Eesti põllumees väetab targalt

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Eesti Maaülikooli emeriitprofessori Hugo Roostalu sõnul on jutt väetamise kahjulikkusest müüt. Vastupidi – et meie muld ka mõnekümne aasta pärast vilja kannaks, on väetamine lausa hädavajalik.

Emeriitprofessori kodulaual lebab pakkide viisi tabeleid, graafikuid ja teksti, mis kõik räägivad väetamisest. Nimelt koostab teadlane praegu õpikut, kus väetamisel on väga tähtis koht. Roostalu sõnul on tänapäeval üha leviv uskumus, et väetis on mürk ja õige tootmine on mahe, ekslik. Tegelikult on väetamine väga tarvilik. Roostalu ütlemise järgi algas niinimetatud väetamishullus Euroopas pärast teist maailmasõda. „Esimese vabariigi ajal oli Eestis sisuliselt mahetootmine,” sõnab ta. Mõnel maal mindi aga väetamisega isegi liiale ja tekkis ületootmine. Roostalu toob näiteks Taani. Tänapäeval on Taani aga üks õitsvamaid mahetoodanguriike. Teadlane tõmbab siin paralleeli ajalooga. „Sellepärast nii ongi, sest nende muld on sellest ajast rikas ja toitaineid täis.” Samuti toob Roostalu välja, et Taanis kasutatakse maad tõesti mahetootmiseks, mitte söödakultuuride ja rohu kasvatamiseks. Kuna Eestis makstakse toetusi pindala järgi, on siin tihti maa söödakultuuride all ja toidutootmine jääbki tagaplaanile. Eestis tookord väetamisega sedavõrd liiale ei mindud ja seepärast on praegu meie mahetootmise saagikus väike.

Tõepoolest, Roostalu leiab laualt paberipakkide hulgast tabeli, mis näitab, et mõne kultuuri osas on tava- ja maheviljelusest saadava saagi vahe lausa mitmekordne. Näiteks kartulil. Roostalu rõhutab, et ta ei ole mahetootmise vastu. „See, et taimekaitsevahendeid ei kasutata, on absoluutselt õige,” märgib ta. Tema sõnul on nende kasutamine Euroopas väga rangelt reguleeritud, kuid kaup, mis jõuab meie lettidele väljastpoolt Euroopat, võib tõesti ohtlikuks osutuda. „Iga kord, kui näen, et ema ostab lapsele mingisuguseid Maroko maasikaid, siis mõtlen, et kas ta teab ka, mida teeb,” hoiatab Roostalu. Sama täpselt on Euroopas reguleeritud väetamine ja seepärast leiabki Roostalu, et väetiste kasutamist ei tasu kindlasti karta.

Sõnnik pole kuld                    

Roostalu märgib, et tänapäeval on maad ühe inimese kohta kaks korda vähem kui viiskümmend aastat tagasi. Süüa tahavad aga kõik ja seetõttu on saagikuse suurendamine väetise abil sisuliselt vältimatu. „Väetiste mürgiks nimetamine on väga häbematu ja harimatu tegu,” kinnitab Roostalu. Taim omastab toitaineid ikkagi sama seaduspära alusel, seda nii sõnnikust kui ka mineraalväetisest. Roostalu kirjeldab, et näiteks lämmastikväetist omastab taim ioonina, mis vees lahustub ja mille taim niimoodi kätte saab. Sõnnikust omastab taim lämmastiku täpselt samamoodi – ioonina. Ent sõnniku orgaaniline aine peab enne bakterite mõjul ioonideks lagunema ja seetõttu läheb taimel sealt lämmastiku omastamiseks hulga rohkem aega. „Seega rääkida, et sõnnik on kuld ja mineraalväetis mürk, on kohatu,” sõnab Roostalu. Ta nendib, et väetistes on olenevalt sellest, millest neid toodetakse, ka mürgiseid aineid. „Näiteks elavhõbedat, pliid – õudsed asjad, kui inimese seisukohalt vaadata.” Kuid samad elemendid on ka mullas ja sõnnikus, seega karta pole mõtet. Lisaks märgib Roostalu, et sõnnik ei ole tegelikult lisandaine. „Kui järele mõelda, siis sõnnik koosneb ju tegelikult nendestsamadest, erinevatelt põldudelt kogunenud taimedest, mis laudast läbi käib ja siis tagasi põllule veetakse.” Seega paiknevad toiteelemendid ümbruskonna põllumuldadel lihtsalt ümber ja midagi juurde ei toodeta. Ära aga võetakse mullast küll. Iga saagiga koos viiakse mullast osa toitaineid minema. Sellepärast ongi tarvis väetiste abil mulda ikkagi elus hoida ja selles piisaval hulgal toitaineid säilitada.

Taim on kõige tähtsam

Inimene peab teadma, mida ta kasvatab ja kuidas. Taimest lähtumine on väetamise juures kõige tähtsam. Roostalu ütleb, et ühes taimes võib olla isegi kuni seitsekümmend elementi. Iga taimesort vajab eri elemente ja erisuguses koguses. „Tavalise aiapidaja aias ei pruugi paljuräägitud lämmastik sugugi olla kõige vajalikum element,” märgib Roostalu. Omastatakse elemendid ikka ainult veest, õhust ja mullast. Roostalu sõnutsi on enamikul aiakultuuridel  tähtis, kas kaaliumi on mullas piisavalt ja milline on kaaliumi, kaltsiumi ja magneesiumi suhe. Iga element on oluline ja sõltub ennekõike kasvatatavast kultuurist. Roostalu on ka ise hobitalunik ja toob näite oma aiast. Tema aias on sellised mullad, kus mõni kultuur kasvab väga hästi ilma igasuguse väetiseta. „Näiteks must sõstar, põõsad on üle pea,” seletab Roostalu. Ent aeduba, isegi kui seda tavaliselt väetada, samadel muldadel kasvada ei taha. „Mullas on väävlipuudus,” põhjendab Roostalu, „niipea kui natukenegi väävliga väetist anda, on nädalaga oataimel hoopis teine nägu.” Seega on Roostalu sõnul esmatähtis teada, mida ja millises vahekorras konkreetne taim vajab. Sellest tuleb põllumehel lähtuda.

Igale taimele eraldi

Roostalu tabelite hulgas leidub ka selline, kus need vahekorrad väga täpselt kirjas on. Näiteks aedherne jaoks on kõige tähtsam lämmastik. Pirnikujuline kurk on selge märk kaaliumi puudusest mullas, mustad laigud tomatil viitavad aga kaltsiumi puudusele. Kaalikas, lehtsalat ja baklažaan tahavad kaaliumi, lillkapsale on mõlemad peaaegu võrdselt tähtsad. Rohi peaks aga olema fosforirikas, sest siis annavad lehmad ka piima. „Kui lehm sööb rohtu, kus fosforit napib, siis ta lihtsalt lüpsab oma luud fosforist tühjaks ja polegi muud teha, kui ta tapamajja viia,” ütleb Roostalu.

Tähtis aspekt on seegi, et põllumees mõtleks majanduslikult. „Ei tohiks keskenduda koguselt kõige suurema saagi saamisele, vaid majanduslikult kõige suurema võidu saamisele,” soovitab ta. Kultuuri võib küll kõvasti väetada ja väga head saaki saada, kuid kui turgu jätkub ainult osale saagist, ei ole sellest kasu. Emeriitprofessori sõnul on Eesti põllumees üldiselt väga tark ja kindlasti ei pea kartma, et ta oma mulla ära rikub või et Eesti toit oleks väetistest  rikutud. Väetamisel kõige tähtsam tunda taime ja oma mulda.