Martin Kabin: Tuhat hektarit põldu peaks haritud saama kolme mehega

Foto: Kasper Mäe / Virumaa Teataja

Pärnumaal Tori vallas tegutsevate osaühingute Alta Mets ning Kabin ja Pojad omanik ja juht Martin Kabin (39) lepib sellega, et jutuajamist alustame tema isast Jaan Kabinist, mehest, kes oli Tiit Vähi esimese valitsuse ehitusminister ja kes üheksakümnendatel paistis silma vägagi eduka investorina.

Milline oli isa roll teie ettevõtjateekonna alguses?

Isal polnud põllumajandusega mingeid otseseid seoseid. Olustverre läksin põllumajandust õppima puhtalt enda initsiatiivil, sest maaelu pakkus huvi. Aga oli maade tagastamise aeg ja isal oli võimalus tema perekonnalt kunagi õigusvastaselt võõrandatud maad tagasi saada. Eks ta siis küsis, kas mina haaraksin härjal sarvist. Sealt see pihta hakkas. Isalt tuli maa ja ühtlasi sain temalt ettevõtluse käimatõmbamiseks laenu, tänaseks on see tagasi makstud. Teisi laene on veel mingil määral üleval. Päris üksipäini poleks ma kindlasti nii kiiresti leidnud kohta, kuhu maanduda. Suure tõenäosusega oleksin siiski varem või hiljem põllumajandusettevõtluse juurde jõudnud, aga samas ei saa välistada, et elu oleks hoopis teisiti läinud. 1995. aastal registreerisin esimese ettevõtte, aga ettevalmistused algasid mitu aastat varem.

Kabin ja Pojad kasvatab teravilja, õlikultuure ja kaunvilju, Alta Mets toodab hakkepuitu. Mis neid ühendab?

Peamiselt omanik ehk mina ja baas, mis asub Tori vallas Jõesuus. Kui ühel ettevõttel on raskem aeg, saab teine toetada. Osa Alta Metsa masinaid ja tööjõudu saame rakendada põldude või teisele firmale kuuluvate metsadega seotud töödel. Endal kulub mul aega ja tööd kummalegi ettevõttele võrdselt. Suvel läheb põhirõhk põllufirmale, Alta Mets jälle nõuab pühendumist rohkem talvel. Alta Mets majandab neidki maid ja metsi, mis on osaühingu Kabin ja Pojad nimel. Põllumaad on 900 hektari kandis, lisaks sadakond hektarit rendimaid, metsamaid majandame 300 hektaril. Kokku on seega majandada 1300 hektarit. Töötajaid on kaheksa inimest koos minuga. Varem oli palgal stabiilselt 12–13 inimest, aga oleme kõrvalisi asju ära jätnud, näiteks Alta Mets ei raiu ega vea enam ise tooret kokku, sest sel pole mõtet, turg on maha käinud, kasumit sellega ei teeni. Oleme töötajate arvu vähendanud. Autojuhid on küll alles, veavad haket, aga kuna seda tööd terveks kuuks ei jätku, teevad nad muul ajal tööd teiste masinatega. Olen veendunud, et kui masin mingi aja seisab, pole hullu, aga inimene peab piisavalt tööd ja leiba saama. Kui tal on liiga palju vaba aega, võivad rumalad mõtted pähe tulla ja motivatsioon kipub kaduma. Kolm aastat tagasi võtsin suuna, et olemasolevad põllumaad oleks võimalik kolme inimesega ära teha, üks neist mina ise. Tänu heale tehnilisele võimekusele on see eesmärk peaaegu täitunud.

Kumb on tulusam, kas põlluharimine või hakkepuidu tootmine? Miks pidasite vajalikuks asutada teise firma?

Sõltub aastast, 2016. oli põllu poolel kindel miinus, see-eest eelmised kaks aastat jätsid normaalse kasumi. Mullune kahjum kustutab üle-eelmisel aastal teenitu. Alta Mets on samal ajal olnud stabiilselt plussis, seal on tagasilööke vähem. 2008. aastal Alta Mets asutada oli üldse mu senise elu üks õigemaid otsuseid. Metsaga tegelesin varemgi, sest osaühingule Kabin ja Pojad kuulus omajagu metsa ja seda tuli majandada. Metsa niisama müüa ei tahtnud, eelistasin ise raiuda, mitte teenust sisse osta. Tasapisi tekkisid esimesed sidemed, soetasin esimese metsamasina ja kõik hakkas vaikselt kasvama. Hakkepuiduga hakkasin tõsisemalt tegelema siis, kui saabus masu, kõik katsusid oma ärisid ja vara müüa või koomale tõmmata, aga mina ujusin vastuvoolu ja hoopis laiendasin tegevust. Kümmekond aastat tagasi oli Eestis hakke tootjaid kolm-neli, väga kiiresti tekkis kolm-nelikümmend juurde. Tagantjärele hinnates olekski võinud hakkepuitu palju varem tootma hakata, aga jõudsime siiski ühena viimastest rongi peale. Praegu oleks väga keeruline pääseda ettevõtete ringi, kellelt haket ostetakse – hangetel seatavad tingimused sisuliselt välistavad uued tulijad. Aga ega neilgi, kes selles ringis on, pole kindlat midagi. Kui alustasime, oli kasumil jumet, asi oli atraktiivne, tegime innuga. Praegu ehitatakse küll üle Eesti katlamaju juurde, haket viiakse välja, vajadus justkui kasvaks, aga hind järjest langeb ja nii juba viis aastat järjest. Mitu viimast hooaega olen arvanud, et nüüd on langusel lõpp, aga ei. Väga see hind enam siiski kahaneda ei saa.

Meie jaoks on langenud mahtki. Tegelikult suudame teha 200 000 kuupmeetrit hakkepuitu aastas. 2010–2011 nii tootsimegi, müüsime peale Fortum Eesti Pärnu jaama teistelegi, aga nüüd viime haket ainult sinna ja aastaseks mahuks on kujunenud 60 000 kuni 70 000 kuupmeetrit. Selle koguse tegemiseks kulub Alta Metsal kõigest 12 päeva kuus, ülejäänud aja teevad samad inimesed siis muid töid: kes on metsatraktoril, kes garaa˛is.

Olete õppinud agronoom. Mille põhjal otsustate, mida ja kui palju tasub kasvatada?

Eks tutvusringkonnas ikka arutame ja peame nõu, aga otsin, leian, otsustan ja vastutan ikka ise. Kuna saagi müük käib suurte kokkuostjate kaudu, tuleb nendega aktiivselt suhelda. Otseselt nad midagi soovitada ei taha, sest siis võiks neilt vastutust eeldada, aga oma isikliku arvamuse võivad nad ju ikka välja öelda. Täie kindlusega ei tea siiski keegi, mis poole aasta pärast täpselt saab, sest kõik sõltub väga paljudest asjaoludest. Viimased viis aastat on tõusvas joones läinud näiteks hernekasvatus. Oleme maha pannud 150 hektarit hernest, see on optimaalne maht. Uus tulija on uba, mullu oli meil seda kümnel hektaril, tänavu plaanin uba maha panna juba kaheksakümnele hektarile. Tuhandehektarilise maakasutuse juures on oa mõistlik maht saja hektari juures. Teraviljadele oleme viimasel ajal vähem rõhku pannud. Enne kasvatasime päris palju õlleotra, aga Vene turg läks kinni ja sel polnud enam mõtet. Söödateraviljale on samuti keeruline turgu leida.

Kuidas oma ettevõtteid juhite? Kui palju on administreerimist, kui palju higiseid tunkesid?

Alta Metsa toimimine on nii korraldatud, et asjaajamine ja paberimäärimine võtab üsna vähe aega. Ühe kuu organisatoorse poole suudan teoreetiliselt ära teha kahe päevaga. Muidugi lisandub masinate korrashoiu ja laomajanduse korraldamine jne, juhtimist on kuhjaga. Kuid rohkem naudin siiski otsest ja sageli füüsilist tööd. Kui kedagi on vaja asendada, saan kõigega hakkama. Olen üsna tihti terve päeva hakkuriga ametis või kombainiga põllul. Kui ma ise mõnd tööd ei oskaks, oleks väga keeruline nõuda teistelt head tulemust. Samas tuleb mõista, et juhtimine on palgatööga võrreldes hulga raskem. Kui tahad ettevõtet arendada, siis on vaja teenida teatud ports raha. Selleks on vaja maid ja masinaid. See nõuab pühendumist ja energiat. Kui põllufirmat vaadata, siis periood, millest selle edukus sõltub, on nii lühike, et kevadel ja sügisel pole üldse mõtet kella vaadata. Kui oled veidigi taastunud, asud jälle töö kallale. Isegi magama jääd nii, et planeerid homset päeva.

Kuidas teil tööjõuga on? Maal jääb inimesi järjest vähemaks.

Maaelu laiemalt vaadates ei saa unistada, et tagasi tuleksid eelmise sajandi kaheksakümnendad, mil põllumajanduses töötajate protsentuaalne osakaal eestimaalastest oli praegusest kümme korda suurem. Tootmine on läinud tohutult palju efektiivsemaks. Käte jõudu on küll vähem vaja, aga samal ajal on spetsialistidest ikka puudus – just laiapõhjaliste teadmistega väljaõppinud spetsialistidest. Tänapäeva masinamehele ei piisa traktori mehhanismide tundmisest, ta võiks teada võimalikult palju mullaharimisest, taimekaitsest, ITst jne, selles kõiges on rohkem teadust kui füüsilist tööd. Ise täiendan end kogu aeg, paljuski on abiks internet. Õpin järjest juurde sedagi, kuidas anda töötajatele ülesandeid nii, et nad saaksid kõigest maksimaalselt täpselt aru, et viia eksimisvõimalus miinimumi. Näiteks peab selgitama sedagi, miks seda või teist tööd ei saa teha kiiremini, lihtsamalt või muul ajal, kui kõige õigem on. Mul oli tööl mees, kes püüdis järjekindlalt oma koguse taimekaitsevahendit ruttu hommikul põllule ära pritsida. Aga siis on kaste maas ja preparaadid lähevad suures osas raisku. Lihtsalt on töid, mida tuleb teha õhtul. Hommikul ei saa taimekaitsevahendeid pritsida juba seetõttu, et mesilastel on siis aktiivse tegutsemise aeg. Õhtul on mesilane tarus tagasi. Aga töömees tahab ka õhtul kodus olla. Paraku ei saa põllumajanduses töötav inimene võtta aluseks isiklikke huve.

Ütlesite, et teie firma põllutehnika võimekus on väga hea …

Pean tehnika elueaks kümmet aastat, aga me ei müü seda selle vanuse täitudes maha, sest teame, et oleme oma masinaid ja seadmeid väga hästi hoidnud. Ostame uusi masinaid juurde, vanad jäävad alles ja see tagab suure võimekuse. Traktoreid on neli, kombaine kaks, haakeriistu palju. Eelmisel aastal hankisime Eestis seni ainulaadse taimekaitsepritsi, mis on kõigist võimalikest kindlasti üks tootlikumaid.

Teie isa on olnud minister. Millised on teie suhted poliitikaga? Andke praegustele riigijuhtidele nõu, kuidas maaelu paremini toimima saada!

Eks ma ikka mõtlen nendele asjadele, aga mingeid kindlaid soovitusi ma otsuste tegijatele praegu ei annaks. Samuti pole ma traktoriga Toompeal käinud, see ei oleks minu moodi. Samas keegi peab ju vajadusel häält tõstma ja põllumehe huve esindama. Vaja oleks tarka ja mõjuvõimsat põllumeeste eestkõnelejat, keda ka kuulda võetakse. Üle ega ümber ei saa sellest, et Eesti põllumees on Euroopa Liidu vanade riikide ametikaaslastega võrreldes halvemas seisus. Kliima on siin kehvem, aga toetused väiksemad. Kui eestlane saaks samade asjade eest sama palju toetust kui prantslane, oleks elu väga ilus.

Mida saate avaldada tulevikuplaanide kohta?

Kui midagi väga atraktiivset ette ei jää, siis praeguste tingimustega maad juurde ei plaani osta.

Maad on peamiselt spekulantide poolt liiga kalliks aetud, kuigi nende reaalne kasutaja saab olla ju ikkagi ainult põllumees. Nii et peamine lähituleviku eesmärk on hoida nii, nagu on.