„Näiteks poolakate ruloonpressi hind on meil 10 000 euro kandis, siis on tükk tühja maad ja teistes riikides toodetud Eestis müüdavate presside hinnad algavad mitmekümnest tuhandest,” ei varja Viljandimaal Kolga-Jaanis tegutseva OÜ Nordamuse pealik Aarne Karuse oma äri peamist trumpi.
„Poolas on praegu sama seis, mis oli Saksamaal pärast sõda: alustati sisuliselt nullist, tehased sisustati kõige moodsama tehnikaga ja nüüd on tootmismaht kasvanud meie mõistes ülisuureks. Tööjõukulu on seal meiega võrreldav, lisaks logistiliselt hea asukoht, sedasi saabki hinda all hoida.” Keskmisest palju soodsama Poola põllumajandustehnika pärast sõidetakse Kolga-Jaani kõikjalt Eestist. Kuna Nordamus müüb odavamat tehnikat, ei ole firma käive ja kasum nii uhke kui kallite ja kuulsate kaubamärkide esindajatel, aga omanik on rahul ja kliente tuleb üha juurde.
Tehnika juurviljade asemel
2008. aastal asutatud Nordamus tekkis tänu sellele, et varem juurvilju müünud Aarne Karuse ei suutnud enam konkureerida siin üha jõulisemalt hindu alla surunud kaubanduskettidega. „Vedasin Poolast Eestisse juurvilja ja poole oma ajast veetsin Ida-Virumaa turgudel. Mulle kuulusid Kolga-Jaani läheduses suured kartulihoidlad ja mitmed müügikohad turgudel. Olin sunnitud hoidlad ja putkad maha müüma. Mõnda aega ei teinudki midagi, siis hakkasin Poolast soodsat tehnikat tooma. Poola teema ei olnud päris tundmatu, aga masinamüüki alustasime siiski nullist,” meenutab Karuse. Küsimusele, miks just tehnika, mitte näiteks mööbel, riided või ehituskaup, mis samuti Poolas meiega võrreldes tänini odavad, vastab Karuse, et diplomi järgi on ta ekskavaatorijuht, on eluaeg maal elanud ja ega pikka kaalumist olnudki. „Alguses astusin lihtsalt Poola tehastesse sisse ja hakkasin kaupa tegema, nüüd pakuvad juba ise, kui miskit uut turule jõuab. Meil on kontaktid sisuliselt kõikide sealsete tehastega. Nordamuse pakutav ulatub käsikülvikutest kartulikombainideni, kaubavalik on üha laienenud. Esindame kümneid Poola tehaseid. Sealseid väiksemaid tootjaid aga ei huvita üldse mingi esindamine: kui on raha ja tahtmist, ostad ja kogu lugu. Müüakse kõigile, vähesed tehased peavad kinni Euroopas tavapärastest diilerilepingutest,” kirjeldab Karuse Poolaga äri ajamise argipäeva.
Teiste riikide masinatootjate kauba müümise peale Nordamuses ei mõeldagi. „Mul on poolakatega lihtne, saan juba aru, mis nad räägivad, aga ise veel nende keeles ei kõnele. Poolakad on head keeleoskajad, nad oskavad nimelt väga hästi poola keelt,” naljatab Karuse. „Nendega tuleb hästi läbi saada, väga palju oleneb isiklikest suhetest. Aga viina pole ma nendega kunagi võtnud. Tee selleni, et poolakas sind omaks võtab, on sageli üsna pikk ja konarlik. Praegu ostame suure osa kaubast ühe vahelao kaudu, mille ülemusega oleme mitu korda jagelenud, aga rahavoog on õnneks juba nii suur, et omavaheline läbisaamine enam eriti ei loe.”
Poolast tuuakse kaup Eestisse enamasti Nordamusele endale kuuluva kolme autoga, kõrghooajal tehakse kolm-neli tiiru nädalas. Karuse selgitab, et masinate vedu on spetsiifiline tegevus, mistõttu logistikaettevõtete teenuseid kasutatakse harva. „Nemad lähtuvad põrandapinnast. Meie oma mehed oskavad autosse mahutada kolm korda rohkem masinaid ja teevad seda nii, et kõik jääb terveks. Kui on lihtsam kaup, näiteks ruloonpressid, on siiski odavam teenust sisse osta. Poola sõidab meie auto tühjalt, sest siit läheb selles suunas autosid nii palju, et hinnad on madalast madalamad.” Poola teid pole mehe sõnul juba ammu põhjust kiruda, pigem on probleeme Leedus, kus autojuht peab väga valvas olema ja ööbimiseks võimalikult turvalist kohta otsima, et kütusepaagis ka hommikul midagi oleks.
Poola päritolu ei pea kartma
Järjest vähem kohtab Nordamuse juhi sõnul suhtumist, et Poola päritolu tähendab automaatselt viletsat kvaliteeti. „Sageli ei teatagi, et mõne kaubamärgi toodang tuleb tegelikult just sealt. Näiteks ühe pika ajalooga tuntud tootja adrad, mida Eestis kõrgelt hinnatakse, on Poolas tehtud, aga meil peetakse neid ikka norrakateks, kuigi kunagised omanikud ei puutu enam ammu asjasse. Poolakad ostavad palju detaile sisse vanadelt tunnustatud tegijatelt, liikuvosad tulevad sageli Saksamaalt, raamid Rootsist. Kvaliteet on sama, aga kuna masinale ei ole peale värvitud kuulsat kaubamärki, on hind kaks korda odavam.”
Karuse tunnistab, et mõningaid probleeme on olnud turule sisenevate uute tehaste toodangu kvaliteediga. „Aga nende auks tuleb öelda, et kui miski on valesti läinud, püüavad nad vea kiirelt kõrvaldada. Garantiisüsteem toimib. Oleme ka ise enne kliendile müümist tooteid Eesti turu nõuete järgi ümber ehitanud. Näiteks atru oleme teinud vastupidavamaks, sest meilt hakkavad pihta põhja poole levivad nii-öelda kõvad maad. Igal juhul on poolakaid hakanud usaldama mitte ainult vaesemad Baltimaad ja Venemaa, vaid ka vanad Euroopa riigid. Väga populaarsed on näiteks traktorite esilaadurid. Teistega võrreldes soodsama hinna põhjus on lihtne: Poolas on totaalne masstootmine, teenitakse koguse pealt, kasum ühiku kohta võib olla minimaalne. Tootmine on efektiivne, aga palgatase on võrreldav meiega. Sealses masinatööstuses oli paar aastat tagasi nii suur tööjõupuudus, et tehasedirektorite sõnul võtsid nad kõik soovijad hoobilt tööle ja pärast siis vaatasid, kas inimesest ka reaalset töötegijat on.”
Klientideks väiksemad tegijad
Eestis on Nordamuse peamised kliendid väiksemad talud ja hobitalunikud. „See ongi meie peamine sektor. Poola tehnika on lihtsalt neile vastuvõetava hinnaga. Odavama otsa põllutööriistu tuuakse küll siia ka Hiinast, aga need on ikkagi puhtalt hobiks mõeldud tooted. Poolas on väiksemate talude traditsioon tugev, nad on alati nendele mõeldud masinaid juba kasvõi enda turu jaoks teinud ja arendanud. Kallimast tehnikast oleme suurematele põllumajandustootjatele müünud virtsa- ja lägapütte koos laotussüsteemidega, samuti kartulikombaine. Nende hind on jäänud paarikümne tuhande kanti või veidi üle selle. Varem müüsime väga edukalt mürgipritse, aga kuna kogu põllumajandus läheb meil üha mahedamaks, siis nende turg on kukkunud, tühjaks jäänud koha on täitnud niidukid. Kõige rohkem müümegi praegu niidukeid, mille hind tuleneb kaalust, kilo maksab alla kahe euro. Aga see on mehhanism, tal on reduktorid jms valmistatud kvaliteetterasest! Nii soodsat hinda pole kellelgi teisel peale poolaka võimalik pakkuda, sest tootmismaht on mujal palju väiksem. Väga head kliendid on meie jaoks istandused ja puukoolid. Meie müüdavad traktorid maksavad 12 000 kuni 15 000 eurot, needki lähevad hästi. Kaubagruppide müügitulemused sõltuvad mitmest näitajast ja on pidevas muutumises.”
Nordamuse klientide ring on peremehe kinnitusel laienenud iseenesest ja sujuvalt ilma erilise reklaamita. Ettevõte on igal aastal kasvatanud käivet vähemalt paarkümmend protsenti, mullu jõuti pooleteise miljoni euroni. „Meie pakutavad tooted on nii levinud, et kui olid viimased kohalikud valimised, siis ma ei näinud ühtegi põllumajandusega seotud telereklaami, kus poleks vilksatanud mõni meie müüdud masin,” muheleb Karuse.
Suure osa toodetest saab klient Nordamusest kohe kätte. „Eesti turg areneb selles suunas, et kõik tahavad kaupa võimalikult ruttu saada, seetõttu laoseis paisub. Hooajal on laos palju niidukeid. Neile hoiame laos ka kõiki varuosi, sama on taimekaitsepritsidega. Aga uusi masinaid tuleb järjest peale ja päris lõpuni ei suuda me kõiki juppe kohapeal hoida ka parima tahtmise korral. Kui on suurem tellitav kaup, siis on tehaste järjekord keskmiselt kuu aega, juppe saab muidugi kiiremini. Kuna näiteks lumesahkade kinnituste valik on läinud väga mitmekesiseks ja igaühel on tarvis just talle sobivaid kinnitusi, siis laos polegi neid mõtet hoida. Kohapeal on meil näidised, aga valmiskaup tuleb tellida. Laadureid ja nende agregaate – koppasid, haaratseid jms, mis on Euroopas enamasti standardkinnitustega, hoiame laos rohkem,” kirjeldab Karuse firma laomajandust.
Tulevik sõltub teistest
Nordamuse tulevikuplaanidest rääkides tõdeb Karuse, et ettevõtte edu sõltub kogu Euroopa ja Eesti põllumajanduspoliitikast. Kui põllumeestele raha antakse, siis ostavad nad ka masinaid, kui ei anta, siis ei osta. Nii lihtne see ongi. „Prognoose teha on raske. Samas usun, et kohalik põllumajandus ei kao kuhugi. Olid ajad, kui vedasime Poolast siia juurvilja, nüüd viime hoopis meie sinna. Intensiivse kasvatamise ja sellest tuleneva veo piir nihkub järjest põhja poole. Põllumees Eestis nälga ei jää, ehkki nende soovid on muidugi suuremad. Virisemist võiks tegelikult vähem olla. Ma saan aru, kui on selline tragöödia nagu seakatk, aga piimanduses panime ikkagi ise ka liiga palju kaarte Venemaa peale ja saime vastu pükse. Tagantjärele on muidugi lihtne tark olla, aga loodame, et selliste kriiside tulemusena õpime riske hajutama.”