Imelised kallad lillepotis ja vaasis

Kalla õied on tegelikult valge torbiku sees, torbikut on korrektne nimetada hoopis õisiku kandeleheks. Foto: Erakogu

Oleme harjunud valgete kalladega, kuid lillepoed pakuvad talvel mõnikord lõikelille või potitaimena ka kollaseid, roosasid, punaseid ja violetseid kallasid. Olemas on isegi pronksjate ja peaaegu mustade õisikukandelehtedega kallasordid.

Usun, et kõige imelisemad on kallad siiski oma looduslikes kasvupaikades: niisketel kraavikallastel ja niitudel, mis mõneks kuuks kuivale jäävad. Kuival aastaajal kogu taime maapealne osa kuivab, risoom või mugul elavad selle perioodi pinnases puhates üle. Soostunud aladel aitavad kalladel eluga hakkama saada lehtedes olevad õhulõhed ja glutatsiooninäärmed. Liigne vesi immitseb lõhedest välja või koguneb risoomidesse.

Võhaliste (Araceae) sugukonna kalla (Zantedeschia) perekonnas on kaheksa lihaka risoomi või mugulaga liiki, mis kasvavad Lõuna-Aafrikas või Aafrika troopilises osas.

Traktori järelkärus kallasid vaatama

Nägin unustamatuid kallaniite 2010. aasta septembris Lõuna-Aafrikas ja kuigi lõunapoolkera kevades oli hulk teisigi uhkeid õitsejaid, on mul kõige eredamalt ikka meeles harilikud kallad (Z. aethiopica). Üks karjamaa, millest Darlingi lillefestivali taimesafaril traktori järelkärus põhupakkidel istudes üle sõitsime, oli kallasid nii tihedalt täis, et mõne vaasitäie kadumist ei paneks seal keegi tähele. Imelist vaatepilti nautides tundus arusaamatu, kuidas võis rahvasuu kallale panna veidi põlgliku hüüdnime sealiilia. Kuid seal on kallade valged suursugused ja skulpturaalsed õietorbikud niiskemates kohtades tõesti sama tavalised kui meil varakevadel varsakabjad ja paiselehed.

Just looduslikult kasvavatele liikidele pühendatud Darlingi lillefestival kinnitab, et oma kodukandi erakordset liigirikkust mõistetakse Lõuna-Aafrikas ammu hinnata. Darlingi linnakeses, mis asub Lääne-Kapimaal ja umbes 75 km kaugusel Kaplinnast, korraldati esimene aasalillenäitus juba 1912. aastal. Tänavu tähistab Darlingi Wildflower Show 14.–17. septembrini oma 100. aastapäeva (vt darlingwildflowers.co.za). Kindlasti on suurürituse kavas siis jälle traktorisafarid lilleväljadele, sest ega omapäi sinna jalutama pääsekski. Piirkonnas kasvab 1200 liiki õistaimi, 80 neist on endeemid, nende kaitseks on ümber Darlingi linnakese loodud neli suurt kaitseala.

Toalillena tahab suvel puhata

Harilikke kallasid saatis taimehuviline kuberner Simon van der Stel Lõuna-Aafrikast Euroopasse juba 17. sajandi teisel poolel.

Seda liiki ja selle sorte on meil südatalvel õitseva toataimena üsna lihtne kasvatada, sest taime soovid on täiesti mõistlikud. Kalla tahab rammusat ja kergelt savikat mulda, kasvu- ja õitseajal vajab taim valget õhurikast ruumi, rikkalikku kastmist ja umbes nädala tagant väetist.

Harilik kalla kasvab umbes 60 cm kõrguseks. Juurmised nooljad lehed moodustavad tiheda puhma, kust sirutuvad välja õisikuvarred. Toataimedeks sobivad paremini madalamad ja väiksemate õitega kallasordid.

Sügisel, kui hakkate pärast puhkust ümber istutatud kallat järjest rohkem kastma ning need alles lehti kasvatavad, on hea, kui saate taime hoida jahedas ruumis, kus sooja on 10 kuni 15 kraadi. Jahedas arenevad taimele ilusad, tugevad ja suured lehed, soojas ruumis venivad need inetult välja. Kui ilmuvad õiepungad, siis võib ruumis sooja olla kuni 20 kraadi. Kevadel meeldib kallale palavatel päevadel piserdamine ja siis võib lillepoti alusele ka veidi vett jätta. Õitsemise lõpetanud kallat kastke järjest vähem, see valmistab taime puhkuseks ette. Suveks võib lillepoti viia õue päiksepaistelisse kohta, kus vihm peale ei saja. Enne öökülmi tuleb pott sisse tuua, et siis vajadusel risoomi jagada ja see uuesti rammusasse mulda istutada (5 cm sügavusele). Risoomijuppidest kasvavad (ilma puhkuse ja ümberisutamiseta) õitsema hakkavad kallad kahe-kolme aastaga.

Inglismaal kasvatatakse harilikku kallat õues umbes nii, nagu meie kasvatame daaliaid. Eks katsetada võib meilgi, selleks valige aga aia kõige soojem ja tuulevaiksem koht, kus on niiske, rammus ja kergelt happeline muld. Kasvukoht harige sügavalt (50 cm) läbi ja andke sinna ohtralt komposti ja kõdusõnnikut. Taime võib istutada ka korviga, siis on seda sügisel lihtsam üles võtta. Õues on siiski kergem alustada kalla leplikumate sugulaste tulivõhkade ja aarumitega.

Kollased, punased ja violetsed kandelehed

Ütleme ikka, et kallal on valged õied. Tegelikult on kalla pisikesed kollased õied koondunud tõlvikõisikusse. Seda tõlvikut ümbritseb harilikul kallal elegantne valge (sortidel ka kollakasvalge, õrnroosa, rohekas, rohelisetriibuline vm) õisikukandeleht.

Kaunis kandeleht võib teistel liikidel ja nende sortidel olla ka kollane, kreemikas, oran˛, punane jne.

Meie lillepoodides on kalla lõikeõied kahjuks tavaliselt müügil nõnda, et neil ei ole kaasas oma lehti ja floristid katsuvad siis kimpu täiendada mingi muu rohelusega. Võõraid „sulgi” on kallaga aga keeruline kokku panna ja pealegi on neil ju liigiti endalgi huvitavad lehed, mida tahaks samuti näha.

Erekollase kandelehega kollase kalla (Z. elliotiana) suurtel südajatel lehtedel on heledad laigukesed. Need päranduvad tihti ka sortidele, mille esivanemaks on olnud kollane kalla. Noolepeakujulised ja samuti valgetäpilised lehed on täpikkallal (Z. albomaculata), liigi kandelehed on valged kuni heleroosad. Suurte valgete laikudega on Z. jucunda lehed.

Palju sorte on aretatud roosast kallast (Z. rehmanii). Sellel liigil on üsna kitsad, sujuvalt nii aluse kui ka tipu suunas ahenevad lehed. Kandelehe värvus võib sortidel olla näiteks kollane ja musta neeluga („Black Eyed Beauty”), punane ja oran˛i neeluga („Treasure”), veinpunane, roosa valkja neeluga vm. Roosa kalla on aga tujukam kui harilik kalla, neile ei pruugi meil päikesevalgust jätkuda ja siis ei taha kandelehed hästi värvuda, õues võivad need kergesti haigestuda ja neid ei maksa seepärast välja viia.

Nende mullast välja võetud risoom tahaks puhkeajal kõigepealt mitu nädalat kõrgemat temperatuuri (25–30 kraadi) ja siis jahedamat, aga selliste tingimuste loomine vajab juba tõsist uurimist ja pühendumist.

Enamik kallahübriide on saadud roosa ja kollase kalla ja veel kolme liigi omavahelistest ristamistest. Kallade sordiaretusega tegeleti 20. sajandil väga hoogsalt Uus-Meremaal. Nüüd annavad tooni Hollandi aretajad. Näiteks suurfirma Van den Bos (vt www.vandenbos.com) valikus on umbes 40 lõikelilleks ja 20 toataimeks mõeldud sorti. Nende seas on ka valgeträpsuliste nooljate lehtede ja musta kandelehega sort „Cantor”.