Punaseid õisi pühade ajaks

Ratsuritäht.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Kuuske pole alati vajagi – pühademeeleolu saab jõuluajaks tuppa ka toataimede ja taimeseadega.

Jõulutähtedest kirjutasin Maa Elus tunamullu ja jõulukaktustest mullu. Kuid pimedal ajal aitavad pidulikku meelolu luua teisedki talvised õitsejad, näiteks uhked ratsuritähed ja vastupidavad Blossfeldi kalanhoed. Eriti pidulikult mõjuvadki talvel taimed, millel on punased või valged õied ja sügavroheline lehestik. Need ajatud toonid ei lähe kunagi moest.

Vastupidav kalanhoe

Alustan tutvustust Blossfeldi kalanhoest (Kalanhoe blossfeldiana), sest see looduslikult Madagaskaril ja Lõuna-Aafrikas kasvav sukulent on nii vastupidav ja vähenõudlik, et ma pole küll kuulnud, et kalanhoe oleks kellelgi lihtsalt välja läinud. Liigset kastmist ja vettimist kalanhoe muidugi ei taha. Selle vastu, et olla pühade ajal natuke aega kenas taimeseades, ei tohiks kalanhoel aga küll midagi olla. Täitke näiteks kena madal korv või alus samblaga, korvi keskmesse sättige aga oma potiga säravpunaste õitega kalanhoe, lillepoti võib ümbritseda ka jugapuu-, kuuse-, männi-, ebatsuuga- või kadakaokstest vanikuga.

Toataimi karraga vast katta ei maksa, loomulik ilu on kõige etem. Kui tahate aga väga ehtida, siis otsige taimele efektne ümbrispott, selle ümber võib keerata pajuokstest või muudest hästi painduvatest okstest mitmest ringist koosneva karkassi, kuhu saab kinnitada näiteks helmeid või mõned sobivad ehted.

Kalanhoesid on rohkem kui sada liiki, toataimedena on tuntumad veel kollane kalanhoe (K. thyrsiflora), sarvik-kalanhoe (K. beharensis) ja Daigermonti kalanhoe (K. daigermontiana), sellel kasvavad tütartaimed leheservadesse.

Blossfeldi kalanhoega saab hästi hakkama valges keskküttega korteris, sest see liik ei ole temperatuuri suhtes väga nõudlik (sooja olgu siiski alati üle 16 kraadi) ja lepib ka kuivema õhuga ruumiga. Taimele sobib kerge kasvumuld, näiteks liiva ja kompostmulla segu. Talvel võib teda üsna tagasihoidlikult kasta ja kuna taim hoiab niiskusevaru oma lihakates lehtedes, ei juhtu ka midagi hullu, kui kastmine mõnikord meelest läheb. Ka väetisega ei tohi liialdada: lämmastikväetis paneks ilmaasjata vohama kalanhoe tumerohelised lehed, mille servas on väikesed sakid. Lehed on küll kenad, kuid talvel tahame ju ikka näha kirkavärvilisi õisi ja Blossfeldi kalanhoe võib ilusti õitseda mitu kuud. Liigil paiknevad tipmistes õisikutes punased nelja kroonlehega lihtõiekesed. Lillepoes ootavad imetlejaid aga ka täidisõitega sordid (need on Candida sordirühmast), kus ühes ülitihedalt täidetud õies võib olla isegi 26 kroonlehte. Õietoonid ulatuvad punasest roosa, valge, lillaka, kollase ja oran˛ini, on ka kirjude (näiteks valge rohelise või roosaga) õitega sorte.

Kui kalanhoetaim välja venib, on seda väga lihtne kevadel või suvel tipmiste või lehepistikutega paljundada. Lõigake 5–10 cm pikkused pistikud, võtke alumised lehed ära ja pistke kergesse niiskesse mulda juurduma, selleks kulub 20–25 kraadi juures umbes nädal. Juurutada võib ka veeklaasis, potti istuge taimehakatis siis, kui juured on 3 cm pikkused.

Blossfeldi kalanhoe on lühipäevataim, et seda uuesti rikkalikult õitsema saada, tuleks taimele sügisel umbes kuue nädala vältel pakkuda tingimusi, kus päevavalgust on ainult 9–10 tundi. Kui tahate, et kalanhoe hästi õiepungi moodustaks, sättige taimele alates septembrist õhtul paberist või mustast kilest kott pähe ja võtke see hommikul jälle ära. Kui toas on õhtuti piisavalt hämar, tekib natuke õisi ehk ka pimendamiseta. Tihti ei viitsita kalanhoega aga vaeva näha ja sügisel ostetakse uus taim. Saksamaal kasutatakse Blossfeldi kalanhoed mõnikord ka hoopis suvelillena, millest saab näiteks kalmule kujundada selgepiirilisi istutusi.

Uhke ratsuritäht

Kohe puhkeva õiepungaga ratsuritähte on enne jõule väga tore kingituseks saada, sest enamik ratsuritähti õitseb alles kevadtalvel veebruaris ja märtsis. Selleks, et need pühade ajal teie kodu ehiksid, peab sibul olema ajatamisega selleks ajaks õitsema virgutatud. Kodustes tingimustes ei pruugi see alati hästi õnnestuda ja siis tuleb leppida õitseaja nihkega.

Ratsuritähe (Hippeastrum) umbes 80 liiki kasvavad Kesk- ja Lõuna-Ameerika subtroopilistes savannides ja mäestikuala hõredates metsades, kus osa aastast on kuiv. Mõnikord kutsutakse ratsuritähte ekslikult ka amarülliks, kuid harilik amarüll (Amaryllis belladonna) on üks teine taim, mis pärineb hoopis Lõuna-Aafrikast ja toalillena kasvatatakse seda harva. Kui kahtlete, kummaga teil tegu on, siis lõigake pärast lille õitsemist õisikuvars katki: ratsuritähel on see seest õõnes ja tühi, amarüllil aga täidetud.

Euroopasse jõudsid ratsuritähtede sibulad umbes 300 aastat tagasi. Aretustööga alustati 19. sajandil. Kodudes kasvatamegi mitmete liikide ristamisel saadud suurte kaunite õitega hübriide. Nende värvitoonid ulatuvad sügavpunasest lõheroosa, kreemika ja valgeni, on ka kahevärvilisi õisi, mille südamik valge ja ääred punased või roosad. Õie läbimõõt võib olla üle 20 cm. Ratsuritähe paari sentimeetri laiused lehed on 30–50 cm kõrgused, õisikuvars sirgub neist pikemaks ja selle tipus puhkeb 2–6 lehterjat õit. Õie läbimõõt võib olla üle 20 cm ja need püsivad kenad umbes kaks nädalat. Sama kaua võib õis ka vaasis ilus olla.

Ratsuritähele meeldib valgusküllane ja soe (20–25 kraadi) ruum. Suurte õite kasvatamine nõuab palju energiat, õienuppude moodustumisest kuni õitsemise lõpuni võiks taime kord nädalas kasta nõrga väetiselahusega. Suur sibul võib anda kaks või kolm õisikuvart. Ratsuritäht istutatakse potti nii, et sibula ülaosa ja kael jäävad mullast välja. Õitsemise ajal vajab ratsuritäht sagedast kastmist, kuid kastes jälgige kindlasti, et vesi ei satuks sibulale, muidu võib taim kergesti jääda punapõletikku. Kogenud ratsuritähefännid on soovitanud ettevaatuse mõttes valada õitseajal kastmisvett ainult poti alusele.

Õitsemist saab natuke pikendada sellega, kui hoiate õitsvat taime näiteks öösiti jahedamas kohas. Kui taim on õitsemise lõpetanud, lõigake õisikuvarred maha, jättes alles umbes 10 cm pikkused tüükad. Sedasi ei kuluta sibul asjatult elujõudu seemnete valmimisele. Kastmist ja väetamist ei või aga veel sugugi lõpetada, enne peab sibul oma jõuvarud taastama.

Noored ratsuritähed istutatakse tavaliselt ümber kahe, vanemad nelja või viie aasta tagant. Seda võib teha kas kohe pärast õitsemist või siis hoopis pärast mõnekuulist puhkeaega, mida see lill vajab nii looduses kui ka toataimena.

Ratsuritähele on paras 12–15 cm läbimõõduga pott, kus sibula ja poti ääre vahele jääb mõni sentimeeter ruumi. Liiga suures potis kasvatab taim peamiselt lehti. Kompost- või aiamullale võiks juurde segada natuke liiva või kruusa ja väetatud toalillemulda. Enne istutamist eemaldage ettevaatlikult tütarsibulad (need hakkavad arenema neljandal kasvuaastal) ning kuivanud ja mädanenud juured, tekkinud haavad võiks katta lehtpuusöepulbriga. Umbes pool sibulat jätke istutades mullast välja, siis on haigustesse nakatumise oht väiksem. Pärast juurdumist võib sibulat taas kord nädalas kosutada nõrga väetiselahusega.

Kui ratsuritähte pole tarvis ümber istutada ega täpselt jõuludeks õitsema saada, on asi lihtsam. Suvel võivad ratsuritähed õues tuulevarjulises paigas suvitada. Siis lõpetage väetamine ja augustis järk-järgult kastmine, kui lehed on kolletunud ja kuivanud, võib taim puhata mõnes pimedas ja jahedas nurgas. Mõne kuu pärast hakake uut õiepunga ootama, kui see ilmub ja õisikuvars on 5 cm pikkune, tõstke lillepott valgesse ja sooja kohta ning hakake taime vähehaaval rohkem kastma. Õitsengut on oodata umbes kuu aja pärast.

Populaarne

Tagasi üles