Juhan Särgava: läbivaesunud põllumeestel tekkis lõpuks lootus

Martin Repinski lõi küll Juhan Särgavaga käed, kuid Repinski enda ministrikarjäär jäi üürikeseks. Foto: Erakogu

Eesti üks tuntumaid talunikke ja kauaaegseid põllumajandusjuhte Juhan Särgava usub, et see valdkond on nüüd lõpuks Eestis esile tõstetud ja saab uue hingamise, sest eeldused selleks on loodud.

Vestleme Juhan Särgavaga Eesti põllumajanduse olevikust ja tulevikust maaeluministeeriumi ruumes ajal, mil ta on teist päeva ministri nõuniku ametis. Ehkki temast sõltumatute asjaolude tõttu jäi aeg selles ametis napiks, ei vähenda see elukogenud põllumehe väljaöeldud mõtete olulisust.

Teil on töö ja amet olemas. Miks üldse võtsite vastu ministri kutse tulla maaeluministeeriumisse nõunikuks?

Jagan heal meelel seda oskust ja praktilist kogemust, mis mul olemas, vajagu siis seda kes tahes. Oleks tore, kui sellest olemasolevatele ja uutele ettevõtjatele mingi kasu sünniks. Mul on pikaajaline mahetootmise kogemus. Olen ka varem ministeeriumis töötanud, olin koguni esimese mahepõllumajanduse seaduse sünni juures ja käisin koos toonase ministri Andres Vaarikuga seda riigikogus kaitsmas.

Siiani ei ole põllumeeste häält väga kuulda võetud. Kas usute ja loodate, et nüüd asi muutub?

Mulle tundub, et selle valitsuse kokkuleppeklotsid asetsevad küll nii, et põllumajanduse sahtel on nähtaval kohal. See oli enne ka olemas, aga lihtsalt tagapool. Meil on suur hulk lootusi seoses toetuspoliitika muutumisega. Maaeluministeeriumi ja statistikaameti koostöös valminud esialgsest hinnangust selgus äsja, et põllumajanduse majandusharu toodangu väärtuseks kujuneb 2016. aastal esialgsel hinnangul ligikaudu 815 miljonit eurot, mis on 120 miljoni euro võrra vähem kui 2015. aastal, langus on 13 protsenti. Loomakasvatustoodangu väärtus jääb 2015. aasta tasemele ja taimekasvatuse oma 2011. aasta tasemele. Need on muret tekitavad arvud! See häving ei tohi enam niimoodi edasi kesta. Seetõttu haarati ja haaratakse kinni igast õllekõrrest, mis veel vähegi lootust annab. Isegi pisut ulmelised lootused sobiksid unistusteks.

Eesti põllumees on väga hullult läbivaesunud. Paljud farmid on pidanud lõpetama ja karja maha müüma. Kahju on ka robotfarmidest ja lüpsirobotitest, mis on samuti tulnud müüki panna. Igas majandusharus on edukamaid ja vähem edukaid. Põllumajanduses sõltub palju maast ja asukohast, aga ka kohapealsest kompetentsist. Kui edukad ettevõtted suudavad need loomad ja maad, mis ebaõnnestunud ettevõtjast jäänud, ära osta või rendile võtta, siis tootmine tervikuna ei kannata. Aga kui nad seda ei jaksa, läheb majanduslik tasakaal paigast ära. Nüüd on valikute küsimus, mida ja kuidas päästa. Seda, mis jäädavalt läinud, näiteks tühjaks jäänud lautu, enam päästa ei saa.

See oleks kallis ega viiks kuhugi. Mis veel alles, neile tuleb luua tingimused tootmiseks ja ekspordiks. Eksporditurgu on meie riigil hädasti tarvis. Meil on kõik olemas: rohi kasvab, ilmataat annab vihma ja lund, on suur hulk inimesi, kes oskavad tööd teha, isegi maavärinaid ei ole. Ideed, kuidas midagi eksportida, pole vaja kaugelt otsida: põllumajandus on olemas, seda on vaja ainult elustada. Häda on selles, et kui teised maad pikale veninud kriisi ajal panustasid hoolega põllumajandusse, siis meil seda ei tehtud. Nüüd on vaja aidata põllumeestel vahepeal tekkinud suurt käibevahendite puudujääki veidikenegi vähendada, et saaks edasi elada ja tekiksid uued lootused.

Teie Saidafarmist on nii palju räägitud, et tundute suure tootjana, aga tegelikult neid lüpsilehmi vist väga palju polegi?

Tegelikult oleme 30 töötajaga väiketootja Harjumaal. Meil on 200 lüpsilehma, neist annab piima korraga 160–170. Kahe lauda vahel on väike piimatööstus, kus oleme saanud kogu oma piima ka töödelda ja maha müüa. Teeme kohupiimatooteid, juustu ja muud, kokku 27 nimetust. Käive on suhteliselt kiire, mis tähendab, et raha tuleb ruttu koju tagasi ja selle saab uuesti investeerida. Tegu on täistsüklilise farmiga, sest kasvatame loomade jaoks ka ise vilja, teeme heina ja silo. Praegu tundub selline süsteem jätkusuutlik olevat. See polegi midagi muud kui omaaegse talu mudel. Ainult töökäsi on rohkem. Ehkki ka Pärnumaal olevas endises Särgava talus oli 20 suud laua ääres.

Olete ka väiketalumeiereide ühingu liige. Mis selle mõte on?

Meid on seal 20 ringis. Ühingu liikmetele korraldame paar korda aastas koolitusi. Niisamuti oleme käinud eri maades väikemeiereidega tutvumas, et arenguga kursis olla. Suurtootmise kõrval omandavad väiketootjad üha suuremat kaalu. Nad toodavad hulgi uusi sorte ja maitseid erinevatele klientidele. Näiteks Prantsusmaalt käis meid mitmel korral koolitamas Michel Lepage. Seal riigis on väiketegijaid mitukümmend tuhat ja kõigile jagub tööd. Väikemeiereiks loetakse ettevõte, kus pole piimatootmist klassikalises mõttes, need on tavaliselt väikesed tööstused farmide juures. Väikese eelis suure ees: tema on paindlikum ja saab oma toodangut vajadusel kiiresti muuta, katsetades näiteks uute maitsetega. Tavaliselt müüakse kodust, käiakse laatadel ja turgudel, osal on ka oma väikepoed. Kel on rohkem tooteid, saab turustada neid marketites.

Miks meie Tere piimatööstusega läks nagu läks, mis sellest loost arvate?

Eks siin ole objektiivsed ja subjektiivsed põhjused läbi põimunud. Ma ütleks nii, et see tooteperekond, mida Tere teeb, on igati söödav-joodav ja silmale nauditav. Mulle isiklikult tundub, et Tere on võtnud aegade jooksul majandusriske, mis pole ennast õigustanud. Minul põllumehena on raske ennustada Tere tulevikku. See on nüüd juba puhtalt juristide pärusmaa.

Seakasvatus on meil samuti madalseisus. Kuidas tuleks seda valdkonda järele aidata?

Osa sellest on kindlasti jäädavalt kadunud ja paljude inimeste elutöö õhku haihtunud. Haavade paranemine võtab aega. Praegu on veel arutusel, kuidas seda piskut toetust, mida on võimalik anda, õiglaselt jagada. Katk on enneolematult raskeid tagajärgi tekitanud.

Mis suunas Eesti põllumajandus üldse praegu minema peaks?

Üks arengusuund on kindlasti rohestamine ja mahepõllumajandus sealhulgas. Eesmärgiks on tervislik toit ja väiksem koormus keskkonnale. Milline oleks mõistlik tempo, on täna veel raske öelda. Ka tarbija huvi liigub kõikjal selles suunas, Skandinaavias näiteks on puhas toit inimestele hästi oluline. Mahemeesele on ette heidetud, et neid on vähe näha võrreldavalt pindalaga. Arenguloogika saabki kulgeda vaid nõnda, et esmalt ikka toorainebaas ja alles siis tekib töötlemise arendamiseks väljavaade. Skandinaavia maid vaadeldes teeb pisut armukadedaks, kuis riiklike programmidega on tagant tõugatud maheteadust, töötlemisi, turundust. Seda peaksime meiegi tegema. Juba täna on meil olemas 1600 tootjat, kes oma mahetoodangut ekspordivad kokku ligi 20 miljoni euro eest aastas. Põhiliselt on see vili ja mitmesugused marjad, aga on palju muudki. Ka Euroopa Liit toetab seda. Praegu on Eesti Euroopa Liidu mahepõllumajanduse toetuse saajate hulgas järjekorra lõpus – jagame viimast kohta Bulgaariaga. Eesti riik on mahetootmist seni üsna vähe toetanud. Hoolimata raskustest tuleb meilgi praegu mahetootjaid rohkem juurde kui välja langeb.

Eesti on piirkonnas tuntud oma kvaliteetse piima ja liha poolest. Meie toodang on kõrgelt hinnatud lõunapoolseteski riikides. Tänane suur unistus seisneb kõrge väärindustasemega piimatööstuse rajamises Eestisse, et vähem tooret välja müüa.

Juhan Särgavast

Sündinud 1954. aastal.

Lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia insener-mehaanikuna.

Töötanud Kostivere sovhoosis aastatel 1976–1979,

Ravila sovhoosis peainsenerina 1980–1986,

Saida sovhoosi majandijuhina 1986–1994,

Põllumajandusministeeriumi maamajandusosakonnas 1994–1996.

Alates 1992 Saidafarmi asutaja, juht ja tuumikomanik.

Selle aasta 5. detsember – maaeluministri nõunik.

Eesti Biodünaamika Ühingu esimees aastatel 1992–1997,

Harju Taluliidu juhatuse liige aastast 2004.

Eesti Põllumeeste Keskliidu president 2010–2016.

Nissi vallavolikogu esimees ja Harju omavalitsusliidu juhatuse liige 1999–2009.