Peolauale saab tõsta nii karuliha kui ka maisitibu

Ulukiliha pole sugugi odav, kuid on juba palju inimesi, kes hindavad puhast toitu ja kogu elu metsas jooksnud looma lihast mahedamat ja stressivabamat on raske ettegi kujutada.

FOTO: Marko Saarm / Sakala

Millal veel, kui mitte aasta viimasel õhtul tuua peolauale midagi erilist ja tavapärasest kallimat. Nii ongi hulk inimesi lähipäevil otsimas põnevaid praetükke. Ja valikut jätkub – võib leida Eesti metsadest kütitud hirve- ja karuliha, samuti Argentinast toodud delikatesslõike. 

Ulukiliha gurmaanid teavad, et suurima valiku metsloomade värsket jahutatud liha leiab keset Eestimaad Adaveres tegutsevas Chef Foodsi kaupluses. Praegu võib osta põdra, metskitse, metssea ja hirve jahutatud liha. „Põdrajahi hooaeg on küll lõppenud, aga tükke on veel saada,” kinnitab Chef Foodsi tehnoloog Urmas Sinimeri.

Ulukiliha pole sugugi odav, kuid on juba palju inimesi, kes hindavad puhast toitu ja kogu elu metsas jooksnud looma lihast mahedamat ja stressivabamat on raske ettegi kujutada.  

Kõige kallimad on  sise- ja välisfileetükid, samas praeks sobiliku tüki saaks osta umbes 20eurose kilohinnaga. 

Praegu, mil üle Eesti on katk metssigade seas rasket laastamistööd teinud, võib mõni küll peljata nende liha suhu pista, kuid Sinimeri jutu järgi ostetakse metssealiha endiselt hästi. „Müügil olev metssealiha on kontrollitud ja midagi hullu pole. Kodus tuleb liha valmistades seda nagu ikka korralikult töödelda,” rõhutab ta. „Pigem mõjutab meid piirang, et seda liha ei saa väljapoole Eestit turustada.”

Köögis nõuab ulukiliha pisut teistmoodi lähenemist kui näiteks rasvane kodusea liha. Sinimeri sõnutsi sarnaneb ulukiliha valmistamine veise omaga. Nii võibki valmistamisideid otsida veiseliharetseptide seast. „Ulukiliha sobib hästi kaua hautatud pajarooga, ahjus võiks liha olla vähemalt kaks-kolm tundi,” soovitab ta.

Esmakordselt ulukiliha tehes võikski valida mõne praetüki, näiteks tagaosa või abatüki ja valmistada seda pikalt hautades.

Filee valmistamine nõuab rohkem oskusi, sest üle küpsetades võib selle kergelt rikkuda. „Liha peab jääma seest pooltooreks,” õpetab Sinimeri. „Fileest võiks lõigata kahe-kolmesentimeetrised lõigud ja neid paar minutit mõlemalt poolt kõrgel kuumusel praadida ja siis fooliumis või lihtsalt panniga  170–180kraadisesse ahju viieks-kuueks minutiks järelküpsema tõsta.”

Mõne aasta eest müüs Adavere pood märksa eksootilisemat liha, näiteks krokodilli ja püütonit, aga praegu enam mitte. „See liha oli küll menukas ja huvi pärast prooviti, aga praeguseks on nõudlus rahunenud: kes tahtis, on juba järele proovinud,” selgitab Sinimeri.

Känguru ja karu ei osteta

Tallinna Solarise Delice toidupoes on kõige eksootilisem liha olnud Austraaliast pärit känguruliha, kõige kallimad aga põdra- ja metsseatükid. „Kahjuks ei tundnud tarbija nende vastu kuigi elavat huvi ja praegu meie kauplustes need tooted sortimendist puuduvad,” ütleb ABC Supermarketsi kommunikatsioonispetsialist Stella Sadrak.

Praegu on saadaval muu hulgas jänese-, pardi-, hane-, kalkuni- ja lambaliha ning uudisena Liivimaa lihaveise osad.

Mõne aasta eest tekitas meedias elevust uudis, et Selveris on 600kroonise kilohinnaga müügil jahutatud krokodillifileed. Paraku enam mitte. Põhjuseks ikka eestimaalaste kasin ostuhuvi säärase kalli eksootika suhtes.

Praegu on kõige kallim müügil olev liha veise sisefilee, mille kilohind on 35,90 eurot ja kõige haruldasemaks võib pidada üksnes suurimates poodides müüdavat eestimaist karuliha.

„Selver müüb tõesti külmutatud karu- ja põdraliha. Tegemist on nišitootega, mille müük on marginaalne,” täpsustab poeketi kommunikatsioonispetsialist Karl-Villiam Vaserik. „Üldiselt Eesti inimene ei osta haruldasi ja kallimaid lihasid, seda kinnitavad tagasihoidlikud müüginumbrid. Linnade vahel on märgata kerget erinevust: Tallinnas ja Tartus on veiseliha müük suurem kui teistes linnades.”

Vaserik kinnitab, et üldiselt on jõulud ja uusaasta tõesti millegi erilisema otsimise aeg. Viimastel aastatel ostetakse jõuludeks väga palju pardi- ja haneliha, aastavahetuseks rohkem klassikalist seapraadi ja seakaelakarbonaadi.

Restoranitoit kodus

Kel isu lambaliha järele, võib seda Rimisse otsima minna. „Rimi valikus on mitmesuguseid tooteid veise- ja lambalihast. On näiteks laagerdunud veisesteike – tuntumatest lõigetest olemas nii välisfilee kui ka antrekoot. Pakume oma kauplustes veel jahutatud veisetükke, lambaliha ja maisitibu,” loetleb sisekommunikatsiooni spetsialist Monika Kaljusaar. „Mitmed tükid on pärit Eestist, kuid on ka Prantsusmaalt, Iirimaalt, Argentinast ja mujalt pärit tooteid, mis pakuvad huvi ostjale, kes otsib restoranikvaliteediga tükke, mida saaks ise kodus valmistada.”

Kaljusaar kinnitab, et igale tootele on olemas oma klient. „Kuna sortiment on täienenud väga paljude erilisemate tükkidega, siis on huvigi järjest kasvanud ning inimesed julgevad rohkem katsetada,” sõnab ta. „Kindlasti on ostujõud Tallinnas suurem, aga oleme näiteks lisanud ka kvaliteetse Iiri veiseliha Säästumarketi kauplustesse ja väiksemategi kohtade tarbija on toote väga hästi vastu võtnud. Võib väita, et toitumisharjumused on aastast aastasse järjest tervislikumaks muutunud ning traditsioonilise seaprae ja hapukapsa kõrvale on lisandunud palju pearoa alternatiive: erinevad kalad, part, hani, veise- ja lambaliha.

Kes soovib osta kodumaist pardi-, hane-, küüliku- või lambaliha, siis hea koht müüjate kontaktide hankimiseks on elavtoit.com.

Statistikaameti andmetel on imporditud Eestisse muu hulgas veel hobuse-, põhjapõdra- mao- ja vaalaliha ning konnakoibi. 

Tagasi üles