Meie talvised lagemaastikud on üsna linnutühjad, kuid siin-seal satub matkaja silma alla varblasest pisut suuremate kollase-pruunikirjude lindude salku. Tavaliselt askeldavad nad maapinnal, ohu korral aga lendavad puude ja põõsaste okstele või elektriliini traatidele.
Lähemalt vaadeldes on nad kahesuguse sulgrüüga: isaslinnud on erekollase pea ja alapoolega, rind pruunikas, selg pruuni-mustatriibuline, tagaselg ja sabaalune kastanikarva; üsna pika saba servmised suled on valged. Emaste ja noorlindude sulestik on hoopis tuhmim ja talvel väga vähese kollasega, kuid tagaselg on ikka kastanjas. Need on talvikesed.
Toitu – mitmesuguseid seemneid ja teri nopivad nad erandita maast, mitte umbrohutaimede küljest, nagu teevad paljud vintlased. Talvikese suulaes on luukühmuke, et seemneid puruks muljuda, ja nokaservad on väikese kõverusega.
Talvikese levila on päris lai: Iirimaa ja Pürenee-taguse Hispaania joonest Baikalini, põikega Kaukaasiasse, seega metsavööndis, kus ta elupaigad hõlmavad aga vaid lagedamat maastikku. Eestis pesitsevate talvikeste koguhulka hinnatakse 150 kuni 200 tuhandele paarile, talvel võib neid siin olla 100 000 kuni 200 000 lindu, nendestki suur osa mujalt pärit. Nimelt on talvikesed suurelt jaolt rändsed ja pesitsuspaiga ümbruses veedavad talve vähesed. Meist põhja ja kirde pool pesitsenud lindude hoogne läbiränne käib tavaliselt oktoobri lõpudekaadil. Suurelt osalt kuuluvad need idatalvikese alamliiki ja on märgatavalt heledamad kui Eestis pesitsevad.
Kevadel rännatakse oma pesitsusaladele tagasi veebruari lõpul ja märtsi algupoolel. Märtsi lõpul hõivavad talvel liigikaaslastega leplikult koos elanud isalinnud igaüks keskmiselt veerand hektari suuruse territooriumi ja teavitavad teisi oma ainuõigusest sellele mõnel põõsaladval või puuoksal väsimatult lauldes. Valge päevaaja kestel on loendatud kuni 7000 laulukorda, ikka siit-siit-siit-saab Riiiga (viimane jupike tooni võrra kõrgem), mida iga rahvas kuuleb oma keeli erinevalt: näiteks sakslased sõnastavad selle wie-wie-wie-ich-dich-lieb.
Muidugi ei jää sellise agara laulmise kõrval aega pesaehituse jaoks ja sellega tegeleb emalind, pannes mõne puhma või põõsa varju kuluheinast ja kõrrepähikutest kokku üsna rohmaka pesa. Pesalohk on vooderdatud pikemate karvade ja jõhvidega ning mai alul on selles neli kuni viis valkjakoorelist hõredate lillakashallide tähnide ja peente tumepruunide joonekõverikega ilustatud muna. Isatalvike laulab sellal, kui emane kahe nädalaga pojad välja haub, harvemini ja viib oma kaasale toiduks putukaid ja ämblikke. Kui emalind poegade koorumise järel mitu päeva järjest pesas järelpõlve soojendab, jääb pereisa laul lausa soiku ja ta tegeleb vaid toidu hankimise ja pessa tassimisega, kuni emalind võib loobuda udusuled selga kasvatanud ja silmad avanud poegade soojendamisest.
Hoolsa koostööga turgutatakse pesakond paari nädalaga lennuvõimeliseks, aga osa poegi väljub pesast juba varem ja saab oma toiduportsu nokka pesa lähedal rohu varjus, endast piiksatusega märku andes. Isalind jääb poegade seltsi nädala võrra kauemaks kui ema, kes rajab uue pesa ja paneb alguse teisele pesakonnale. Pojad hüljanud isalind asub paariks nädalaks uuesti agaralt laulma, aeg-ajalt toiduga pesa juurde lennates. Tavaliselt juuli algupoolel saab teinegi pesakond poegi tuule tiibadesse ja siis hakkavad talvikesed uuesti salkadeks koonduma.
Näib, et viimase aastakümne kestel on talvikeste arvukus kahanenud. Varemalt on seda täheldatud karmide talvede järel, ent nüüd on meie kliima pidevalt pehmemaks muutunud, tükati liialtki. Ilmselt on siin tutvustatud talvekaunistajate vähemaks jäämises omajagu süüd meie põlluviljade kasvatamisel kasutatavate taimemürkide hulga pideval suurendamisel, nii et suure osa aastast oma kõhtu seemnetega, sealhulgas olulisel määral nn umbrohu omadega täitvatel sulelistel pole enam vajalikku toiduressurssi. Varasem primitiivsem põllumajandus oli igatahes palju loodushoidlikum ning talvikestelegi olid need „ebakultuursused” tulusad, näiteks hobustest teedele pudenenut või lautade ümbruses leidunud jääke kasutades.
Talvikesed tulevad meelsasti linnutoitlate juurde end kosutama. Lisaks tihaste söömaajast maha pudenenud seemnetele võib talvikesi rõõmustada nisuterade ja tanguga, mida nad nopivad just maapinnalt. Talvikesed tulevad alati roale, kui kusagil on sätitud söödaplats näiteks nurmkanade tarbeks.