Paljud eestlased pole kohalikke kartulisorte maitsnudki

Poest leiab odavaid ja kallimaid kartuleid, aga mitte Eesti sorte, neid tasub otsima minna turule või mõne taluniku juurde.

FOTO: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Enamik müügil olevatest kartulisortidest on aretatud suurköökidele mõeldes, nii et neid oleks mugav koorida ja need ei keeks katki, maitse on alles kolmandajärguline. Kuna kohalikke sorte kasvatavad väiketootjad, kelle kaup ketipoodi ei satu, polegi paljud noored söönud siinseid sorte ega tea, et isegi lihtne keedukartul võib väga maitsev olla.

Õnneks on siingi asi muutumas ja Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) osakonnas Jõgeva Sordiaretus on aretatud uus sort „Teele”, mis sobib teadjate sõnul suurtoomisesse ja maitseb hästi. Mitmed suurtootjad on seda tänavu kasvatanud ja eeloleval aastal taas oma põldudele panemas.

Üks, kes „Teelet” juba kasvatanud, on MTÜ Eesti Kartul juhatuse esimees Kalle Hamburg, kelle sõnul on taim ilus ja mugul sile, aga tarbekartuli seisukohast ta veel hinnangut andma ei tõtta, kuna kasvatas „Teelet” seemnekartuliks. „Ühe aasta põhjal on raske järeldusi teha. Paar-kolm aastat on vähemalt vaja kasvatada, et õige pilt saada,” sõnab ta. „Aga enda jaoks olen proovinud keeta ja täitsa maitsev on.”

Nutumaitse suus

Kartuli kasvupind Eestis väheneb iga aastaga. Tänavu on see statistikaameti andmeil ligi kuus tuhat hektarit. Kõige suurem oli pind 1952. aastal, mil mugulad kasvasid 104 800 hektaril, aga 2000. aastaks oli kasvupind langenud alla 40 000 hektari. Tegevust lõpetavad nii suured tootjad kui ka kodukasvatajad.

„Oma tarbeks kasvatajaid jääb vähemaks seetõttu, et vanemad inimesed enam ei jaksa ja nooremad ei hooli, sest poes on kartulit müügil küllaga. Kartuli kasvatamine on üsna töömahukas ja head seemet pole lihtne saada. See kõik mõjutab,” selgitab põllumajandusteadlane Viive Rosenberg.

Praegu, mil poes maksab kartulikilo 19 senti, tundub nende oma tarbeks kasvatamine tõepoolest arutu töö või hullumeelne hobi. Mida tunneb aga kartulikasvataja poes 19sendist hinda nähes? „Nutumaitse on suus,” ütleb Hamburg. „Veelgi hullem, kampaania korras on müüdud ka 14 sendiga. See on kaubanduskettide hinnasõda kartulikasvatajate arvelt. Kohalikud tapetakse ära ja hakkame Poola kartulit sööma.”

Kartul on erinevatel statistikakogujatel kindel toidukorvi toode ja nii hoiavad kaupmehed lahtise kartuli hinna kiivalt madalal. „Jälgitakse konkurendi hinda ja kui see on sent madalam, öeldakse tarnijale, et võta või jäta, aga pead hinna alla laskma,” seletab Hamburg. „Ega kaubanduskett odava kartuli müügist võida ja suurt kasumit ei teeni. Õnnetud on tegelikult kõik peale tarbija.”

Kartulikasvatajale kujuneb kilo omahinnaks keskmiselt 16–20 senti, kui hulgi- ja jaekaubandus oma osa lisavad, pluss käibemaks, siis poes peaks kartul maksma vähemalt 40 senti.

„14- kuni 19sendise kilohinnaga müüdavast kartulist on tarbijale loodud kuvand kui väärtusetust odavast toiduainest,” kurvastab Hamburg.

Rosenberg räägib, et ta on poes küll vaadanud 19 senti maksvat kartulit, aga pole proovinud. „Tundub, et see ei ole sorteeritud ja sordipuhas,” arvab ta. „Sellise hinnaga ei ole võimalik tasuvalt isegi taolise kvaliteediga kartulit müüa. Turul on kartuli hind 40 sendist euroni ja poes on korralikult pakitud kartul veelgi kallim. Tegelikult ei ole ligi euro kartulikilo eest sugugi kallis, arvestades kulutusi, mida kasvataja peab tegema, aga meie inimeste sissetulek on liiga väike, et nii kallist kartulit osta.”

Ehkki sügisel-talvel on poelettidel kirjade järgi müügil valdavalt Eestis kasvatatud kartul, ei leia naljalt Eesti sorte. Meie põldudel lihtsalt kasvatataksegi välismaiseid sorte, mis on suurköökidele sobilikult sileda koorega ega lagune keetes.

„Üks põhjus, miks meie põldudel peamiselt välismaised sordid kasvavad, on seegi, et kartulikasvatajatel on lepingud välismaiste firmadega, kes tarnivad seemne ja juhendavad kasvatamist,” seletab Rosenberg. „Üks Saksa kartuliteadlane rääkis, et Eestis on odav ja lihtne kartulisorte katsetada. Seetõttu käib meie põldudelt läbi palju uusi sorte, sageli kaovad nii, et nimegi ei jõua meelde jätta. Mujal kasvatatakse pikka aega samu sorte. Näites Belgias kasvatatakse ligikaudu 75 protsendi ulatuses üle saja aasta vana sorti „Bintje”.”

Kartuliteadlane Luule Tartlan räägib, et nii laia valikut kartulisorte, nagu praegu me põldudel kasvamas, pole kunagi varem olnud. „Kartulisordi valiku osas oleme kindlalt esirinnas. Meil on, mida valida, ja seda on märganud ka meie külastajad,” kinnitab ta. „Eestis kasvatatud kartulit ostavad kaasa meie põhjanaabrid ja nad on lausa vaimustuses meie kartuli kvaliteedist ja muidugi olematust hinnast.”

Eesti sordid

Eestis aretatud kartulisorte pakub kasvatajatele müüa ETKI Jõgeva seemnekeskuses. Uuel aastal on plaanis müüa kaheksa Eesti sordi seemneid – umbes 106 tonni kasvatajatele ja 20 tonni pannakse ise maha. „Tavaliselt hakkame pärast uut aastat seemneid broneerima,” ütleb ETKI vanemteadur Aide Tsahkna.

Enamasti ostavad väiksemad põllumajandustootjad ja kodukasvatajad seemned kiirelt ära, aga on ka üle jäänud. Näiteks tänavu jäi üle „Antsu” seemet ja Jaan Tõnissoni Instituudi vahendusel õnnestus 14 tonni „Antsu” Gruusiasse saata. „Gruusiast tuli meile kiitev tagasiside, nad tahavad edaspidi koostööd teha. Saadame kindlasti veel sinna seemet.”

Kui seni läks seeme valdavalt väikekasvatajatele, siis „Teele” vastu tunnevad huvi suurtootjad. Sama loodetakse veel uuemast sordist „Tiina”, mis sarnaselt „Teelega” on sileda koorega vesisem sort, mis katki ei kee. Tsahkna kinnitusel sobivad need sordid suurköökidele ja on potist välja kallates väga ilusad, paraku maitse poolest leiaks ka paremaid sorte. „Maitset maailmas ei hinnata, peaasi et oleks kooritav ja ilus vaadata,” nendib ta.

Vanemad Eesti sordid on sügavate silmadega ja jäävad suhteliselt kiiresti viirushaigustesse. Suurtootjad ei taha nendega riskida ja ostavad välismaiseid haiguskindlamaid sorte.

Kõige nõutum Eesti sort on ajast-aega olnud „Jõgeva kollane”, aga nüüd küsitakse rohkem „Teelet”. „Andotki” on palju kasvatatud. „Kahjuks me praegu „Ando” seemet ei kasvata ega müü, kuid teeme seda kindlasti tulevikus, kui sort on uuesti sordilehte võetud kui säilitussort,” lubab Tsahkna.

Ta ütleb, et ei usu tulevat aega, mil Eestis valdavalt kohalikke sorte kasvatama hakatakse. „Euroopas on tohutult sorte. Kasvatajad katsetavad paljude sortidega ja vahetavad neid.”

Rosenberg tõdeb, et paljud inimesed ei ole Eesti sorte maitsta saanud. „Kes parema maitsega kartulit pole söönud, see ei teagi, et kartul võib maitsev olla,” märgib ta. „Eestis püütakse viimasel ajal aretada sorte, mis sarnanevad välismaistega ja mitmed seni iseloomulikud omadused, nagu hea maitse ja muredus, jäävad tagaplaanile. Olen seda meelt, et meie väikesemahuline aretamine võiks jätkata just eestipäraste sortide aretamist. Sileda koorega universaalseid sorte on sadu.”

Kartul köögis

Kõik meist on kogenud, et ühes peres maitsevad keedukartulid imeliselt, teises ei kannata kastmeta süüa. Heade keedukartulite saamiseks peaks kartuli panema keevasse soolaga maitsestatud vette, lasta neil keeda mulinal, mitte vinduda. Pärast vee ärakallamist lasta 6–8 sekundit pliidil tõmmata, samal ajal potti raputades. Kõige maitsvam on kartul kohe pärast keetmist.

„Kartulitoitude headus sõltub palju sordi omadustest,” sõnab Rosenberg. Üldreeglina on väikesed mugulad maitsvamad kui suured. „Neid ei viitsita sageli pesta ega koorida. Siiski võiks neid kasutada. Neid võiks koorega keeta, pooljahtunult koor maha tõmmata ja siis kas ahjus või pannil üle küpsetada. Kui on puhta õhukese koorega, võib ka koos koorega üle küpsetada.”

Tartlan jutustab, et tänapäeva tarbija on nõudlik ja eelistab õhukesekoorelisi kartulisorte, sest nende keetmisel on kadu väiksem ning neid saab keeta või küpsetada ka koorega. Toitlustusettevõtted eelistavad keetmiseks vähe lagunevaid, kuid hästi pehmeks keevaid lauakartuli sorte. Need tähistatakse pakendil või saatelehel tähega B. „Need sordid sobivad tervislikuks toitumiseks, sest ei sisalda ülemäära tärklist,” lisab ta. Püreekartuli sorte tähistatakse tähega B/C või C.

Kartulisortide paremik

Kõik kartulisordid sobivad keetmiseks, aga kui soovite eriti maitsvat rooga valmistada, siis võiks jälgida, millised sordid on aretatud spetsiaalselt keetmiseks, millised aga salatiks, püreeks või ahju pistmiseks. Eesti ühed parimad kartulitundjad jagavad Maa Elu lugejale oma isiklikke eelistusi.

Luule Tartlan:

Keetmiseks eelistan väga varajastest sortidest „Leylat” koorega keetmiseks, varajastest „Flaviat”, „Red Ladyt”, „Maretit”, keskvalmivatest „Galat” ja hilisematest „Laurat”.

Püreeks „Afra”, „Agria” ja „Satina”.

Friikartuleid valmistan ainult „Agriast”.

Salatikartuliks „Princess” või „Anti”.

Ahjukartuliks „Agria” või „Laura”.

Viive Rosenberg:

Keedukartuliks „Juku”, „Maret”, „Teele”, „Reet” ja „Anti” ning pühadelauale keedan „Väikest verevat”.

Ahjus küpsetamiseks „Varajane kollane”, „Maret”, „Juku”.

Salatiks „Anti”, „Reet”, „Teele”.

Aide Tsahkna:

Keetmiseks „Teele”, „Piret”, „Reet”.

Pudruks „Maret”.

Salatiks „Ants”, „Anti”, „Teele”, „Tiina”.

Ahjus küpsetamiseks „Maret”, „Teele”.

Kalle Hamburg:

Keedukartuliks „Toscana”, „Secura” ja „Red Lady”.

Ahjus küpsetamiseks „Satina”, „Toscana”.

Salatiks „Campina”, „Printsess”.

Püreeks on konkurentsitult parim „Satina”.

Populaarne

Tagasi üles