida seni kodumaiste kasutusvõimaluste nappuse tõttu on eksporditud. Uus tootmine tähendab ümarpuiduna eksporditud paberipuidukoguse vähenemist ja kohapeal väärindamist. Kui otsiti töötajaid esimesele 20 uuele töökohale, laekus 215 avaldust.
Viljandimaal tegutsev Viiratsi Saeveski (10 mln, kolme aasta investeering ulatub ka 2017. aastasse) rajab uut jämepalgi saagimise kompleksi. Tartumaal tegutsev Vara saeveski (5,5 mln) avas saeliini laienduse.
Järvamaal uuendas Combimill Reopalu (5 mln, 15 töökohta) saetööstuse tootmisliini, mis võimaldab tootmist kahekordistada. Tegu on saeveskiga, mille Combimill ostis Soome Metsä Groupilt. Samas on Metsä Groupi kontserni kuuluv Metsä Wood investeerimas Eestisse 50 miljonit eurot, et rajada vineeritehas, mis annaks tööd kuni 200 inimesele.
Valgamaal tegutsev UPM-Kymmene (40 mln ja 40 töökohta) avas vineeritehase laienduse, Raplamaal tegutsev Kohila Vineer (60 mln, 200 töökohta, emafirma Latvijas Finieris) uue vineeritehase.
Euroopa suurimaks puidugraanulitootjaks tõusnud Graanul Invest (kontsernis 11 suurt nüüdisaegset graanulitehast Eestis, Lätis ja Leedus, viis koostootmisjaama, kolm metsa ülestöötamisega tegelevat ettevõtet) on Eestisse investeerinud kolme viimase aastaga kokku 70 mln eurot ja ostis Belgias elektrijaama, mis ehitatakse ümber puidugraanuliküttele.
Tartumaal ja tehaste kaudu ka mujal tegutsev OÜ Purutuli (5 mln, 15 töökohta) laiendas Pärnumaal Saugas puidugraanulitehast, kasvatades tootmisvõimsust kolmandiku võrra.
Peale selle on investeeringuid teinud Rait AS (4 mln), Viljandimaa puitkilbitootja Textuur (7 mln), Tartumaal tegutsev, nüüd Hollandi omanikele kuuluv puitmajatootja Lasita Maja (investeeringu suurust pole avalikustatud, 50 töökohta) jne.
2. vaade: majanduse lipulaev
Metsa- ja puidutööstus on üks meie majanduse lipulaevasid ja väliskaubandusbilansi tasakaalustaja. Just selles sektoris on ettevõtteid, kes paistavad silma ka mujal maailmas. Näiteks puitmajatoodanguga on Eesti Euroopa suurim eksportöör.
Just see eripära, et kohalik ressurss väärindatakse kohapeal, kuid tooted suures osas eksporditakse, võimaldas puidutööstustel uusi eksporditurgusid otsides masuajast toibuda märgatavalt kiiremini, kui suutsid teised majandusharud.
Seda sektorit loetakse Eesti üheks kiiremini areneva lisandväärtuse kasvuga majandusharuks. Näiteks 2015. aastal oli puidu-, paberi- ja mööblitööstuse osakaal töötleva tööstuse kogu lisandväärtusest 26%. 2016. aasta I poolaasta näitas, et võrreldes 2015. aasta I poolaastaga kasvas lisandväärtus 5,9%. Suurema lisandväärtusega toodeteks loetakse ehituskomponente, tehasemaju, sae- ja höövelmaterjali, puitmööblit ja selle osi. Viimastel aastatel on märgatavalt kasvanud puidugraanulite eksport ja vähenenud on töötlemata ümarpuidu eksport.
2016. aasta keskel moodustas Eesti puidupõhiste toodete ekspordis suurima osa sae- ja höövelmaterjal (20,4%), järgnesid puidust ehitusdetailid (14,5%), puitmööbel ja selle osad (14,4%). Puidust kokkupandavate ehitiste osakaal oli 13,9% ja puidugraanulitel 10,5%.
Metsa- ja puidutööstusliidu tegevjuht Henrik Välja lisas üldistele näitajatele, et sektoris töötab 38 000 inimest ja kaudsemalt on transpordi, logistika jms kaudu seotud veel 15 000.
3. vaade: seoste hoomamine
Paraku näitab elu, et tänapäeva inimesed ei pruugi enam hoomata ei maamajanduse toimimist ega puidukasutuse ringi, kus metsaraiega saadud puit ei jää kusagile kraavipervele, vaid liigub edasi töötlejaile, kes seda väärindavad. Poliitikudki otsivad riigieelarve pärast muretsedes pigem võimalusi kehtestada uusi maksusid või tõsta olemasolevaid, selle asemel et kasutada teist riigi tulubaasi kindlustamise viisi, majanduselu elavdamist.
Erametsakeskuse mullu tellitud uuring metsatööstuse lisandväärtuse kohta (pole arvestatud mööblitööstust, kus puidu osakaal umbes 50%) tõi välja, et iga metsast raiutud tihumeeter toob väärtusahelast riigile otseselt üle 70 euro maksutulu.
Iga miljoni tihumeetri raiemahu kohta tuleb üle 3000 hõivatu. Koos kaudsete mõjudega (vahe- ja lõpptarbimisega) on see arv suurem. Metsasektoriga on hinnangute järgi otseselt või kaudselt seotud ligikaudu 67 000 töökohta, mis moodustab üle 10% Eesti hõivatute arvust.
Kui Eesti avalikus ruumis käivad taas vaidlused metsaraie pärast ja kõlavad jutud „ahnetest töösturitest” või „ainult raha tähtsaks pidavatest metsaomanikest”, on metsaspetsialistide ringides nuputatud, kuidas kõige lihtsamini ühiskonnas seoseid selgitada. Maksutulu või töökohad on üks võimalus, kuid tuntuim katse on inimestele meelde tuletada, mis nende kodus juhtuks, kui kõik puidust toodetud tooted kaoksid. Puitu on kõrvutatud isegi seaga: et vorsti või sinki saada, tuleb siga tappa; et tualettpaberit või puitmaja saada, tuleb metsa raiuda.
Jutt ei käi praegu raiemahu suurusest, mis on kokkuleppe küsimus, vaid sisulistest seostest.
4. vaade: metsaomanikud ja ressurss
Pool Eestist on metsa all ja sellest omakorda umbes pool kuulub rohkem kui 100 000 eraomanikule. Puidutöötlejate poolt vaadates on just nemad ressursi valdajad. Nagu ka RMK, kes tegutseb teises pooles, riigimetsas. Põhitegutsemine käib majandusmetsades – üle neljandiku Eesti metsamaast moodustavad kaitsealad.
„Eesti metsaomanikul läheb täpselt nii hästi, kui hästi läheb metsatööstusel, sest kui ta raiet teeb ja puitu müüa tahab, peab keegi tahtma seda ka osta,” iseloomustab suhteid metsaomanik, Hiiumaa metsaseltsi juht Aira Toss. Koos rõhutamisega, et metsatööstuse partner on erametsaomanik siiski vaid siis, kui seda ise tahab. Erametsas ei tehta raieotsust paljalt seepärast, et tööstus puitu vajab, vaid käivitajaks on enda rahavajadus või näiteks metsa halb seisukord, mis raiet nõuab. „Ega tänapäeval ei ole enam 1990. aastad, kui olime vaesemad ja tihti tuligi raha saamiseks raiuda. Nüüd pigem hoitakse metsa nii-öelda mustemateks päevadeks,” räägib Aira Toss.
Üldine pilt Eesti metsaomanikest on äärmiselt mitmekesine, ulatudes metsas olemise nautijatest järjepidevate metsamajandajateni, kes tihti metsandusharidusega profid. Seas on ka neid, kellele oma metsa majandamine on elatusallikaks. Arvuliselt tegeleb raietega kogu metsaomanikkonnast siiski väike osa.
Samas on just metsaomanikud koos RMK ja metsa- või puidutööstuse töötajatega ilmselt ühiskonna sellel poolel, kus puidukasutuse loogikat paremini mõistetakse. „Ehk tasub meil omavahel rohkem koostööd teha,” arvab Aira Toss.
5. vaade: globaalsed suundumused
Globaalsed trendid metsameeste tahtmisi ei küsi, need mõjutavad Eestit nagunii. SA Kutsekojas eelmisel aastal valminud uuringus, mis selgitas metsanduse ja puidutööstuse tööjõuvajadust, on märgitud linnastumise mõju, mis vähendab oskustööjõudu maapiirkondades asuvates metsa- ja puidutööstuse ettevõtetes.
Üldisema loodusest ja maaelust võõrdumise taustal on eraldi välja toodud meedia mõju. Hästi kajastatud kampaaniad à la „aheldan ennast puu külge” või „kõik tööstused töötavad metsa hävitamise nimel” on nuripidiselt mõjutamas just nooremat põlvkonda, kes on me ettevõtete potentsiaalsed tulevikutöötajad.
Katse korras saab iga eestimaalane metsa- ja puidutööstuse edu valguses kontrollida, kas suudab kaasa elada kaasmaalaste saavutustele mitte ainult spordis ja Eurovisioonil, vaid ka majanduse vallas. Tuleb meelde Soome näide, kus sealne peaminister väikesest perefirmast alguse saanud ja nüüd maailmamainega metsamasinatootmise rajajat firma aastapäeval avalikult ja siiralt tänamas käis ning see kajas tunnustavalt ka meedias. Kui samamoodi loomulik see Eestis on?
