Istutatud puu nagu emata laps

FOTO: Viio Aitsam

Kas inimestatud mets vähendab või suurendab võhiklikkust? See küsimus tekkis, lugedes Peter Wohllebeni raamatut puude salapärasest elust. Mis praegu saksa keelest tõlgituna lööb laineid me raamatulettidel. Saabus „Puude salapärane elu” ja puu-usku eestlane on rabatud.

Ühelt poolt väga hea, sest peajoontes käib autor läbi kõik metsakooslusega seotud tahud elurikkusest alates ning lõpetades metsa veerežiimiga ja süsiniku sidumise võimega. Loodustarkust ja teadmist, kuidas kõik kõigega seotud on, annab raamat juurde kindlasti. Mõne nipi ka, näiteks kuidas metsvindi laulu järgi vihma tulekut ette teada.

Kuid puude „paarumine”, „armuelu” ja perekondlikud suhted tekitasid küsimust, jätsid natuke mulje kõrvalekaldest, mille tekkimise kiiret võimalikkust on märkinud raamatus tsiteeritud Austraalia teadlane Monica Gagliani: kui süveneda puude tunnetusvõimesse, tuleb ruttu kiusatus omistada neile kõik inimliigile omased eluavaldused. Või kasutas autor raamatus näitlikku inimestamist, et ka võhikuid metsast mõtlema meelitada?

Uus suund teaduseski

On hea, kui jutud saab panna õigesse konteksti. Peter Wohllebeni kontekst on metsamehe diplom ja üle 20 aasta riigiametniku tööd. Selles ametis olles jõudis ta lõpuks ressurssi tähtsustavas tavametsanduses pettuda ja taandus vanade pöögimetsade vahele, kus peab kogukonnametsa metsniku ametit ja on välja nõutanud omad reeglid: lageraiele ei ja metsatööd ainult hobusega, vana pöögimets kaitse alla. See ongi uute vaadete ja tema metsaraamatute põhi.

„Vähemalt kümme protsenti metsadest peab olema looduskaitse all,” on üks Peter Wohllebeni veendumusi, mis muide ju langeb kokku Eesti riigi tegelikkusega.

Kõige selle juures on üks huvitav märk, millele viitab üks teade Wohllebeni kodulehel internetis – mõne kuu pärast esineb ta koos loomateadlasega avalikkuse ees õhtul, mille nimeks „Tunnetavad puud ja mõtlevad loomad”. Juba mainitud Monica Gagliani kuulub tinglikult samasse seltskonda ehk esindab samuti maailmas aina levinumat suunda: keskendumine looduse teiste liikide mõtlemis-suhtlemisvõimele. Gagliani jaoks on see suunaks ka teadustöös. Seejuures pole ta ainuke. Meie ajalehtedeski ilmuvad teated üle ilma, kuidas teadlased teevad avastusi, mis viitavad näiteks taimede intellektile.

Vana looduseusu metsahaldjad ja looduse hingestamine on justkui uuel rajal, aga vist mitte neis loomulikes sidemetes, kus inimene metsa minnes „haldjatele” selgeks pidi tegema, miks puud vaja on, enne kui sae kätte võttis, vaid nüüd on teistmoodi. Ütleks, et asjale on lisandunud inimese kui liigi patukahetsuslik emotsioon.

Puulapsed meie erametsas

Tegelikult kuuleb puulapsejuttu meie metsas ka, aga taust on teine. Näiteks metsaomanikud, kes on uut metsa istutanud ja kultuurihooldust teevad ehk istutatud puukeste ümbert paar korda aastas rohtu niidavad, on võrrelnud oma metsakultuure lastega, kes vajavad hoolt ja kellel peab esimesed viis aastat silma peal hoidma. Vähemalt üks metsaomanik on rääkinud, kuidas ootab metsakultuuri kõrval kasvava küpse metsa raiega, et istutatud puudel oleks, kellest kasvuks eeskuju võtta. Need jutud käivad siiski rohkem inimese ja metsa suhete kohta ega kipu metsakooslust liigitama emadeks, isadeks, tädideks ja lasteks, nagu võib leida Saksa metsamehe raamatust.

Kui proovisin paari inimest meelitada kõnelema puuema ja puulapse suhetest, ei olnud neist kaasatulijat. Puude väljadest ja metsa meeleoludest ning sellest, et inimene võib saada puu olemisest aru, kas kasvukoht sobib, kuuleb juttusid küll, kuid puude perekondlikesse süsteemidesse panemise mäng ei lähe mitte. Ka jääb tihtipeale mulje, et suhted puudega on eestlaste jaoks nii palju isiklikud, et neist ei soovita avalikult rääkida.

Vähemalt üks metsamees on Eestis, kes metsavarumisfirma tööst loobus, sest puudest hakkas kahju. Silme ette tuleb ka pensionieas metsaomanik, kes ütleb, et enam raiega tegelda ei taha. Aga temal on nii palju uuendatud metsa ja metsastatud heinamaid, et olekski vast aeg oma töö vilju rabelemiseta nautida seal enda istutatud ja nüüdseks juba kaugelt üle pea pikemaks kasvanud noore metsa vahel.

Pole juhust olnud temalt küsida, kuidas ta suhtuks Peter Wohllebeni juttu, et puujuurte kärpimisega lõigatakse ära puu ajulaadsed struktuurid. Teatavasti paljasjuursete puutaimede pikki juuri enne istutamist lõigatakse.

Meelega joonistatud pildid

Raamatu autori soovitust jätta vähemalt kümme protsenti metsast puutumata, looduslikult kasvama võiks muidugi võtta ka nii, et igas majandatavas erametsas võiks niisugune metsaosa olla. See on hea soovitus.

Aga kui võtta selle järgi, et me rohkem kui 100 000 metsaomanikust näiteks 2014. aastal esitas raie metsateatisi 9,4% (ja osa raie metsateatistest jääb tavaliselt realiseerimata), on meil raiest puutumata erametsasid olemas omajagu.

Puud kahtlemata mõjutavad inimesi ja tundub nii, et metsaomanikel, kes tihedasti oma metsas käivad ja ses mõjuväljas viibivad, on ka suhted puudega sageli paigas. Puude salapärase elu raamatutki saab siis vastu võtta oma kogemuse najal. Teine asi on, kui elatakse nii, et nii-öelda püsisuhteid puudega pole ja metsas käiakse pigem juhuslikult.

Autori kujundlikud pildid armastavatest puudest, valust karjuvatest puudest, teiste puude eest hoolitsevatest puudest, teiste puude hoolitsuse najal liugu laskvatest muretutest puudest jne on ilmselt suunatud mõlemale poolele mõtlemiseks. Mis tundeid need inimestes tekitavad? Kas see, kellel metsaga juba oma suhe välja kujunenud, võtab vastu sellist uut lihtsustatud vaadet?

Ja lõpuks – kas puuvõõram inimene jõuab nende piltide kaudu metsale lähemale? Tahaks loota, et jah, sest metsakooslus ongi lõputa rikkus, millest alati rohkem teada tasub ja mida tasub tunnetada, sest inimene saab sellest paremaks.

Aga kahtlus jääb, et toimib ka teistsugune efekt. Kui isiklikku varasemat kogemust tagavaraks pole, võib uus teadmine muutuda postulaadiks, mille kõrvale midagi muud ja teistsugust vaatevälja enam ei mahu. Sellelt pinnalt sünnib kergesti sallimatus kõigi suhtes, kes mõtlevad ja käituvad teisiti.

Populaarne

Tagasi üles
Back