Mesinikud ootavad riigilt tunnustust

Eesti Mesinike Liidu juht Aleksander Kilk. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Aleksander Kilk on mesilaste keskel elanud varasest lapsepõlvest peale ja tunneb nende töökate linnukeste „hingeelu” põhjalikult. Kuid Eesti Mesinike Liidu juhina on ta hästi kursis ka sel alal tegutsejate muredega, millest üks puudutab mesinike töö tunnustamist ja toetamist riigi poolt.

Aleksander Kilk, talv on vist vaikne aeg, mil mesinikud naudivad oma aastase töö vilju, korjates mee müügist raha kokku?

Eks ta nii ole küll. Aasta lõpul oli kindlasti kõige elavam müügiaeg, sest mesi on ju väga hea jõulukink. Kui mesinikel veel on mett, siis nad müüvad seda. Aga see aasta oli suhteliselt kehv ja paljudel on mesi juba otsa saanud. Talv on mesinikele ka arupidamise ja uute plaanide tegemise aeg. Kui rääkida möödunud suvest, siis polnud see mesinikele eriti meeltmööda: meesaak oli kõvasti alla keskmise, jäi nii 60–70 protsendi juurde tavapärasest. Maikuu oli väga soe ja see innustas paljud taimed tavatult vara õitsema. Mesilased kogusid kevadsuvist mett üldiselt päris kenasti, kuid mõnel pool tegi kuivus taimedele häda. Jaanipäeva järel said paljud mesinikud siiski kena koguse kevadsuvist mett välja vurritada. Aga alates juulikuust saabus korjevaene ja vihmane aeg ning mesilased tarvitasid suure osa kogutud meest ise ära. Nii jäigi mesinikul suurem osa suve teise poole meesaagist saamata.

Kuna jutud tagasihoidlikust meeaastast hakkasid suve lõpul levima, siis oli nõudlus mee järele augustis ja septembris hästi suur, nii et paljudel sai kaup kiiresti otsa. Seetõttu annab kohati kodumaist mett nüüd taga otsida. Aga mõnel mesinikul ikka veel mett on ja päris otsas see väärt kodumaine kraam pole.

Kuidas ise mesinduse juurde jõudsite? Kas kodus olid mesilased?

Vanaonu pidas Viljandimaal, kus kasvasin, mesilasi. Mina koos oma onuga, kes oli minust vaid kümme aastat vanem, kiibitsesin seal kõrval. Karjas käies panime kingakarbi sisse kimalaspered ja käisime rohukõrrega sealt nende nektarit imemas. Kui sain kümme aastat vanaks, kingiti mulle esimene päris mesilaspere. Leian, et see oli hea kingitus, sest sellega kaasnes kohustus loomakeste eest hoolitseda. Ei arva, et mesilased oleksid lapsele lemmikuna kuidagi kehvemad kui koer või kass.

Mesilased on ju vahel kurjad ka ja igaüks ei tahagi lapsi nende juurde lasta.

Eks mesilased ole iseloomult erinevad: osa on heasoovlikud ja osa pahuramad. Palju sõltub ka ilmast. Sombune ja äikese-eelne aeg muudab nad rahutuks. Ka suve lõpul, kui on vaja kogutud meesaaki kaitsta, on nad kurjemad. Kui on ilus korjeilm, kus midagi õitseb ja lõhnab ning mesilastel on ümbruskonnas tegemist, siis võib julgelt taru lahti teha ja vaadata, mis seal sees toimub. Eks lapsi tuleb õpetada käituma nii, et risk nõelata saada oleks väiksem. Ennast saab ka mitmel moel kaitsta. Võib panna näovõrgu pähe ja kindadki kätte, kui on vaja mingi töö mesilas ära teha.

Mesilastel on huvitav tööjaotus ja igal liikmel peres oma ülesanded. Kirjeldage seda veidi.

Kui väike mesilane koorub, siis saab ta kõigepealt koristaja ameti: puhastab vanad kärjekannud ära ja poleerib need üle uue haude jaoks. Ta teeb umbes kaks päeva selliseid lihtsaid puhastustöid, seejärel saab tast amm, kes nunnutab ja toidab väiksemaid. Noor mesilane on üldiselt rahulik ja kui teda keegi ei ärrita, siis võib rahulikult käe peal ringi kõndida.

Umbes 8–10 päeva vanuselt, kui vahanäärmed jõudsalt töötavad, hakkab noor mesilane juba kärjekanne ehitama. Vahepeal võtab ta veel metsast tulnud mesilastelt nektari vastu, kuivatab ja töötleb seda oma meepõies ning paneb siis ilusasti kärjekannudesse. Kui mesi valmis, pannakse kärjekannule vahast kaas peale. See jääb kas mesilaste endi talvesöödaks või vurritab mesinik kärjest mee välja. Mesilastel on tarus erinevaid ülesandeid täita. Osa noori mesilasi ventileerivad lennuava kaudu taru, veidi vanemad on samas valvel võõraste tõrjeks. Alles 15–20 päeva vanusena lendab mesilane ise välja korjele. Suvisel pingelisel korjeajal kuluvad mesilase tiivad juba 2–3 nädalaga ja nii tema elukaar lõpeb. Talvituvas mesilasperes elab aga mesilane kuni 6–7 kuud, et pere uude kevadesse tuua.

Kui palju on erinevaid mee liike ja kuidas neis orienteeruda? Kas poes saab purkidel olevaid silte uskuda?

Kevadel, aprilli teisel poolel saab esimesena nektarit koguda pajust ja remmelgatest. Kui on hea aasta, saab seda siis juba vurritada, aga tavaliselt jääb see mesi mesilaspere enda arengu tarbeks. Järgmisena, enamasti mai algul õitsevad vahtrad, millest saab päris head mett. Siis tulevad aias marja- ja viljapuud, mis üldiselt väga palju nektarit ei anna. Mai lõpus ja juuni algul on võilille aeg. Kui on head soojad ilmad ja niiskust piisavalt, tuleb seda mett nii palju, et saab eraldi välja vurritada. See on üks väheseid meeliike, mida mõnikord puhtalt kätte saab. Nii et neid silte võib uskuda küll. Mesi on tumekollane, hästi tugeva lõhna ja maitsega – mulle igatahes meeldib.

Juuni keskel hakkavad õitsema valge ristik ja metsvaarikas. Ka vaarikaõitelt kogutud nektarist valmistatud mett võib puhtalt kätte saada, kui näiteks tarud on viidud kuhugi metsalangi äärde. Juulis õitsevad meil pärnad. On selline müüt, et pärnaõiemesi on väga hea ja vahel on ka Eesti mee purkidel turul sellised sildid. Tegelikult saab Eestis pärnaõiemett väga harva, kord 5–7 aasta jooksul. Edasi tuleb kusagil juuli keskel põdrakanep. Ka rapsist saab väga head mett, ehkki inimesed selle väärtuslikkuses vahel kahtlevad. Kanarbikumett võib sageli puhtalt kätte saada, sest selle õitsemise ajal suve lõpul konkureerivaid õitsejaid peaaegu pole.

Kuidas suhtuda välismaa päritolu meesse? Kui palju esineb mee solkimist?

Selles olen küll kindel, et Eesti mesinikud mett ei solgi suhkru või mõne teise aine lisamisega. Seda esines väidetavalt nõukogude ajal, kui suhkur odav oli. Tarbijaküsitlustest on selgunud, et umbes 70 protsenti eelistab kindla mesiniku mett. Suur osa neist ostab mee otse mesinikult, osa otsib turult või laadalt sama mesiniku kaupa. Tegu on ju tundliku toitainega, millel tervistav mõju. Iga meepurgi kaane all on seetõttu ka tilgake usaldust.

On neidki tarbijaid, enamasti noored, kes eelistavad osta läbipaistvat, vedelat ja ilusa sildiga mett suurtest kaubanduskeskustest, pööramata päritolule erilist tähelepanu. Mõnes poeketis on müüa hulga odavamat mett kui teistes, hinnaga 5–6 eurot kilo. Sildilt nähtub, et selline mesi pärineb kas kaugetest Aasia või Lõuna-Ameerika riikidest või on kokku segatud Euroopa Liidust ja kusagilt mujalt toodud mesi. Enamik neist vastab mee kvaliteedinormidele, kuid pole sageli kuigi värske. Osa mett, mis maailmaturul liigub, eriti Hiinast tulev, on küsitavama väärtusega. Räägitakse koguni, et osa sellisest importmeest võib olla valminud tehastes. Mee koostis ja komponendid on ju teada ja asi siis neid kokku segada ei ole. Vahel võib olla lisatud mingi kogus ka päris õiget mett. Eks selline olukord mee maailmaturul natuke kõhklusi tekitab. Mina soovitaksin osta muidugi kohalike mesinike toodetud mett, mis on värske ja kvaliteetne. Veelgi parem, kui see mesi on kogutud taimedelt, mis kasvavad teie kodukoha lähedal, see sobib bioenergeetiliselt teile kindlasti kõige paremini.

Olen näinud mesilastarusid keset metsa. Kes need sinna viib ja miks?

Eks ikka mesinikud ise. Näiteks kanarbik kasvab tavaliselt soode ja rabade servas, kus inimesi ei ela. Seetõttu viiakse tarud korje ajaks sinna. Suurmesilates on enamasti korpustarud, mida on lihtsam vedada kui vanemaid raskeid lamavtarusid. Sisuliselt on korpustaru korral tegu kärgedega täidetud kastidega, mis üksteise otsa laotakse. Suures tootmismesilas võib erinevaid korjekohti olla 20–30 või rohkemgi ja muidugi on tarude vedamine siis suur töö.

Miks mesilassülemeid vahel puu otsast alla tooma peab?

Ütleme küll enesekindlalt, et meil on kodumesilased, aga tegelikult on tegu metsiku liigiga, mis on küll toodud koduaeda, aga mida pole õnnestunud täielikult kodustada. Sülemlemine on mesilaste loomulik paljunemisviis, mis tagab liigi säilimiseks uute perede tekkimise nende asemele, kes võivad hukka saada kas siis karu või nugise rüüsteretke tõttu või toidupuudusel. Vana mesilasema koos teatud hulga mesilastega lendab tarust välja ja kobardub sülemina lähedal asuva puu või põõsa otsa. See on sülemile tegelikult vahepeatus tunniks või paariks. Vahepeal on välja saadetud „luurajad”, kes otsivad uue sobiliku pesapaiga kas mõnes tühjas tarus, puuõõnes või maja seina vahel, mõnikord isegi korstnas. Kui mesinik sülemi väljalendu tarust märkab, siis püüab ta kobardunud sülemi kinni, paneb uude tarusse ja saab nii endale juurde uue mesilaspere.

On teada, et mesinike keskmine vanus on üsna kõrge ja ühel hetkel võib igaühel jaks otsa saada. Millal ja kuidas peaks lõpetama? Kas noortel soovitate alustada?

Kui ise enam ei taha või ei suuda ja pole ka järeltulijaid, kes mesila pidamise üle tahaksid võtta, siis tuleb perede arvu vähendada. Kohe päris nulli minna oleks väga kurb: aeda minnes tahaks ikka ju vaadata, mis mesilased teevad ja tarudest levivat meelõhna nuusutada. Vahel näeme kuulutusi, kus müüa terve mesila korraga. Noored ei taha just sageli võtta oma vanemate mesilat üle ega tõsimesindust oma põhiliseks tegevusalaks, vahel isegi mitte harrastuseks. Aga neile, kes maale kolivad ja kel huvi on, soovitan proovida, esialgu ühe-kahe taruga. Mesilaste pidamine annab lisaks nii väärtuslikule meele ka meelerahu ja mõnusat looduslähedast toimetamist. Hästi tore on nende pisikeste töökate putukate toimetamist kõrvalt jälgida. Tuleb meelde C. R. Jakobsoni ütlus, et Eesti maarahvas on töökas nagu mesilased ...

Mesilaste pidamine on ju tegelikult üsna tõsine, vaat et täiskohaga töö?

Täiskohaga väga tõsine töö on see siis, kui mesila peab tooma leiva lauale, vorstiviilu selle peale ja veel lapsed koolitama ehk kui see ongi elu sisu. Mesilaste pidajate arv on meil aasta-aastalt kahanenud: aastal 2001 loeti neid kokku 7600, nüüd on umbes 6000 mesinikku. Neist suurtootjaid, kes teevad kogu perega tööd ja saavad kogu tulu mesindusest, on 40–50. Euroopas loetakse professionaalse mesiniku nivooks 150 mesilasperet. Eestis on kaks mesilat, kus on üle tuhande pere ja see on juba ka Euroopa mõistes suurtootmine. Paljud mesinikud peavad veidi suuremat mesilat muu töö või pensionipõlve kõrvalt, et vähem või rohkem lisatulu saada. Ühe-kahe-kolme taru omanik peab mesilasi enamasti lusti pärast ning saab mett oma pere ja sõprade tarbeks. Tänu mesilaste tolmeldamisele kannavad tema ja naabrite viljapuud ja marjapõõsad ning paljud põllukultuurid rohkem saaki.

Palju sõltub meesaak sellest, missugune on mesilaste korjemaa, seega mesilaste toodang on paiguti väga erinev. Mesilaspere ise tarvitab aastas umbes sada kilo mett, mesinikule jääb ülejäänu. Kui korjemaa pole kiita, jääb üle väga vähe. Et Eesti kliimas kuus või enam kuud kestva pika talvitamise vältel mesilastel seedehäireid vältida, antakse neile sügisel suhkrusööta juurde. Eestis on suhteliselt head korjemaad sisemaal: näiteks Pandivere alal ja Põltsamaa piirkonnas. Samas on Saaremaalgi palju mesinikke, ehkki korjemaad pole seal nii rikkalikud. Kui professionaalse mesiniku keskmine saak heal aastal on näiteks Saaremaal 30 kilo ringis mesilaspere kohta, siis Pandivere kandis võib see ulatuda 60–70 kiloni või enamgi.

Osa meest läheb otse tarbijale, aga kui seda on rohkem, kui kerge või raske on kauplustesse sisse saada?

Kaubanduskettide korral on vaja tagada pidev varustatus. Eestis on mõned suured mee pakendamise firmad, kelle kaudu saab osa tootjaid löögile. Lõuna-Eestis on rühm noori tegijaid koondunud ühistusse, Saaremaal aitab sealne mesinike ühing mett pakendada ja müüa. Saaremaa mee eelis on muidugi ka hea maine, mis aitab kettidesse sisse saada. Väiksema toodangumahuga mesinikud kasutavad meemüügiks sageli kohalikke kauplusi või müüvad turul. Otse tarbijale müües saab mesinik loomulikult paremat hinda kui vahendaja kaudu. Importmee konkurentsi me eriti ei karda, sest enamik Eesti inimesi eelistab kindlalt kodumaist mett, nagu näitavad uuringud. Kartma ja takistama peame aga ebakvaliteetse importmee imbumist Eesti meeturule ja sealt tarbija toidulauale.

Mis mesinikele muret teeb? Kas on midagi, mida riigilt ootate?

Eks meil käi kogu aeg läbirääkimised ministeeriumiga ja riigikogus on nüüd mesilaste toetusrühmgi olemas. Teeme seaduste kohendamise ettepanekuid, et rohkem arvestada mesinduse vajadusi, kuid tulemusi kahjuks eriti pole. Meil on tihe side põllumajandusametiga, et aidata reguleerida kõike seda, mis seotud taimekaitsevahendite kasutamise ohtudega mesilastele, mis ongi üks meie põhimure. Saame aru, et põllumees peab selleks, et paremat saaki saada, seda kahjurite eest kaitsma. Ongi vaja aeg-ajalt pritsida, kuid seda tuleb teha targalt ja mesilasi ning teisi kasulikke putukaid säästes. Mesinik tahab ju samuti saaki saada ja mesilased on tema „tootmisvahend” nagu lehmad karjapidaja jaoks. Eks peame siin põllumeestega kompromissi otsima ja leidma. Mõistagi meeldiks mesinikele, kui põldudel kasutataks senisest rohkem nõndanimetatud integreeritud taimekaitse reegleid, et säästa keskkonda, sealhulgas mesilasi liigsest pestitsiidisurvest. Oleme kokku leppinud kümme käsku mesinikele ja põllumeestele, arvestades mõlema poole ootusi. Ei saa öelda, et põllumehed mesinikele väga palju pahandust teevad, aga mõni üksik juhtum on olnud.

Tahame, et Eesti mesi oleks puhas loodustoode, aga põldudel või aedades õitsvate taimede pritsimisel on oht, et jääkained võivad jõuda mesitarusse. Ka umbrohutõrjeks kasutatavad, peamiselt glüfosaadi baasil preparaadid on mesilastele kahjulikud, eriti kui pritsitakse õitsvaid taimi. Raudteede äärseid mesinikke häirib väga raudteetammide pritsimine umbrohutõrjeks, eriti kui seda tehakse päeval mesilaste lendluse ajal. Kui ka pritsimise kavatsuse kohta avaldatakse eelnev teade, siis mesinikud ei saa ju soojal ajal tarusid teatud ajaks kinni panna, sest mesilased lämbuksid ära. Loodame, et põllumajandusamet võtab sellegi probleemi lahendamiseks midagi ette.

Veterinaarametilt ootaksid mesinikud lisaks kontrollile rohkem abi haiguste tõrjel. Lõpuks oleks tore, kui Eesti riik üldiselt tunnustaks senisest rohkem mesinike rolli Eesti maaelu ja keskkonna toetajana. On ju teada, et mesilaste tolmeldamise kaudu sündiv kaudne tulu lisasaagina põldudel ja aedades on 8–10 korda suurema rahalise väärtusega kui kogutud meesaak. Mesilased on nagu „kuldmune munevad kanad”, keda tasub hoida ja mesinikke nende pidamisel toetada.

Mesinikele oleks tunnustus, kui riik väärtustaks mesinike panust ja innustaks neid, makstes mesilasperede pidamiseks toetust. See aitaks tõsta meie mesinike konkurentsivõimet mee tootmisel ja turustamisel, sest asume ju Euroopa Liidu avatud turul. Meid ei saa otse võrrelda Lõuna-Euroopa mesinikega, kes ei pea mesilastele talvesööta üldse andma. Soome riik näiteks annab mesinikele toetust 20 eurot mesilaspere kohta, Läti pisut vähem, aga siiski. Loodame, et uus aasta toob meie mesinike ootusi arvestavaid positiivseid muudatusi. Mesinikele ja mesilastele tahaksin soovida tugevat tervist, ühtehoidmist ning uuel hooajal head meesaaki.

Kas teadsite, et:

Mesilane on metsik liik, mida inimesel ei ole õnnestunud kodustada.

Mesilased kogunevad talvel kobarasse ja teevad sooja tiibu liigutades.

Korjemesilaste tiivad kuluvad suvel lennates läbi 15–20 päevaga.

Halva ilmaga on mesilased pahuramad ja nõelavad rohkem.

Eestis on 6000 mesinikku, neist 40–50 suurtootjad.

Mesilaspere tarvitab ise aastas ära sada kilo mett.

Keskmine aasta meesaak tootmismesilas on 30–70 kg mesilapere kohta.

Mesinik kulutab tootmismesilas ühe mesilaspere kohta aastas keskmiselt 8–10 töötundi.

Puhtal kujul on Eestis soodsates oludes võimalik koguda võilille- vaarika-, rapsi- või kanarbikumett.