Seda juhtub harva, et ühe pere kolme õde lisaks tugevale veresidemele ka ühine töö ühendab, aga just nii see on Kirke, Loore ja Marviga, kes ajavad koos lihaäri ühisnimetuse all Oma Põrsas.
Kuidas kolm õde koos lihaäri ajavad
29. detsember 2016, 11:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Poes leti ääres seistes valdas mind sageli tunne, et sellist liha, mis ostma kutsuks, ei ole. Sama kurtsid mõned tuttavad. Nii tekkiski mõte hakata ise puuduvat pakkuma,” räägib Oma Põrsa idee sünnist selle hing Kirke Laht (31), õdedest vanim. Tühjalt kohalt idee siiski ei sündinud. On ju õed kasvanud tuntud seakasvataja Urmas Lahti peres ja näinud, kuidas enne pühi ei jaksanud isa enam tellimusi heale kodusele sealihale vastu võtta. Ta oli lahkesti nõus osa ärist krapsakatele tütardele üle andma.
Nüüd on Oma Põrsal oma farm koos väikese tapamaja ja hulga poodidega. Kogu ahel on kontrollitud, liha ei seisa vaheladudes ja seda ei külmutata, vaid läheb värskelt otse poodi müüki. Nõnda teab tarbija täpselt, kust liha tuleb ja saab olla kindel selle kvaliteedis. Suurest poeketist ostes ei tea ju kunagi, mis päritolu liha on, sest vähemalt 35 protsenti sealihast tuuakse sisse. Vahel on sildile märgitud lihtsalt Eesti või siis mõne kombinaadi nimi, kust aga kombinaat liha saab, jääb sageli selgusetuks.
„Üks õnnistus ja samas karistus on meil see kolmas tsoon, kus meie farm Aafrika seakatku tõttu juba teist aastat asub. Hea on see, et veterinaarid käivad kogu aeg kontrollimas, halb see, et me ei tohi välismaale müüa ja mujale tapale viia. Õnneks on meil oma tapamaja, mille äsja ümber ehitasime. Nii on kolmanda tsooni liha kõige kontrollitum, tarbija saab selle headuses täiesti kindel olla,” räägib Kirke.
Seakatk mõjutas Lahtede tootmist palju. Ilma päris oma lihapoodideta, mida hakati 2013. aastal asutama, poleks seda üle elatudki. „Teistele lihatööstustele oleks tulnud liha kõvasti alla omahinna ära anda. See, et kogu ahel on enda kontrolli all, hoiab meid vee peal tänaseni, sest saame olla hästi paindlikud ja kliendile kõiges vastu tulla,” sekkub jutusse Loore (27), kelle kanda on ühise lihaäri raamatupidamine ja turundus.
Oma Põrsa poodide eelis on see, et lihameister on kohapeal ja kui klient letist sobivat tükki ei leia, saab selle sealsamas lõigata. Kui mõni soovib, et lihatükk oleks täpselt 30 cm pikk ja 20 cm lai, siis ta ka saab selle. Või tahab, et hakkliha oleks täpselt sellisest tükist tehtud, mis ta välja valinud. Tarbija hindab sellist personaalset lähenemist ja nõnda käib seda kaubamärki kandvates poodides rahvast lähedalt ja kaugemaltki. Näiteks käivad mõned kliendid Võrust Tallinnas veerandit siga ostmas, mis on müügil hinnaga 2,5 eurot kilo ja millest jagub perele pikemaks ajaks. Ostjad hindavad seda, et liha on alati värske ehk samal päeval lõigatud.
Kõige paremini läheb hakkliha ja kampaanialiha: mida sel päeval vähem ostetakse, hinnatakse alla ja müüakse soodsamalt. Palju ostetakse ka konte ehk raguud, mis lihalõikusest järele jäävad. Seahakkliha on kaht sorti, kusjuures delikatessi nime kandev on tehtud puhtast tailihast. Kõõluseid ja muid lihatööstuses tavalisi jääke hulka ei segata. Lääne-Virumaa väiketalunikelt ostetakse lisaks vasika- ja lambaliha, millest samuti hakkliha saab. Ilma paberiteta kraami müüki ei võeta, sest vastutus lasub ju müüjal.
Kummaline, kuid lihamüük oleneb muu hulgas ka ilmast. Kirke teab rääkida, et niipea kui väljas miinuskraadid, läbimüük kohe suureneb ja selleks tuleb siis valmis olla. Ta ei oska seda millegagi seletada, nii lihtsalt on: külmaga ostavad inimesed liha rohkem ja poodidesse tekivad järjekorrad.
Praegu on lihamüüjatel teadagi kiire aeg, mis algas tasahilju juba oktoobris ja kulmineerub detsembris. Kõige minevam kaup on nüüd süldikoot ja jalad. „Vahel tahaks küll, et seal oleks vähemalt kuus jalga all,” märgib Kirke.
Lisaks tavaklientidele tellivad värsket, just nende jaoks lõigatud liha ka restoranid. Õdede hommik algab varakult üksteisele helistades, sest seda, mida vaja kokku leppida ja koordineerida, on palju. Kauplustes peab kõike olema varuga, näiteks ei tohi kätepaber kunagi otsa saada, pisiasju, millel silm peal hoida, on sadu. Lahendada tuleb ka personaliprobleeme, sest heast lihameistrist ja müüjast sõltub palju, on õed aru saanud. On olnud juhuseid, kus ostjad lihameistri teise kohta minekul talle sinna järele lähevad.
Õdede vahel valitseb kindel tööjaotus: kõik teevad oma firma nime all oma asja, kuid vajadusel asendatakse üksteist. Kui näiteks Kirkel laps haige, teeb hädavajaliku tema eest ära Loore. Hommikul lepitakse ka kokku, kes millisest poest läbi sõidab. Oma Põrsas on tegelikult Kirke firma, farmi peab ja tapamaja asju ajab Marvi, Loore kanda on raamatupidamine. Kuid õdede tegemistel hoiab kindlasti silma peal ka isa Urmas Laht, kes ise ajab nüüd koos teiste seakasvatajatega rohkem ühistu Eesti Lihatööstus asju.
Marvi (30) hoole all on seafarm 800 loomaga Vajangul ja samas hiljuti PRIA abiga uuendatud täiesti nüüdisaegne tapamaja. „Eks mina pean hoolitsema selle eest, et kindlal ajal kindel kogus liha olemas oleks. Vahel, eriti aasta lõpul, tuleb täita ka klientide erisoove. Tööd ikka jagub, sest pidevalt tuleb jälgida nii kvaliteeti kui ka üha rangemaid hügieeninõudeid,” jutustab naine. Farmis on tööl 8–10 inimest ja tapamajaga seotud veel kolm. Tööle käiakse sinna Rakverest, Vinnist ja Tamsalustki.
Õdede koostöö toimib Marvi sõnul ladusalt ja alati on tore ka silmast silma kohtuda. Lahtide pere ongi hästi kokkuhoidev. Kõik tähtsad otsused arutatakse omavahel läbi, aga viimase sõna õigus on tavaliselt Kirkel, kes vastutab OÜ Oma Põrsas kaubamärgi eest „oma naha ja kõrvadega”, nagu ta ise ütleb. Et veelgi paremini selle alaga kursis olla, käib ta praegu ennast lihatöötleja erialal täiendamas Tartu Kutsehariduskeskuses. Hea on see, et sellises pereäris valitseb usaldus ja igaüks annab ühise eesmärgi nimel endast maksimumi.
Jõululaupäeva veedavad õed alati koos isaga. Tänavu kogunevad nad Kuusalus elava Loore juurde. Mis on pidulaual aukohal? „Korralik ahjupraad sealihast, kus on ka omajagu pekki, koos kartuli, kapsa, isevalmistatud pasteeti ja süldiga,” vastavad kõik kolm õde nagu ühest suust.
OÜ Oma Põrsas lihapoed:
Lasnamäel – avatud 2013
Nõmme turul – avatud 2013
Mustamäel – avatud 2013
Rakveres Pikal tänaval – avatud 2014
Tabasalus – avatud 2014
Rakvere Vaala keskuses – avatud 2016
Uus ja eksklusiivne lihapood – avatakse 2017 Tallinnas
Kommenteerib isa Urmas Laht (61):
Olen oma tütarde üle väga uhke. Neil on olnud hea idee ja nad on ära kasutanud olukorra, kus kodumaist sealiha jääb iga päevaga vähemaks. See lihaäri pisik on neil päris kõvasti sees. Ja mis saabki olla tähtsam, kui pakkuda Eesti inimestele kvaliteetset tervislikku toitu.
Suuremad ehk põhimõttelised otsused arutame koos läbi. Minul on elukogemust ja neil nooruse särtsakust – vaja on mõlemaid. Lähtuvalt eri põlvkondadest näeme mõningaid asju isemoodi. Näiteks nemad rõhuvad reklaamis sotsiaalmeediale, kus suhtlevad rohkem nooremad inimesed, kes sealt oma lastele kvaliteetset toitu otsivad, mina eelistan paberil reklaami. Vaidleme ja lõpuks otsustame kasutada nii Facebooki kui ka ajalehte.
Olen andnud nõu mõelda rohkem noorele perenaisele, kuidas tema elu kergemaks teha ja tütred on seda kuulda võtnud, pakkudes oma poodides ka poolvalmis maitsestatud lihasid, mis on hästi vastu võetud.
Mind ennast on vanemad lapsest peale õpetanud, et peab palju tööd tegema, et asi oleks hea või väga hea. Olen oma nõudlikkusega tütarde suhtes seetõttu ehk vahel ka veidi liiale läinud.
Juba ammu tekkis mul idee teha koos teiste seakasvatajatega ühine lihatööstus. Juhuste kokkusattumisel nüüd see võimalus tekkis, kui Atria müüki pandi. Oleme koos Marvi ja veel kaheksa farmeriga oma firmade kaudu Vastse-Kuuste lihatööstuse värsked omanikud. Ehkki praegu pole olukord kiita, peaks 2018. aasta seakasvatajaile rõõmsam tulema ja selleks ajaks tahaks ka oma tööstuse korralikult toimima saada.