Meie kõige tibatillemad

Pöialpoiss. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kuusikus kõndides võib näha okstel salgana askeldavaid pisikesi rohekashalli üldtooniga linnukesi. Ligemal silmitsemisel, soovitatavalt binokli abil, näeme, et neil pöidlapikkustel sulelistel on lagipeal mustaga ääristatud heleoranž või kollane triip.

Alapool on hele ja tiival kitsas valge vööt. Okaste vahelt endale toitu, sealhulgas meie silmale vaevunähtavaid putukaid noppides lasevad nad pidevalt kuulda väga peenikesi, ülikõrgeid kutsehüüde sii-sii-sii. Neid häälitsusi vanema inimese kõrv enam ei kuule ja juba 45aastaselt võidakse seda oma muudegi vananemistunnuste hulgas täheldada.

Need kuuskede, vahel ka mändide okastikku revideerivad linnud on pöialpoisid, kes suuruselt on tõesti pöidlaga võrreldavad. Nende kaal on 4,5 kuni 7 grammi – nii väikesi linde pole teisi terves Euroopaski. Ehkki neid võib meie okasmetsades kohata aasta ringi, on osa neist rändsed ning rühivad sügisel, septembri teisel poolel ja oktoobri alguses hajusate parvedena edela poole. Kabli linnujaamas on nad kõige sagedasem liik, keda on seal 45 aasta jooksul rõngastatud 175 000. Nad rändavad intensiivsemalt öösel, mil on jahedam ja õhk tundub hõredamgi. Ka tuul on öösel nõrgem ja veekadu väiksem. Kuigi Läänemere ääres on üles seatud kümmekond suurt linnumõrda, on rõngastatud pöialpoiste taasleide kasinalt – vaevu üks iga 925 rõnga saanud linnu kohta. Mõnel aastal on seni seletamata põhjustel invasioone ehk irdrändeid ja siis algab läbiränne juba augustis.

Rändamisel kulub väga palju energiat ja selleks rasvavaru kogumiseks tuleb terve valge päev hoolsalt toitu otsida. On kaalutud mõnda üle Läänemere lennanud pöialpoissi ja tõdetud, et idakaldal oli kaalu poolteist kuni kaks grammi enam kui läänekaldale jõudes. Edasine teekond Kesk- ja Lääne-Euroopasse enam sellist pingutust ja energiakulu ei nõua ning Rootsist edasi kulgetakse pikkamööda. Eestisse jääb talveks kuni 600 000 pöialpoissi, aga kadu on suur ja novembris mõneteistlinnulised salgad kahanevad märtsis kolme-nelja isendi peale.

Märtsis tulevad pehmemas kliimas talve veetnud pöialpoisid tagasi ning aprilli keskpaigaks on pesapaigad naasnute ja talve üsna suurte kaotustega siinviibinute vahel jagatud. Iga paar vajab enese ja poegade toitmiseks kuni kakskümmend kuuske, nii et metsahektarile ei mahu rohkem kui viis paari, nooremates ja segametsades vähemgi. Eestis hinnatakse pöialpoiste arvukust 300 kuni 400 tuhandele haudepaarile, Euroopas on neid 20 kuni 35 miljonit paari, neist enamus Venemaa taigas.

Peaaegu kerakujuline pesa ehitatakse isalinnu algatusel kuuseoksa tipu lähedale ämblikuheidega (eeskätt mulluste munakookonitega) põimitud samblast ja samblikust. 20 päevaga valmis ehitatud pesal on suhteliselt paksud seinad ja õige väike sissepääsuava, nii et emalind võib oma 8–12 muna sisaldavalt kurnalt kuni pooleks tunniks lahkuda, ilma et munad liialt jahtuksid. Munad on vaid 0,8 grammi raskused, aga nende kogumass ületab emalinnu oma poolteisekordselt! Haudumine vältab 15–17 päeva, pojad jäävad pessa kolmeks nädalaks. Viimase nädala toidab neid isalind üksi, kuna emalind on ametis uue pesa ehitamisega ja sinna munemisega. Juulis saavad ka teise pesakonna pojad lennuvõimeliseks ja siis on metsas pöialpoisse mõnda aega üpris tihedalt.

Talvel peavad pöialpoisid ellujäämiseks kogu valge aja sööma-sööma-sööma. Põhiliseks kõhutäiteks on pisikesed lülijalgsed, nii putukad kui ka ämblikulaadsed, nii valmikud kui ka munad, vastsed ja nukud. Päevane toiduvajadus on sama suur nagu linnukese kehakaal, nii et nad aina hüplevad toitu otsides mööda oksi ning vaatavad läbi kõik okkavahed ja oksalahkmed. Oma peenikese nokaga saavad nad jaole igasse sopikesse. Varakevadel pole neil mahti laulmisekski eraldi aega võtta – lauldakse lausa toiduneelamise vahele. Tihti lendlevad nad oksatipu ees ühel kohal – see paigallend sarnaneb koolibrite omaga. Talvine põhiroog on hooghännalised, kes tegutsevad ju ka nullkraadise temperatuuri juures, ja suvel lehetäid, liblikamunad ja -vastsed.

Pöialpoiss on valitud Luksemburgi rahvuslinnuks – tore kooskõla selle linnukese ja väikeriigi suuruse vahel!