Jaanihanso loob uusi tooteid ja kasvatab eksporti

Tiit Efert
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanihanso talu peremehe Alvar Roosimaa sõnul Eestis tavaliselt ei tajuta, kui tähtis on mahetoote märk, aga vanas Euroopas hinnatakse seda kõrgelt.
Jaanihanso talu peremehe Alvar Roosimaa sõnul Eestis tavaliselt ei tajuta, kui tähtis on mahetoote märk, aga vanas Euroopas hinnatakse seda kõrgelt. Foto: Kristina Efert

Juba paari aastavahetust on saanud tähistada Jaanihanso pudelite korkide paukudes. Mullu lisandus siidrile vahuvein ja uudiseid on oodata veelgi.

„Päris hea aasta oli. Selline, nagu võikski olla,” võtab Jaanihanso talu peremees Alvar Roosimaa aasta kokku. Tähtsa ja täiesti uue asjana märgib ta seda, et Jaanihansost sai tunnustatud mahetootja. Esimene toode, millelt rohelise märgi leiab, on ka esimene omatoodetud alkoholivaba jook. „Villisime pudelisse „Liivi kuldreneti” mahla. Eestlasel on mingi müstiline seos selle õunasordiga – kõigile maitseb.”

Tootmises ei pidanud Jaanihanso mahemärgi saamiseks midagi muutma. Vaja oli leida mahesertifikaadiga õunaaed, kust saadi 60 protsenti tänavusest saagist. Kokku koguti üle 80 tonni õunu, millest pressiti 55 000 liitrit mahla. Selleni, kuni mahemärk jõuab ka siidripudelitele, läheb niikaua aega, kuni 2016. aasta siider müügivalmis on. Et jõuda oma aia õunatoodanguga siidritootmisele kunagi järele, suurendab Alvar järgmisel aastal 2015. aastal rajatud õunaaeda kuue hektarini ja 5500 puuni. Praegu on puid 3800. Juba tänavu sai ta mullu istutatud aiast mõned viljad, järgmisel aastal võiks õunu kanda juba iga puu ja nii peaks saak hakkama aasta-aastalt kasvama. Aed on juba algselt rajatud mahedana.

„Meie Eestis tavaliselt ei taju, kui tähtis mahetoote märk on, aga vanas Euroopas hinnatakse seda kõrgelt,” räägib Alvar. Eestis on puutumata loodust palju ning mahetootmisele üleminek suhteliselt lihtne. Euroopas, kus põllumaad külg külje kõrval, on ühel põllumehel väga keeruline oma toodangut puhtalt kasvatada, kui naaber kõrval ohtralt pritsib.

Samas siiski soovitakse järjest enam ökoloogiliselt puhtamat toidukraami tarbida ning seda saame näiteks meie neile pakkuda. „Tegelikult on puhas loodus erakordne ressurss, mis meil siin olemas on. See tundub meile loomulik, et ümberringi on metsad ja rabad, mis on puhtad ja puutumata, samas kasvatame endale puuvilju ja köögivilju, mis on igatpidi mahedad,” räägib Alvar.

Aga arvestades Eesti turu väiksust, on eksport vajalik. „Kui luua Eestis tootmisettevõtte, siis tuleb kohe alguses mõelda ekspordile,” kinnitab Alvar. Kui Jaanihanso paar aastat tagasi alustas, oldi esimesed ja uudisväärtus suur. Paljud tahtsid siidrit proovida, see tõstis müüginumbrid kohe üles. Praeguseks on kodumaine siider igapäevane ja tootjaid teisigi. „Tänu teadlikule ekspordiarendusele ja esimestele edusammudele väljaspool suutsime oma müügikäibe säilitada ka uues, normaalses turuolukorras,” sõnab Alvar. „Oleme väsinud, aga rahul.”

Selle taga, et eksport kasvas 2016. aastal kogumahust 15 protsendile ja Jaanihanso tooteid müüakse Iirimaast Hongkongini, on suur töö ja palju investeeritud aega. Võib ju loota, et hea toode müüb ise, aga kahjuks nii see pole. Maailm on häid tooteid täis ja keegi ei oota lisa. Kevadel osales Jaanihanso maailma suurimal veinimessil ProWein Saksamaal ning Hiina suurimal kaubandusmessil Quangzhous, lisaks siidrifestivalidel Frankfurdis, Kopenhaagenis, Dublinis, Asturias. „See on keeruline töö,” tõdeb Alvar. Distantsilt kontakte luua ja degusteerimisi korraldada on keerukas ja kulukas. Samas ta tunnistab, et ootused peavad ikka olema suuremad kui reaalne elu. Ükskõik kui väike on edu tõenäosus, ainuke kindel kaotaja on see, kes osa ei võta.

Nii on kolmandaks tegevusaastaks kujunenud välja ettevõte, kus lisaks omanikele on palgal kaks töötajat. Olles nüüd paar aastat maaeluga igal tasandil kokku puutunud, ütleb Alvar, et ainus maaelu edendamise märksõna on töökohtade olemasolu. „Uhke külakiik või uus rahvamaja ei aita,” kinnitab ta.

Alustas nullist

Samas peab Alvar tunnistama, et reaalne elu on ületanud kõik ootused. Mees oli investeerimispangas fondijuht, kes otsis elus uut väljundit. Ta on teinud koduveini juba üle kahekümne aasta. Kui kuusteist aastat tagasi sai ostetud Pärnumaale maakodu, siis hakati rohkem katsetama. „Õunad, puud ja maalähedus on mulle alati meeldinud,” sõnab Alvar. Kui korraldada õunte missivõistlusi, jäävad eestimaised õunad lõunamaistele ilueedidele alla. Aga põhjamaine jahe lühike suvi koos pika sügisega on siiski ideaalne maitserikaste õunte küpsemiseks, mis sobivad suurepäraselt kuldse siidri valmistamiseks.

Nii juhtuski, et Jaanihanso kodustest õunaveinikatsetustest kujunes välja märjuke, mis pärast aastajagu pudelis küpsemist hakkas sõprade ringis mekkides teisi jooke varju jätma. Lõpuks kerkis loogiline küsimus: miks mitte seda laiemale ringile valmistada ja müügiks pakkuda.

Et professionaalsest siidritegemisest aimu saada, läbis Alvar Inglismaal Gloucestershires siidrivalmistamise kursuse ja praktiseeris siidritegu koos abikaasa Veronikaga Somersetis Burrow Hilli siidrifarmis.

Seal kinnistus veendumus, et mida enam ehedat loodust pudelisse jõuab, seda huvitavam ja maitsvam saab tulemus. Jaanihanso vabriku toodangu põhirõhk on traditsioonilisel vahuveinimeetodil valmistatud jookidel. Pärast esialgset vaatides kääritamist villitakse jook pudelitesse ning lisatakse roosuhkrut ja kultuurpärmi, et käivitada uus käärimisprotsess siidrisse mullide tekitamiseks ja maitse viimistlemiseks. Pudelisse tekib viis baari rõhku, mis on enam-vähem sama kui autobussi kummides, lisaks iseloomulik paks sade. See ongi šampanjatüüpi siidri eripära. Rõhk hakkab seda sadet lõhustama ja kõik maitsed arenevad. Kuigi pärast pikki kuid pudelis käärimist on siider juba enam-vähem küps, ei ole selline paksu sademega jook siiski veel müügikõlblik. Nüüd laotakse pudelid masinatesse, mis neid vaikselt liigutades sademe kaela sisse suunavad. Kui kogu pärmisade on pudeli kaela korgi peale settinud, külmutatakse pudeli suu ja ajutise plekist vahekorgi eemaldamisel pressib surve tekkinud jääpunni koos sademega välja. Selle järgi, kas parajasti tehakse kuiva, magusat või poolmagusat siidrit, maitsestatakse jooki. Seejärel võibki juba pudeli lõplikult korgist punniga sulgeda, traadi peale keerata ja müügivalmiks kuulutada.

Jaanihanso põhiline tootesortiment on klassikaline kuiv, poolkuiv ja poolmagus siider. Poolmagus sai lisatud „publiku nõudmisel”, sest paljud eelistavad magusamaid jooke ja neilgi on õigus heale siidrile.

Valik muutub pidevalt

Lisaks kolmele põhitootele lisandub Jaanihanso sortimenti pidevalt uusi tooteid, millest osa jääb ja teised mitte. Näiteks ülemöödunud aastal tehtud perry’t (pirnist valmistatud siider) pole õnnestunud korrata, sest pirniaedu Eestis peaaegu pole. „Mõnisada pudelit aastast 2015 on tänaseks rariteet,” märgib Alvar.

Väga eriline oli koostöö pruulikojaga Õllenaut, kellega koostöös valmis Bière Brut, mis on esimene Eesti õlu, mis on pruulitud, kasutades traditsioonilist méthode traditionnelle kahekordset kääritusmeetodit, mille käigus küpseb õlu enne sademe eemaldamist ja päris korgi alla minekut pudelites pikki kuid. Õlut tehti 2400 nummerdatud pudelit, millest suur osa turustati jõulude ja aastalõpusaginas kohe pärast väljatulemist.

Aasta lõpus aitasid müügile tublisti kaasa ettevõtete tellitud ärikingitused. „Ärikingituse kultuur on Eestis elujõuline ja tugev. Klientidele, koostööpartneritele ja oma töötajatele kingituste tegemist peetakse heaks kombeks,” räägib Alvar. Kui siidrit peetakse muidu suviseks joogiks, siis Jaanihanso sortimendis on ka jõulusiider, mille müük ei piirdu ainult jõuludega. Soome üks tuntumaid restorane, Michelini tärniga pärjatud Olo pakkus seda mullu jaanipäeval juustuvaliku juurde eksklusiivse tootena.

Edaspidi tahab Alvar tooteid ka vaati panna. Õunatoodete kohustuslikust rivist on puudu korralik kuiv vein ja traditsiooniline siidriäädikas. Aga mehel on veel üks plaan. Endisesse kolhoosi töökotta siidrivabriku kõrval on hoone renoveerimise käigus rajamisel ruumid, kus saab korraldada oma toodete esitlusi, vastuvõtte ja muid üritusi. Iseloomuga kohti põnevas ümbruses, kuhu piisavalt palju inimesi ära mahub, otsitakse tikutulega taga. Eriti siis, kui atraktsiooniks on reaalne tootmine. Tulevikus võiks sellest kujuneda näiteks püsivalt tegutsev kohvik.

Alkoholivastane kampaania

Jälle on käes aeg, kus alkoholi vastu sõna võttes tahetakse valijate hääli võita. Karskusliikumisi on alati olnud, edu on saatnud väheseid, kes tegelevad põhjuste, mitte tagajärgedega. Eitada, et alkoholikultuur on meie kultuuriruumis olemas ja see võib olla igati eluterve ja elujaatav, on tobe. Inimeste kiusamine ja vaenamine, kes tahavad õhtusöögi juurde klaasi-kaks veini või siidrit juua, pole sihipärane ja asjalik tegevus. „Probleem on kuskil mujal, aga sellega tegelemine on vaevaline ja see ei too ka hääli,” teab Alvar. Keelamisest ja häbimärgistamisest tunduvalt tõhusam oleks harimine ning näiteks hinna ja aktsiisipoliitikaga tarbimiskäitumise suunamine. Praegu tundub, et murrame jõuga valesse suunda tagasi, andes rahvale märku, et parem panna ikka korralik kärakas kanget, mitte siin pokaalidega peenutseda.

Aktsiisitõus on mitmetahuline asi. Ühelt poolt võiks alkohol maksta rohkem, kui selle rahaga saab sihipäraselt head teha. Teisest küljest on kentsakas käituda ajalugu eirates, nagu me elaksime ligipääsmatul saarel. Kui eesmärk on tõsta maksutulu ja parandada rahva tervist vähema tarbimise kaudu, siis piirikaubanduse tõttu väheneb maksulaekumine ja alkoholivarude sunnitud kuhjamisega (ei tasu ju paari pudeli pärast Iklasse/Valka sõita) suureneb liigtarbimine ja kontrollimatu kaubandus. Niisiis juuakse ilmselt rohkem. Kaotused seotud majandusharudes tekitavad ühiskonnale lisakulu.

Alkoholireklaami keelamise vastu pole Alvaril midagi. „Magusate alkopoppide ja odavate suhkrusiidrite reklaam, mida tavameediast näeb, on selgelt suunatud pigem lapseohtu noortele ja on selgelt vastutustundetu. Selle võiks tõepoolest ära keelata,” arvab Alvar.

Jaanihanso ise on trükimeedias mõne korra üksikreklaame proovinud, aga nüüdseks on otsustatud lausreklaamimisest loobuda ja keskenduda ettevõtte kuvandi arendamisele pigem sotsiaalmeedia kaudu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles