Jaanus Murakas: võime Venemaad embargo eest tänada

Eesti piimaliidu ja E-Piima juhatuse esimees Jaanus Murakas rõõmustab, et hieroglüüfkirjas silte kleebitakse tootepakenditele üha rohkem, mistõttu saab ettevõtte osta tänavu tootjatelt piima üle kahe aasta kõrgeima hinnaga.

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Kui kogu kaup läks Venemaale, polnud vajadust pingutada millegi kauge ja võimatuna näiva nimel. Nüüd aga on tänu Aasia turgudele piimaliitri hind tublisti tõusnud. 

Eesti piimaliidu ja E-Piima juhatuse esimees Jaanus Murakas, milline tuleb aasta piimandusele ja piimatootjatele pärast kaht kriisiaastat?

Kaks aastat oli viimase 15 aasta pikim kriis, seetõttu ka raskeim. Varem on madala hinnaga kriisiaeg väldanud alla aasta.

Kuid  2017 toob piimaturu paranemise. Tegelikult algas paranemine juba eelmise aasta lõpul, aga turud ja globaalne keskkond on väga habras. Kaua kestnud kriis on kõiki ettevaatlikuks teinud. Praegu tundub küll, et piimafarmeritele võiks tulla üle kahe aasta üks keskmiselt hea aasta. Kui kriisieelsetel aastatel püsis keskmine piimahind vahemikus 30–33 senti liitrist, siis juba praegu maksame E-Piimas 33 senti. See peaks olema Eestis üks kõrgemaid.

Tahaks loota, et üle 30sendilised hinnad püsivad ka suvekuudel, kuid pikki ennustusi on raske teha. Praegu küll näeme, et turu olukord on tunduvalt stabiilsem ja piimafarmerid võivad end kindlamini tunda, sest hind on juba selline, millega on võimalik toota.

Praegune hind katab kindlasti tootmisele tehtud jooksvad kulud ja tootmine pole kindlasti enam kahjumlik, kuid farmeritel on erinevad nii majandustulemused kui ka kohustusekoormad hankijate ja pankade ees.

Arusaadavalt peab selline piimahind kestma vähemalt aasta, alles siis saavad farmerid lahti kriisiajal tekkinud võlgadest. Praeguse hea turuolukorra jätkumise juures võib alles neljandas kvartalis rääkida raske kriisi unustamisest.

Kust saab E-Piim selle raha, et maksta tootjatele kallimat hinda?

E-Piim on suures osas piimatoodete eksportija, sõltume globaalsete turgude nõudlusest ja hinnast, ja hinnad on turgudel tunduvalt paranenud.

Pulbreid müüme Saudi-Araabiasse ja Koreasse juba mõnda aega, juustu  Jaapani partnerile regulaarselt eelmisest aastast. Suuri lepinguid oleme sõlminud selle aasta suveni. See on üks võimalus, mille pealt saame piimahinda tõsta. Loomulikult näeb ka tarbija, et siseturu tooted on kallinema hakanud. See ei pruugi tarbijale küll meeldida, aga kui tahame pidada oma riiki, siis peame õiglase palga jutu juures aru saama ka õiglase hinna mõistest.

Tundub, et muutus mõtlemises on toimunud ka siin, sest vahepeal poodides olnud piimatoodete hinnad panid tarbijagi nurisema. Hakkame kõik aru saama, et kellegi kulu on kellegi tulu ja meil pole õigus nautida odavat hinda farmeri või maainimese kehva elujärje arvel.

Kuidas läheb paljuräägitud Hiina turuga?

Jah, ka Hiina turg on avanemas järjest kindlamalt. Selleks on diplomaadid, veterinaarameti ja maaeluministeeriumi töötajad teinud palju tööd. Käsil on ettevalmistused esimese saadetise saatmiseks Hiina, iga päev käivad läbirääkimised, et proovikonteinerid teele panna.

See oleks suur läbimurre, mida me kõik ühistöö tulemusena väga ootame. Tundub, et oleme lähiajal ületamas viimaseid tehnilisi takistusi ja proovisaadetis läheb teele.

Mida proovisaadetis sisaldab?

Järva-Jaani meiereis toodetud vadakupulbreid. Kui Jaapan on väga hea juustuturg, siis Hiina on väga hea pulbriturg. Samas matkib kogu Aasia euroopalikke tarbimisharjumusi, nii on ka Hiinas olnud väga suured tarbimisharjumuste muutused.

Näiteks pitsarestoranide avamine on nii meeletu, et neid avatakse Hiinas iga päev paar tükki ning keegi ei kujuta ju pitsat ette ilma juustuta. Jah, hiinlased ei söö juustu leival-saial nagu meie, kuid praegune pitsabuum toob kaasa paratamatult juustu suuremat tarbimist.

Hiina tarbimismahud on suured, iga tõusu protsendipunkti taga on sajad, kui mitte tuhanded tonnid. Ka inimesed lähevad seal aina jõukamaks. Usun, et Hiinast kujuneb hea partner, nagu ta on seda juba aastaid olnud paljudele Euroopa Liidu piimandusriikidele.

Kas võime öelda suure tänu Venemaale embargo eest, mis pani Eestit pingutama hoopis suurematele turgudele pääsu nimel?

Kindlasti on põhjust Venemaale aitäh öelda (naerab). Ka riigiisad on tunnistanud, et olukorras, kus kogu kaup läks Venemaale, polnud nagu vajadust pingutada millegi kauge ja võimatuna näiva nimel.

Aasia turgudele pääsuks tehtud töö on arusaadavalt olnud suur ja raske. Nüüd on see tehtud ja alternatiivturgegi on ju avanemas.

Milliseid?

Hea uudis on näiteks Vietnami turg. Praegu küll ainult piimapulbrile ja veel mitte juustule. Samas on Vietnam väga suur piima- ja vadakupulbri ostja. Alternatiivturge, kuhu kaupa viia, tuleb juurdegi. Tänapäeva maailm on nii muutlik, nii et iialgi ei tea, mis põhjusel üks või teine turg võib järsku ära kukkuda. Nii peab olema teisi, ka neid, kuhu me kogu aeg aktiivselt ei müü. Kui äris on vajalikud plaanid A,B ja C, siis piimanduses on selliste plaanide olemasolu eriti tähtis.

Piima tuleb vastu võtta ju iga päev. Nii peab seda ka iga päev müüma. Kui E-Piimas müüme reedel lao tühjaks, siis esmaspäeval on jälle tarvis mitu konteinerit kaupa eksportida.

Vahepeal tuli tootagi vaid lattu, aga milline on teie laoseis praegu?

Kui turuolukord on paranenud ja hinnad on tõusuteel, siis on laoseisud tavapärased ehk üleliigset kaupa pole. Lepingute suhtes on kindlus ka lähikuudeks ja loodame, et tasakaal püsib.

Kriisiaastad sundisid lehmade arvu vähendama, ehk tuleks nüüd karta, et piima võib hoopis väheks jääda?

Eestis võiks piimastrateegia dokumendi järgi toota miljon tonni aastas, toodame 700 000 tonni. Pikk kriisiaeg oli põhjus, miks väga palju karja tapeti ning tootmist ja maaelu jäi vähemaks.

Nii pole  praegu võimalik täita ka seatud strateegilist eesmärki, kuid selge on, et meie kliimavöötmes tasub eelkõige tegelda karjakasvatusega. Piimandus annab palju lisandväärtust ja on ekspordikeskne – nii see ka jääb. Muidugi võiks olla piima rohkem nüüd, kui kõik Aasia turud täiega töösse lähevad. Ka piimatööstusi võiks siis rohkem olla.

Kuidas on lood arenenud uue, ühistulise piimatööstusega?

Selles suhtes on endiselt küsimus piimaühistute koostöös. Kindlasti tuleb ükskord jõuda kokkulepeteni, millist tööstust, kuidas ja kui suurt ehitada. Siiani konsensust üle Eesti pole, aga võib-olla ei peagi olema. Või on selleks veel aega ja konsensus tekib? Igatahes arutelud uue ühistulise piimatööstuse teemal on igapäevased.

Populaarne

Tagasi üles