Talvekülma trotsijad

Foto: Dominic Sherony, Wikipedia

Meie okasmetsades leiavad eluaset ja toitu kaks vintlaste sugukonda kuuluvat omapärase eluviisiga linnuliiki. Meil tavalisest metsvindist on nad mõneti suuremad ja neil on eriskummaline nokk: üla- ja alanoka tipp on teineteisest ristamisi üle kõverdunud.

Need on käbilinnud, kes on rahvasuus saanud ka ristnoka nime. Nad tegutsevad salkadena puuvõrades ja annavad endast märku häälitsusega, eelkõige puult puule või üle metsa lennates. Pisut kehakama männi-käbilinnu tavaheli on sügavmetalne tüpp-tüpp-tüpp, saledamal kuuse-käbilinnul heledam glipp-glipp-glipp. Jaanuaris võib kuulda nende laulugi: trillerite, sädistamise ja lühivilede segu. Nad on suhteliselt inimusaldavad ja lasevad end binokli abil hõlpsasti jälgida.

Isas- ja emaslindudel on erinevat värvust sulgrüü: isane on enamjaolt tellispunane, emane rohekaskollane, tiivad ja saba tume-hallikaspruunid. Noorlindude sulestik on põhiliselt hall, tihedate tumedate triipudega. Mõnikord harva võib Eestis näha kolmandatki liiki, vööt-käbilindu, kelle tiibadel on kaks valget vööti – ta pärineb Kirde-Euroopa ja Siberi lehisepuistutest, aga meil on lehiseid vähe ja siin jääksid nad ju nälga! Peale eelloetletud kolme on veel neljaski liik – Šoti käbilind, kes on üpris vähearvuline paigalind (ainult paar tuhat isendit) Põhja-Šotimaa männikutes. Pärast sealkandis lehiseistandike rajamist on ta leidnud ka need olevat talle sobiva elupaiga. 90 aastat tagasi uurisid Eesti ornitoloogid, kas Saaremaal elutsevad männi-käbilinnud pole ehk „šotlastega” samast rassist, kuid hilisemad uuringud seda oletust ei kinnitanud.                                                                     

Kõik kolm liiki on tõelised hulgulinnud, pesitsedes seal, kus parajasti on rohke käbisaak. Eestiski muutub käbilindude arvukus eri aastatel üsna tublisti. Männi-käbilinnu asurkonda hinnatakse tuhandele kuni 3000 haudepaarile, aga mõnel ohtral käbiaastal võib meie männikutes viibida isegi paarkümmend tuhat selle liigi esindajat. Kuuse-käbilind on palju arvukam ja teda võib pesitseda isegi 75 000 paari, nii et varakevadeks pakuvad meie kuusikud eluaset enam kui 300 000 isendile. Mõnel suvel, kui käbisaak idapoolsetes kuusikutes on kasinaks jäämas, käbilinnud otsekui aimavad talvise toidu nappust ja võtavad ette irdrändeid. Sellised invasiooniparved ilmuvad meie metsadesse tavaliselt juulikuul, aga kui ka siin pole head seemnesaaki loota, uitavad edasi edela poole.

Käbilinnud pesitsevad lausa talveharjal, sest ka oma poegi toidavad nad okaspuukäbidest välja kougitud seemnetega. Paksuseinalise pesa punuvad kuuse-käbilinnu paarid kõrgele kuusevõrasse oksatipu lähedale, mõnikord hargnemiskoha („oksakahvli”) vahel rippuvana. Peaaegu alati varjab pesa ülalpool kasvav oksalaba. Ka männi-käbilinnud võivad oma pesapuuks võtta kuuse, enamasti aga ikka tiheda männi. Pesa väliskiht koosneb oksaraokestega põimitud samblast ja samblikust, sisekihis on ohtralt karvu ja sulgi. Kurnas on 3–5 valkjat, hõretähnilist muna. Emalind hakkab hauduma kohe esimese munemise järel, sest muidu võiksid munad ju pakase käes lõhki külmuda. Kaasa toidab teda kogu 15päevase haudeaja kestel ja veel kümmekond päeva kogu pesakonda, enne kui poegade sulestik küllalt paks on, et pideva soojendamiseta toime tulla. 25 päevaga saavad nad lennuvõimeliseks. Iga poeg sööb pesaperioodil vähemalt 30 000 seemet, nii et vanemate töökoormus on kujuteldamatu – enne poegade pesast lahkumist peab kumbki vanalind päevas hankima kuni kümme tuhat seemet, milleks tuleb lahti murda vähemalt 75 kuusekäbi kattesoomused.

Vastupidi enamikule vintlastele ei hoia-kaitse käbilinnud pesa ümbruses territooriumi. Mõne kuuse otsas leidub mitugi pesa. Paraku avastatakse-nähakse neid alles puu langetamise järel ... Veebruaris-märtsis hukutab metsaraie kuusikutes nende huvitava eluviisiga lindude munakurne ja pesakondi arvamatul hulgal.

Kevadel ja suvel söövad käbilinnud lehe- ja õiepungi, putukaid, eriti liblikaröövikuid ja lehetäisid, samuti ämblikke, sügise poole ka marju, mida nopivad maapinnaltki. Tihti hangivad nad putukavastseid lehepahkadest, millest nemad oma nokaga hõlpsasti jagu saavad.