Aasta lõpul antud intervjuus kinnitas paari nädala eest ametisse astunud maaeluminister Tarmo Tamm, et kõik uue valitsuse poolt põllumeestele lubatud toetused makstakse kindlasti välja, lisaks on plaanis maainimese elu lihtsustada, näiteks tasuta ühistranspordi abil.
Lõppeval aastal sai väga palju räägitud põllumeeste probleemidest. Kas uus aasta toob ka midagi head?
See aasta oli põllumehele tõepoolest väga keeruline: kadus 12 000 lüpsilehma ja sealihatootmine ei suuda enam katta Eesti siseturu vajadust, ka teraviljakasvatajatele oli raske aasta.
Siiski näen ma valguskiirt ja järgmine aasta tuleb märksa parem. Selleks annab mulle usku asjaolu, et põllumajandustoodete kokkuostuhinnad on tõusnud, nii piima, liha kui ka kala hind. Tootjaid see rõõmustab, tarbijaid paraku mitte. Siiski tuleb mõista, et pikaajaliselt ei ole võimalik toota, kui hind pole konkurentsivõimeline.
Põllumehele peaks optimismi lisama, et on välja makstud kõik pindalatoetused ja uue aasta esimeses kvartalis jõuab raskustes piima- ja sealihatootjatele erakorralise kriisiabina kokku 16,2 miljonit eurot. Pingutame, et kriisiabi saaks juba aasta alguses võimalikult kiiresti välja makstud.
Üle kolme aasta on järgmisel aastal riigi eelarves taas üleminekutoetused. Valitsuses on üksmeel selleski, et seakasvatuse jaluleaitamiseks eraldatakse tõuaretuseks kaks miljonit eurot.
Kui kõik need paketid kokku panna, siis usun, et põllumehel peaks tekkima lootus, et suudame kriisist välja tulla ja tõusule minna. Esimesi positiivseid märke juba on.
Veel jagub inimesi, kellel on säilinud usk põllumajandusse. Põllumees saab aru, et aastad pole vennad ja valitsused ühesugused. Usun, et tõuseb ka loomade arv ja inimeste lahkumine maalt peatub.
Mida ütleksite neile, kes tegevuse lõpetanud põllumajandusettevõtetes töötasid ja praegu töötuna uut aastat vastu võtavad?
Inimlikult on mul kahju ja kurb, et selline seis on. Kui loomade arv vähenes, suleti farme ja sajad töötajad kaotasid töö. Sooviksin, et inimesed pole kaotanud lootust, et maalgi saab elada ega pea linna kolima. Kui säilib lootus ja ettevõtlikkus ning riik loob võrdsed konkurentsitingimused, siis säilib elu maal.
Kui meie põllumees ei ole võrdsetes tingimustes oma naabritega, siis ükskõik kui tubli ta on, ei suuda ta pikas perspektiivis konkurentsis püsida ja ellu jääda. Ettevõtlik inimene ja riigi tugi, nii peavadki asjad käima.
Olete öelnud, et riik peab aitama põllumajandustooteid eksportida. Kuidas seda praktikas teha saab?
Mõnes valdkonnas me toodame üle. Kui piimatootmises lähtuksime vaid siseturust, ei saaks nii suurt piimakarja pidada. Ometi on just meil väga head piimakarja pidamise traditsioonid, klimaatilised tingimused ja tõuaretus.
Eesti põllumees on võimeline tootma rohkem, kui meie inimesed jõuavad tarbida. Peame leidma sellele toodangule turu väljaspool Eestit, seejuures ise toorainet maksimaalselt väärindades. Riigi ülesanne on aidata turge avada nii ametkondlikke barjääre kõrvaldades kui ka Eesti toitu sihtriikides tutvustades.
Me peame välisturule läbi murdma ja esimesed sammud on juba tehtud: uue aasta algul läheb juust Hiina ja Jaapani turule. Aasta algul kohtun Hiina suursaadikuga, et rääkida kalatoodete ekspordist Hiina turule. Ka Vietnami turg on meile osaliselt avatud.
Teine tähtis asi on, et me ei viiks toorainet riigist välja. Eriti puudutab see toorpiima: 600 tonni toorpiima iga päev välja viia on ilmselgelt liiga palju. Ükski riik ei tohiks nii käituda, et toetab sektorit ja see sektor viib toorainet välja. Piima ümbertöötlemise raha peab jääma Eestisse. Selles vallas on aasta esimeses pooles olulisi otsuseid oodata.
Peame mõtlema, kuidas oma riiki omamaiste toiduainetega varustada. Selleks on väga palju võimalusi, näiteks kasvatada juurvilja ja punast kala.
Kas see on ikka nii tähtis, et eestlased just eestimaist toitu sööksid?
Absoluutselt. Miks me ise ei suuda toota? Miks teised riigid suudavad, aga meie mitte? Me pole ju kehvemad. See on tõsine mõtlemiskoht, kui peame porgandit, kapsast ja kartulit sisse tooma.
Ministeerium saab kaasa aidata poliitika kujundamisel, et siseturu saaks Eestis kasvatatud toodanguga katta, see omakorda looks uusi töökohti. Kõik on omavahel seotud.
Me peame käituma samamoodi, nagu käitub ülejäänud Euroopa. Oleme Euroopas täiesti erandlik riik: teised toetavad oma põllumehi, Eesti on ainuke, kes üleminekutoetusi ei maksnud. Põllumajandus on erandlik valdkond ja ilma toetusteta ei saa. Peame kinni pidama samadest reeglitest, mis teistes riikides, sest me ei saa panna oma tootjaid kehvematesse tingimustesse.
Kas te tunnete oma töös, et suudate tõepoolest Eesti põllumeeste olukorda paremaks muuta?
Kui ma ei oleks selles väga-väga kindel, poleks seda ametit vastu võtnud. Ma usun, et suudan. Uus valitsus vaatab maaelu ja põllumajanduspoliitikat hoopis teise pilguga kui eelmine valitsus. See, et kogu valitsus on selja taga, annab kindlust. Lisaks juba räägitule on veel asju, mida maainimese elu parandamiseks teha plaanime, näiteks tasuta ühistransport. See oleks maal elavatele inimestele suur abi.
Omavalitsustele on ette nähtud päris suured toetused. Toetame ka maagümnaasiume. Näen, et uus valitsus on tõepoolest päris palju mõelnud sellele, et maal elu säiliks.
Kas noored võiksid mõelda põllumajanduserialade õppimisele? Kas ka need, kes tahaksid tulevikus oma peret heal majanduslikul järjel näha?
Maaelul on kindlasti perspektiivi. Vanem põlvkond hakkab varsti lõpetama ja on uusi tegijaid tarvis. Noortaluniku toetuste taotlejate suur arv näitab, et noortel on praegu usku maaelusse ja põllumajandusse. See sisendab optimismi.
Jah, korraga rikkaks ei saa, aga kui väga tahta ja oma tee leida, on see võimalik.