Viljandi perekond laiendas lihaäri Tallinnasse

Tõnu Roslenderi eesmärk on, et tema kaupluste tootevalik oleks võimalikult lai ja igale maitsele. Foto: Tiit Efert

Juba üle kahe kümnendi kodulinnas kanda kinnitanud ja populaarne lihamüüja Viljandi Render OÜ tegi mullu üllatava sammu ja laienes kahe poega Tallinnasse, et siingi oma klientuur leida.

Pereettevõtte omanikud on Merike ja Tõnu Roslender ja nende poed kannavad Jaani lihapoe nime. Jaan on Roslenderite suguvõsas levinud nimi, mida on kantud põlvest põlve. Nii Tõnu isa kui ka poja nimi on Jaan. Seetõttu polnud poe nimevalikus kahtlust. Lihatehnoloogiks õppinud poeg Jaan on koos õdede Birgiti ja Brigitaga vanematele abiks ettevõtte vedamisel. Peres on viis last, Jaan on ainuke meessoo esindaja.

Viljandi Renderi nimi on tuletatud perekonnanimest. Üht- või teistpidi on ettevõte olnud pidevalt seotud sigadega. Algul neid kasvatati ja nüüd on põhirõhk sealiha müügil. Vahepeale on jäänud ka teised etapid.

Vambola kolhoos ja Velikije Luki turg

Viljandist pärit pereisa Tõnu on õppinud Tihemetsa sovhoostehnikumis hoopis tehnikat, mis otseselt seakasvatamisega ei seostu. Küll aga viis teda elu maale, kui ta ostis endise Vambola kolhoosi maadele Vene sõjaväe lennubaasi naabrusse talumaja. Praegu jääb see Tarvastu valda. Enne teist maailmasõda oli talukompleksi kuulunud ka laut, kus kolhoos pidas küülikufarmi. Ettevõtlik Tõnu soetas farmi endale ja hakkas seal sigu pidama.

Nüüd aga kerkis küsimus, kus neid müüa. Oli nõukogude aja lõpp ja idapiir oli veel lahti. Kuna kodukandis nõudlus puudus, otsustas mees proovida õnne Pihkva oblasti lõunaosas asuva Velikije Luki turul. Mees käis seal kaks aastat järjest kaks korda kuus. Oli murranguline aeg. Kui Eesti ja Venemaa vahel seati sisse majanduspiir, siis see Tõnu ei takistanud. Isegi ametlik riigipiir polnud veel probleem, takistuseks sai lõpuks Eesti krooni kasutuselevõtt, sest Venemaal teenitud rubladega polnud kodus enam midagi peale hakata.

Kui Venemaal kauplemisest ja ka pahandusest on räägitud palju, siis Tõnul sujus kõik kenasti. Peale liha võttis ta alati kaasa maiustusi ja sigarette. Kohalikud lapsed juba teadsid, kui Tõnu tuleb ja olid turupäeval hommikuks kohal. Tõnu jagas neile küpsiseid ja komme, et lapsed kaupa seni valvaksid, kuni tema veterinaararsti juurest tõendi toob, et võib oma liha turul müüa. Poisid valvasid hoolikalt ja ühtegi sekeldust ei tulnud.

Juba kaks kümnendit

Kui Venemaa turg kadus, pidi Tõnu leidma müügikoha kodumaal. Nii suundus ta Viljandi turule. Ükskord sai selgeks, et turg jääb tema ambitsioone arvestades liiga kitsaks. Soov oli klientidele pakkuda midagi enamat.

Nii asutati 1995. aastal OÜ Viljandi Render. Kui Tõnu paar aastat tagasi Äripäeva lehitses, nägi ta seal rubriiki, kus õnnitleti kakskümmend aastat tegutsenud ettevõtteid. Mees asus seda uurima, et äkki leiab mõne tuttava nime … Kuni leidiski enda ettevõtte. Pere oli kakskümmend aastat kõvasti tööd teinud ja aastaid polnud keegi lugenud. „Ei saanudki aru, et niipalju aastaid on mööda läinud,” imestab Tõnu.

Viljandi Renderi asutamise järel avati Viljandis esimene Jaani pood. Ettevõte hakkas tasapisi kanda kinnitama ja kasvama. Lisandus uusi poode, Viljandisse ehitati lihalõikuskoda ja 2002. aastal avati Saarepeedi vallas Karulas teenustapamaja.

Pere pidas juba mitmes laudas 400 siga, kuid neid käidelda oli raske, sest Valga lihakombinaat sundis Renderi sigu paarikuisele ooteajale ja teisi tapamaju ähvardas tunnustamatuse tõttu sulgemisoht.

Kohta, kuhu tapamaja asutada, otsis mees mõnda aega, kuni sai Karulas pool talu osta. Moodne tapamaja oli veel möödunud kevadel talu laut koos söödaruumi ja garaa˛iga. Projekti tegi mees ise. See, mille järgi ta ehitama hakkas, oli juba üheksas kavand.

Tapamaja rajamisele aitas palju kaasa OÜ Nukike. Selle juht Jaan Pärl andis sigu, mida Tõnu sai turustada ja saadud tulu tapamajja investeerida. „See oli suureks abiks. Kui tapamaja käima läks, siis sain oma võla tema ees klaaritud,” meenutab Tõnu.

Tapamaja andis hoogu juurde

Kuna seakasvatajaid oli tol ajal palju ja väiketapamajad ähvardati kinni panna, siis oli Tõnul euronõuetele vastavat tapamaja hädasti vaja. Ta sai tapamajas teistelegi teenust pakkuda ega sõltunud enam kellestki.

Tapamaja andis ettevõtte tublisti hoogu juurde. „Saime sigu tappa niipalju, kui tahtsime. Meil oli alati jaanipäevaks ja jõuludeks liha olemas,” räägib Tõnu. Saadi aru, et tapamaja pidada on kasulikum kui sigu kasvatada ning Tõnu otsustas sigalad maha müüa.

Tapamaja kõrval jätkas aga ettevõte Jaani lihapoodide pidamist. Kõige rohkem on poode korraga olnud Viljandis, suisa kuus tükki. „Igas linnaosas oli pood,” räägib Tõnu. Tänaseks on Viljandis kaks poodi. Eks siin on rolli mänginud suurenenud konkurents ja poodide asukohad. Näiteks Maxima juures asunud pood ei läinud kunagi käima.

Vähem poode pole ettevõtte tähtsust-tuntust Viljandis kahandanud. Viljandi Render varustab lihaga kõiki linna lasteaia- ja koolisööklaid. Veel ostavad neilt liha paljud Viljandi toidukohad. Pagarikoda Kivi Pagar oli üks esimesi suurkliente, kes on ostnud paarkümmend kilogrammi liha päevas juba kakskümmend aastat järjest.

Tõnu kirjeldab innustunult, kuidas enne jaanipäeva on tema Viljandi poe mõlemas kassas pikk järjekord, mis ulatub õue. „Hea tunne on seda vaadata,” tunnistab ta.

Edu taga on soov pakkuda kliendile parimat toodangut. Tõnu ostab sead väikefarmidest, kus sigu ei kasvatata üles hormoonide toel ja loomi ei pressita kitsastesse lahtritesse. „Suurte farmide töötajad käivad meilt liha ostmas,” lisab Tõnu kommentaariks.

Kindlasti ei müü Tõnu kunagi praaksiga ehk haigestunud looma, kes hädatapetakse ja kelle liha poole hinnaga maha müüakse. „Turud on selliseid täis,” sõnab Tõnu.

Samamoodi ei müüda seakatkutsooni liha. Piirkonnad on jagatud eri tasemega ohutsoonideks, mis mõjutab sealiha hinda. „Meie müüme ainult tsoonivälist liha,” kinnitab Tõnu.

Väga suur kvaliteedivahe tekib näiteks hakklihal, mida tema teeb ainult noore sea lihast, lisamata ühtegi lisaainet. Aga mõni klient on rääkinud, et on ostnud kuskilt hakkliha, mis kadus küpsetamise käigus pannilt ära. „See on avalik saladus, et külmutatud kanapugu segatakse hakkliha hulka, mis praadimise käigus annab vee välja,” räägib Tõnu. Üldiselt on nii, et mida peenemalt on hakkliha hakitud, seda lihtsam on sinna midagi sisse peita.

Mehe sõnul on Viljandi väike kogukond tema poed omaks võtnud. „Ise elad linnas, lapsed elavad seal. Kõik tunnevad kõiki ja teavad täpselt, mida sa teed ja pakud,” ütleb Tõnu. Tegelikult on tema tuntus kasvanud, sest on kliente, kes on teel Tallinnast Pärnusse või Tartusse Viljandist läbi põiganud, et Jaani lihapoodi külastada. See on innustanud Tõnu Viljandist kaugemale vaatama ning poolteist aastat tagasi sündiski otsus Tallinnas pood avada.

Teekond Tallinna

Tallinnas Pirital soetati kunagise postkontori ruumid 2015. aasta sügisel. Sobivate ruumide leidmine võttis aega. Tõnu jaoks on tähtis, et saaks autoga poele võimalikult lähedale ja et ei peaks mööda pikki koridore lihakehi vedama. Lisaks vaatas Tõnu Tallinna kaarti ja mõistis, et Pirita sild on koht, mida mööda sõidab koju ja tööle tohutu hulk rahvast. „Meie olemegi esimene hoone kesklinna poolt tulles pärast Pirita silda,” täpsustab Tõnu. Hoonet jagatakse Muhu Pagaritega.

Kuigi nendes ruumides oli mitu ettevõtet enne kiiresti tegevuse lõpetanud, oli Tõnu otsuses kindel. Ta müüs tapamaja maha ja investeeris saadud raha Pirita poodi. Pärast kolm kuud kestnud põhjalikke ehitustöid avati pood 2016. aasta veebruaris.

Tulemus on uhke. Peale poeruumi, kus pikk lett on täis liha ja muud kaupa, ehitati välja tagaruumid, mis vastavad lihatsehhi tingimustele. „Kui teen, siis ikka nii, et jääda,” kinnitab Tõnu.

Nüüd juba ligi aasta avatud poele pole tormi päris joostud. Alguses oli palju uudistajaid. Paljudest said püsikliendid ja nende arv kasvab. Suvel külastasid poodi Soome turistid, kes olid tulnud jahiga Pirita sadamasse ja ostsid siit kümneid kilogramme liha kaasa. „Üldiselt olen rahul, aga tahaks näha järjekordi,” sõnab Tõnu, kes loodab, et ümberkaudne kogukond võtab tema poe omaks.

Klientide leidmine sunnib katsetama

Kui suvine grillihooaeg läbi sai, siis oli Tõnul mure, kuidas müüki üleval hoida. Ta leidis, et peaks hakkama vorsti tegema. Nii ongi letil ürdi- ja tššillimaitselised vorstid. Aasta lõpus katsetati ka verivorstitegu, see osutus menukaks. „See oli üks vanast ajast pärit retsept. Kolm ööd tegime vorste ja saime kiidusõnu, see ainult innustab,” on Tõnu rahul. Pirita poes on ka kulinaariakaup: Jaani köögi tehtud salatid ja sült. Need kõik on justkui kodus tehtud ja neis pole maitsetugevdajaid ega säilitusaineid. Varsti on plaan hakata lihapirukaid tegema. Uudistooteid võib lisanduda veelgi, sest mehel on tagaruumis grillahi. „Siin on hea katsetada, saab kohe kliendile välja pakkuda,” sõnab Tõnu. Kliendidki saavad oma soove esitada ja võimaluse korral neid täidetakse.

Mehe eesmärk on, et valik oleks võimalikult lai ja igale maitsele. Nii leiab siit lisaks sealihale kodumaist veist, vasikat, lammast, küülikut, aga ka kaugelt toodud laagerdatud ja marmorjat veiseliha. „Valdavalt ostetakse siga, edasi tuleb veis, vasikas, lammas,” loetleb Tõnu.

Pirita poes müüakse veel Karula lihatööstuse ja Karjamõisa OÜ tooteid, Pajumäe piimatooteid ning Kitsevälja talust pärit mahedaid kanamune ja Madise mett Suure-Jaanist. „Müün võimalikult palju Viljandi kandist pärit tooteid,” lisab Tõnu.

Teine, väiksem kauplus avati läinud suvel Pirita linnaosas Lilleoru keskuses. Pood pole kahjuks õiget hoogu veel sisse saanud. „Usun, et kaubanduse koondumine suurte kettide kätte mõjub meile hästi, sest niimoodi eristuvad meie väiksed poed paremini,” loodab Tõnu.

Kommentaarid

Karula lihatööstuse juhataja Annely Ritson:

Meil on ammune koostöö. Nendega on rõõm koos töötada, kõik on sujunud hästi. Vabal ajal mängime Tõnu ja Merikesega tennist ja varem sai koos rannatennist harrastatud. Nad on väga toredad ja sportlikud inimesed.

OÜ Muhu Pagarid juhataja Martin Sepping:

Oleme väga rahul Jaani lihapoega, kellega Pirital maja jagame. Jaani lihapood on kõigiti korralik euronõuetele vastav pood ja müüb kvaliteetset toodangut. Meie oleme oma poe käibega rahul. Arenguruumi veel on, sest Telliskivis asuv pood on edukam, aga teame, mida on vaja teha, ja see võtab aega. Aga aega meil on.