Väetiseostul loetakse raha hoolega

Põllumeestel on peensusteni välja arvestatud, kui palju mingile kultuurile väetist doseeritakse. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Küllap on paljud näinud viljahoidlate juures kõrguvaid väetisekotte ja mõelnud: kas tõesti pannakse see kõik põllule ning kas ikka peab nii palju väetama. Põllumees aga mõtleb pigem sellele, kuidas toime tulla võimalikult vähese väetamisega, sest odav lõbu pole põllu rammutamine teps mitte.

Just praegu varuvad põllumehed kevadeks väetisi ja väetisemüük käib täistuuridel. Scandagra Eesti ASi väetiste ja seemnete tootejuhi Mikk Tageli sõnul on rusikareegel, et sügisel on väetised veidi odavamad ja varakult kevadel vajamineva ette ostmise kasuks räägib ka logistika – tähtis on, et õigel ajal oleks väetis juba võtta.

Tavainimese jaoks võib tunduda, et põldudele pannakse väetisi tohututes kogustes, kuid Tageli sõnul selgub toitainete bilansist, et see on hoopiski negatiivne – mullale antakse vähem tagasi, kui sealt ära viiakse. „Rääkimata sellest, et keegi väeta oma põldu umbropsu, sest see on kallis. Väetamine on sisuliselt suur täppistöö,” teab Tagel. „Põllumeestel on peensusteni välja arvestatud, kui palju mingile kultuurile väetist doseeritakse, ülekatteid välditakse ja aasta-aastalt läheb väetamine täpsemaks ja optimeeritumaks.”

Kui kolhoosiaeg läbi sai, siis mõnda aega oli põllumajanduses nii vähe raha, et väetisi sisuliselt ei kasutatudki. Seetõttu on mullad üsnagi ära kurnatud ning on käes aeg, kus mineraalaineid on vaja tagasi anda. „Suur probleem on ka mõnede piirkondade muldade happesus, see pärsib toitainete omastamist. Liiga happelises mullas võib isegi olla fosforit, kuid taimed ei saa seda kätte. Siis on vajalik muldasid lubjata ning sedagi on hakatud taas tegema,” räägib Tagel. „Kui pH on alla viie, võid väetist küll panna, kuid üldjuhul ei saa suurt saaki, sest sellises keskkonnas omastavad taimed toitaineid kehvemini.” 

Üleväetamine pole praegu üldse mureks

Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas ütleb, et kindlasti toimus põldude üleväetamist paarkümmend aastat tagasi, 1970–1980. aastatel. „Tol ajal kasvas mineraalväetiste kasutamine nn kemiseerimise programmi alusel tunduvalt, kuid põldudel kasvatatud saagid samas mahus ei suurenenud. Seega küllaltki palju väetiste taimetoitainetest kas seoti mullas või uhuti välja. Üheksakümnendate alguses vähenes väetiste kasutamine mõne aasta jooksul kaksteist korda (mitte protsenti!) ja saake saadi peamiselt mullavarude arvel,” räägib Ameerikas. „Järgnevad kakskümmend viis aastat on väetiste kasutamine tasapisi kasvanud, kuid ei ole veel jõutud sellele tasemele, et taimetoitainete bilanss põldudel oleks tasakaalus. Senimaani viime Eestis veel saakidega ära enam toitaineid kui väetistega muldadesse tagasi anname. Eelkõige fosfor ja kaalium on need elemendid ning nende defitsiidi käes kannatavate põldude hulk kasvab. Väetiste kasutamise kogused on meil praegu sarnased 1960. aastate alguse tasemega. Samas eesmärk peaks olema see, et toitained, mis saakidega põllult ära viiakse, saaksid väetistega mulda tagastatud. Nii ei tooda me mitte mullavarude arvelt, vaid säilitame mullaviljakuse ka tulevastele põlvkondadele.”

Muldade happesus on Ameerikase sõnul probleem eelkõige Põlvamaal, Valgamaal, Võrumaal ja Viljandimaal. Kui nõukogude ajal toimus muldade lupjamine ehk nende happelise mulla reaktsiooni reguleerimine riigi kulul, siis praegu on see põllumeeste oma mure. Rasketes majandusoludes peab aga pidevalt hindama, mille arvel saaks kokku hoida, ning kahjuks kipub mullareaktsiooni reguleerimine alati selleks olema, mis esimesena tegemata jääb. „Sellega kaasneb aga automaatselt väetiste efektiivsuse vähenemine, suurem surve loodusele, väiksem saak ja väiksem tulukus,” nendib Ameerikas.  

Kõige enam antakse lämmastikku

PRIA on ette näinud, et iga viie aasta tagant võetakse mullaproove. Tänu sellele saab aru, milline on mullastiku seis kaaliumi ja fosfori koha pealt. Kui selgub, et fosforit on vähevõitu, tuleb seda arvestada mulla väetamisel.

Kui vaadata erinevate väetiste osakaalu Eesti turul, siis aastaid tagasi oli Tageli sõnul lämmastikväetiste ja NPK-väetiste suhe umbes 50:50. Täna on suhe 60:40 ning lämmastikväetised moodustavad suurema osa väetiseturu kogumahust. Peamine põhjus on kasvanud taliviljade külvipind ning põllumeeste teadlikkus väetiste kasutamisel – osatakse kasutada suuremaid külvinorme efektiivsemalt, saamaks paremaid ja rentaablimaid saake.

ASi Oilseeds Trade väetiste ostujuht Marina Belavina sõnab, et tarbimisstruktuuris on lämmastikväetiste osakaal umbes 60 protsenti, fosforväetistel 25 ning kaaliumväetistel 15 protsenti.

Margus Ameerikas märgib, et tavaliselt katab teravilja tootmiskulud saagikus 3 t/ha, kuid tulusaks tootmiseks oleks vaja vähemalt 4 t/ha. See nõuab aga 100 kg/ha lämmastikku. „Igasuguse saagi moodustamiseks on taimedele vaja teatud hulgas ja vahekorras toiteelemente, sest millestki tuleb ju saak üles ehitada. Vähema väetisega saab kindlasti ka hakkama, kuid mingi saagitase on taoline, kus tootmine on kõige efektiivsem ehk kasutatud väetise koguse kohta saadakse kõige suurem saak ja hektari tulukus,” lisab ta. „Väetised on kindlasti põllumehele arvestatav väljaminek ja kogu tootmiskuludest võib see moodustada kümmekond protsenti. Samas on see väga mõttekas kulutus, sest kõiki taimekasvatuse reegleid järgides on võimalik ühe väetistesse suunatud rahaühikuga teenida saagi juurdekasvu arvel tagasi viis kuni kümme rahaühikut.”

Katsetatakse ka vedelväetistega

Uudsena nimetab Tagel muldaviidavaid vedelväetisi. Tõsi, nende kasutamine pole veel kuigi levinud, sest eeldab põllumehelt veidi teistsugust tehnoloogiat ning hoiustamis-ladustamistingimusi. „Seda toodet alles proovitakse ja katsetatakse. Täielik arusaamine vedelväetise eeliste ja puuduste osas võrreldes järeleproovitud granuleeritud väetisega võtab veel natukene aega. Seda saab põllule panna ka tavalise taimekaitsepritsiga, millel on vastavad pihustid. Puuduseks on hoiustamine ja ladustamine, mis toimub mahutites,” selgitab ta.

Margus Ameerikas sõnab, et erinevate spetsiifiliste täiendväetiste vastu tuntakse huvi. „Tavaliselt on need mikroelementide segud, mida kasutatakse lehtede kaudu pritsimiseks koos erinevate taimekaitsevahenditega. Valmistatud just taolise koostisega, millist elementi mingi kultuur teatud kasvufaasis kõige enam vajab,” selgitab ta. „Üha enam võidavad populaarsust ka biostimulaatoreid sisaldavad segud, kuhu on lisatud taimedele vajalikke aminohappeid, et aidata neil üle saada mitmesugustest stressiolukordadest. Mõnda mikroelementi vajab taim väga väikeses koguses ning taoliselt juurevälise annustamisega suurendatakse traditsiooniliste väetiste efektiivsust ehk saadaksegi vähemaga enam.” 

Marina Belavina nimetab väetiseturu suundumusena tendentsi, et turg on suunatud NPK valemitele, mida pakutakse põllumeestele, arvestades just nende põldude spetsiifilisi vajadusi.  „Levimas on väävlit sisaldavate lämmastikväetiste kasutamine – see on vajalik toitaine kõigi põllukultuuride jaoks, kuna sisaldub mõningates taimede poolt sünteesitavates asendamatutes aminohapetes,” lisab ta.

Mahepõllule on samuti rammu vaja

Levinud arvamus on, et väetamise teema puudutab vaid intensiivset põllumajandust ning mahedal kasvatajal pole sellega kokkupuudet. Tegelikult aga Mikk Tageli sõnul päris nii ei saa, et aina võtad mullast toitaineid välja ja midagi asemele ei anna. „Mahetootjate põhiline väetis on sõnnik, mida on saada ka granuleeritud kujul. Seal on samuti sees lämmastik, fosfor ja kaalium. Ka mahetootmises on konkurents ning mahetootjad on samuti muutumas intensiivsemaks. Seega peavad nad ka midagi mullale tagasi andma, et säiliks selle viljakus. Variante on siin mitmeid – kas kasutada orgaanilist väetist või kasvatada vahekultuure.”

Margus Ameerikas ütleb samuti, et mahepõllultki ei saa saaki lõpmatult ning võib küll teatud aja jooksul ära kasutada mullastikku aastasadade ja -tuhandetega ladestunut, kuid siiski on selline tegevus vaid võtmine ilma vastu andmata. „Et mahepõllud lootusetult ei vaesustuks, on olemas väetised, mida seal lubatud kasutada. Eelkõige orgaanilised väetised, kuid ka mineraalväetised, mida ei ole keemiliselt rikastatud/töödeldud. Üks tuntumatest on näiteks ka tavatootmises kasutatav kaaliumväetis kaaliumkloriid. Maheväetiste nimekiri on Baltic Agros pikk, saab anda kõiki makro- ja mikroelemente, kas tahkelt mulda või vedelalt pritsimislahustega,” räägib ta ja lisab, et paraku kasutatakse mahepõldudel neid väetisi veel vähe, kuigi nendega saaks mahetootmise tulukust tunduvalt suurendada.