Mitmekülgne udu

FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Alustuseks üks selgitus klimaatiliste aastaaegade teemal. Kuna Eesti kliima ei ole kontinentaalne, vaid on tugevate mereliste mõjutustega, siis esineb klimaatiliste aastaaegade ebajärjekindlust ja hägusust.

Nii on lood ka talvega: kui novembris ja veel hiljutises ilmaloos sai talv klimaatilise aastaajana juba välja kuulutatud, on selline vastuoluline teemakäsitlus tekitanud elavat tagasisidet ja kriitikat.

Seetõttu olgu öeldud: enamikes kohtades kestab ilmselt pikk eeltalv, sest talveks peetakse üldiselt püsiva lumikattega perioodi, kuid püsivat lumikatet pole enamikes kohtades veel moodustunud. Kindlamalt saab talve alanuks lugeda vaid Virumaal ja mõnel pool sisemaa kõrgustikel, sest seal on lumi juba pikka aega maas. Seepärast on ilmselt õigem suurema osa Eesti kohta väita, et eeltalv algas juba novembri esimestel päevadel koos esimese lumega (ja mõnes kohas ka juba 25. oktoobril esimese lumesajuga).

Juba mõnda aega valitsevad soojad sügisnäolised ilmad, mistõttu talv on jäänud kaugeks mälestuseks. Paljudel päevadel on märksõnaks olnud udu, mis on olnud nii tihe, nagu seda vaid vahel oktoobris ja novembris võib ette tulla.

Udusid on osanud tähele panna ka vanarahvas. Nii on meieni jõudnud selline ilmavanasõna: „Sügisene udu tähendab kolmeks nädalaks sooja, kevadine udu – kolmeks nädalaks külma.“ Vanarahva tähelepanekud puudutavad isegi eri uduliike ja nende tekkepõhjusi: lisaks sellele, et sügisene udu tähendavat sooja, kevadine udu aga külma, on tähelepanekuid ka selle kohta, et kui udu langeb, pidavat tulema kuiv, kui udu tõuseb, siis tähendavat see vihma jne. Tihti esitatakse sellised ilmaolude kirjeldused värssidena.

Udu pole midagi muud kui pilv, aga kuna see ulatub või algab aluspinnast, siis mõjutab udu oluliselt inimtegevust, näiteks segab liiklemist. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks udust ja pilvedest räägitakse tavaliselt eraldi. Mägedes võime sattuda ka ootamatult udusse, ent tavaliselt pole see tekkinud jahtumisel kontaktis aluspinnaga, viimane asjaolu on aga just udule kui nähtusele olemuslikult iseloomulik.

Udu puhul kondenseerub veeaur tavaliselt mingi õhu jahtumisprotsessi tõttu väikesteks veetilkadeks (väga suure pakasega võivad veetilkade asemel olla jääkristallid) – kui nende veetilkade tõttu langeb nähtavuskaugus horisontaalsuunas alla ühe kilomeetri (see on kokkulepe!), siis räägitakse udust, kui nähtavuskaugus on 1–10 km (lennunduses ja merenduses võivad kokkulepped sellest erineda), siis on tegu uduvinega. Mõnikord, tavaliselt kivisöe põletamise tagajärjel, võivad saasteained seguneda uduga või lahustuda udu moodustavates veetilkades, mis tähendab sudu, kuid sellest mõni teine kord.

Pikale veninud eeltalv paistab kestvat, ja lõppu ei paista, sest ookeanilt paiskub üha uusi tsükloneid Norra merele ja Skandinaaviasse, nende tsüklonite lõunaservades kandub Eesti kohale jätkuvalt soojust ja niiskust, millele pakub vaheldust mõni kargem päev. Eeltalvele iseloomulik ebapüsiv ilmastik jätkub, millega seoses on oodata lumikatte ja külmapäevade esinemist ja vahepealset ärakadumist.

Populaarne

Tagasi üles