Poes on soodsaim sealiha suvega võrreldes vähemalt poole euro võrra kallim, sest Euroopa Liidu seakasvatajatele avanesid Hiina turu väravad ja nad ei pea liha euroliidu sees odavalt müüki paiskama. Teisalt on Eestis sigu juba nii vähe, et isegi parima tahtmise korral ei suudeta siinset vajadust rahuldada.
Kui katkueelsel ajal piisanuks eestlaste söögilaua katmiseks kohalikest sigadest ja jäi ülegi, siis nüüdseks on isevarustuse tase langenud 80 protsendile ja langus jätkub. Eesti ei suuda enam oma inimesi sealihaga varustada ja on sunnitud seda importima.
Siiski tunnistavad Eesti suurimad sealihakasvatajad, et on tasapisi taastumas šokist, mille põhjustas seakatku kõrval Vene turu kadumine ja mullu kogu Euroopas valitsenud sealiha ulatuslik ületootmine, mis viiski hinnad vahepeal erakordselt madalale.
„Mu sisetunne ütleb, et Eesti sealihakasvatajad, kes on suutnud praeguseks ellu jääda ja nüüd on riigi tuge juurde saamas, on suhteliselt heas seisus,” ütleb HKScan Estonia äridirektor Margus Venelaine. „Sealiha hind on tõusnud rahuldavasse seisu ning kui seakatk raugeks ja riskid jääksid väiksemaks, julgeksid kasvatajad karja taastama hakata.”
Sigade arv on statistikaameti andmeil viimase kahe aastaga langenud üle 20 protsendi ja langus jätkub, see aga omakorda tähendab, et lihatööstustel pole piisavalt kodumaist toorainet võtta.
„Mure on, et vabalt turult pole sigu palju võtta,” sõnab Venelaine. „Et Eesti farmer julgeks seakarja taastada, peavad katkupiirangud kaduma.”
HKScan Estonia on Eesti suurim sealiha kasvataja ja töötleja, mille üks osa on Rakvere lihakombinaat ja tütarettevõte Rakvere Farmid AS, mille poolesajas farmis kasvab 40 protsenti kõigist Eesti sigadest. Kasvatatud liha läheb enamjaolt oma kontserni sees töötlemisse, kuid lisaks eksporditakse ja imporditakse liha sõltuvalt kuust 10–15 protsenti.
„See on suurtööstuse eripära, et me ei saa võtta siga ja selle viimse jupini ära kasutada. Seetõttu olemegi sunnitud osa lihast eksportima ja osa importima,” seletab Venelaine. „Vorstitooraine on osaliselt sisse toodud ja välja läheb subprodukte. Samuti ei tarbi Eesti inimesed ära nii palju väärt tükke, kui tekib.”
Kui seakatku tõttu mullu tsoneeringud kehtestati, siis Rakvere Farmid vähendas kümne protsendi jagu oma emisekarja, mistõttu hakkab põrsaid vähem sündima.
„Meie õnneks kadus novembrist ära punane tsoon Lõuna-Eestis. Nüüd on seis kergem,” märgib Venelaine. „Umbes kümnendik meie nuumikutest kasvab veel punases tsoonis ja neile laienevad ranged piirangud, mis teevad seakasvatuse raskeks.”
Kolmanda tsooni piirang tähendab muu hulgas seda, et seal kasvanud liha ei tohi eksportida või kui soovitakse seda teha, peab liha läbima kuumtöötluse vähemalt 80 kraadi juures, aga paljud tooterühmad ei kannata säärast töötlust.
Lisaks on piiratud subproduktide eksport. „Kuna Eestis on ümbertöötlejate turg piiratud, läheb palju sellest praegu kondijahuks ja tehniliseks rasvaks, mis tunduvalt langetab hinda. Eriti valus on see seajalgade puhul, mis on korralik eksporttoode,” seletab Venelaine.
Eesti suuruselt teise sealihakasvataja Atria farmid asuvad suures osas Lõuna-Eestis. Kuna enamik kasvatatud sealihast kasutatakse ära oma töötlemises, ei mõjuta kolmanda tsooni piirangud nii hullusti.
„Meil on siiani suurim farm kolmandas tsoonis, aga esimene ehmatus on möödas,” räägib Atria lihatööstuse juht Olle Horm. „Meie tegevusel on piirangud ja tugev järelevalve, aga ühtegi farmi sulgema pole pidanud.”
Läinud nädala lõpul põhjamaade toiduliitude koosolekul osalenud Eesti toiduainetööstuste liidu juht Sirje Potisepp räägib, et Taani on suur sealiha tootja ja eksportija nii Aasiasse kui ka Aafrikasse ning nende esindajad olid ülimalt mures, et seakatk neile ei jõuaks, sest see hävitaks nende ekspordivõimalused ja oleks rahaliselt tohutult valus löök. „Eesti tootjad peavad kõigega rinda pistma ja ikka ellu jääma. Loodan, et meie seakasvatajad suudavad sellegi katsumuse üle elada,” sõnab ta.
Liha süüakse rohkem
Suur osa Eesti seakasvatusi asub Lõuna- ja Kesk-Eestis, kus laiutab või veel hiljuti oli ekspordikeeluga kolmas riskitsoon. Tänavu esimesel poolaastal oli Eestis liha ja lihatoodete ekspordi käive 40,6 miljonit eurot, mis on pea poole vähem aasta varasemaga võrreldes.
Kolmandas tsoonis asuvate kasvatuste liha hind on piirangute tõttu nii odav, et seda müües kasumit ei teeni, lisaks tuli rinda pista Euroopa Liidus ületoodetud sealihaga, mis turgu otsis. Liha ülepakkumine oli mullu väga massiline ja odava sealiha kampaaniad seetõttu poes palju.
Soodne hind meelitas inimesi tavapärasest enam liha sööma ja vastavad arvud tegid korraliku hüppe. Rakvere ja Atria sealiha pakuti vahepeal poodides koguni hinnaga 2.79 eurot kilo eest.
„Ostjana võis mul olla hea meel odava hinna üle, aga teisalt tilkus süda verd, sest sain aru, et sellise hinnaga müües tootja ära ei ela,” räägib Potisepp. „Nüüdseks on sealiha ületootmine möödas ja tooraine hinnad tõusus. Suund on selgelt ülespoole.”
Ostja oli rahul, aga mida tundis tootja? „Mis tootjal teha, oli rõõmus, et sellegi hinna eest maha müüa õnnestus,” sõnab Venelaine.
Eesti sealiha võistleb poelettidel põhiliselt Hispaania, Taani, Saksamaa ja Poola lihaga. „Suurim probleem seakasvatuses on tohutu ebavõrdsus riikide vahel: teised riigid toetavad oma seakasvatust, aga meil see nii ei ole,” rõhutab Horm.
Eestis sealihasektoril siseriiklikku toetust napib ja tootjad peavad valdavalt ise hakkama saama. Saksamaa, Poola ja teiste euroliidu riikide seakasvatajad saavad nii odavalt liha pakkuda, kuna neis riikides toetatakse seakasvatajaid ja sealsed farmid on mitu korda suuremad Eesti omadest.
„Neil ikka tekivad aeg-ajalt liha ülejäägid, millele siis kiiret ja odavat turgu otsitakse. Liha valgub sinnapoole, kus on tühjus,” räägib Potisepp. „Eesti kasvatajad pole võimelised nii suuri sooduspakkumisi tegema, sest meie tootmismaht on väiksem ja toetusi pole. Meie hinnatase on alati kõrgem.”
Rimi pressiesindaja Katrin Bats seletab, et poes müüdava liha päritolu oleneb suuresti sellest, milline hankija saab soovitud kogust tarnida. „Loomulikult eelistame kohalikku toodangut, aga kodumaise liha pakkumisele seab tihti piirangud suur kogus, mida pole hankijal korraga pakkuda,” nendib ta. „Seoses seakasvatajate vähenemisega muutub olukord ilmselt järjest raskemaks.”
Horm tõdeb, et Eestis on tekkinud kummaline olukord, kus 2015. aasta kohta näitab statistikaamet, et lihasöömine on kasvanud, mis pole hinda vaadates sugugi üllatav. „Samal ajal Nielseni uuring, mis mõõdab lihamüüki jaekaubanduses, kasvu ei näita. Lihamüügi kasv on tulnud väljastpoolt klassikalist kaubandust ehk müüakse turul ja käest kätte,” räägib ta.
Üks selline mitteametliku lihaäri näide on suvel Lõuna-Eestis seisma pandud Läti sealiha müünud auto. See oli juba kaks aastat tegutsenud kaubaauto, mis võttis ära meie ametlike väikepoodide käibe, müüs Läti kolmandast tsoonist pärit liha, mille eksport oli tegelikult keelatud.
Kuna eksportida on keeruline, siis osa Eesti seakasvatajaid hakkab ise liha töötlema, kas vorsti või suitsuliha tegema ning nii tekib väiksemaid lihatööstusi praegu üha juurde.
Päästev eksport
HKScan Estonia ekspordib Aafrikasse seapäid ja konte ning Aasiasse seajalgu ja -magusid. „Seajalad on tegelikult kallis ekspordiartikkel ja Aasias on väga nõutud nii esi- kui ka tagajalad,” ütleb Venelaine.
Kevadel saadeti lihatoodete proovikonteiner Uus-Meremaale ja nüüd novembris läks taas üks konteiner sinna. „Uus-Meremaa turg meile sobib,” sõnab Venelaine. „See on suhteliselt liberaalne turg ja nad vaatavad Euroopa Liitu ühtse piirkonnana, mis meile sobib. Lisaks on tarbimisstruktuur meiega sarnane, sinna lähevad need tooted, mida eestlasedki söövad. Kui tootmine on suunatud siseturule, pole võimalik investeerida. Kui suudame eksportida, tagab see ka koduturul stabiilsuse.”
Kõrvuti eestimaise liha kallinemisega on tõusnud ka importliha hind, hinnakasvu taga on suurenenud nõudlus Aasias, eeskätt Hiinas, kuhu paljud Euroopa tootjad oma liha nüüd müüvad.
„Kurb on, et Eesti on rongist maas, sest meil ei ole nii palju liha ja puudub riiklik tunnustus. Ühelgi Eesti ettevõttel pole lootust lihaga Hiina turule minna,” tõdeb Horm.
Potisepp selgitab, et Hiina on euroliiduväline ehk kolmas riik ja sinna eksportimiseks on vaja Hiina veterinaarsertifikaati, mida Eestil veel pole. „ Ootame seda, aga paraku on see seotud tohutu bürokraatiaga,” lisab ta. Eestil on olemas sertifikaat kalatoodetele ja peagi oodatakse Hiina turu avanemist piimatoodetele.
Maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna peaspetsialist Marie Allikmaa andis sealiha Hiinasse eksportimise kohta järgneva kommentaari:
„Hiina eksportimiseks vajaliku veterinaarsertifikaadi soetamine on tõesti keeruline ja pikaajaline protsess, aga hetkel ei oota me Hiina poolt mitte luba, vaid koos mitmete teiste seakatkust mõjutatud liikmesriikidega Hiina üleüldist valmisolekut tunnustada Euroopa Liidu tsoneerimise printsiipi. Praegu ei saa ükski seakatkust mõjutatud riik Hiina sealiha viia, ka mitte ohututest tsoonidest pärinevat liha. Seega on probleem laiem. Positiivne on see, et Euroopa Komisjon on võtnud selle sisenemisbarjääri lammutamise oma südameasjaks ja andnud lootust, et Hiina tuleb meile vastu selles küsimuses.“
Jõuluaeg paisutab müüki
Kohe on saabumas jõulud, mis on üks magusaim lihatoodete müügiaeg. „Suvine grillihooaeg on pikem, kuid jõuluajal söövad inimesed tõesti palju liha,” sõnab HKScan Estonia äridirektor Margus Venelaine. „Jõulud ei kesta kaua ja on väga tähtis õigel ajal reageerida, et tooted poodides oleksid. Samuti kestab hea lihamüük uusaasta ja Vene jõulude ajal.”
Inimeste maitse on erinev: ühed tahavad mugavust, et toode oleks valmis: võtad karbist eelküpsetatud toote, paned karbiga ahju ja 40 minuti pärast võid sööma asuda. Teised tahavad teha kõik algusest peale ise ja kolmandad ei viitsi kodus midagi teha ning valivad suupisteid ja näkse.
Atria juht Olle Horm nõustub, et jõuluajal küll müüakse palju liha, kuid suvega ei anna seda siiski võrrelda. „Suvel on igal nädalavahetusel jõulud,” muigab ta. „Eestis müüdavast verivorstist müüakse 50 protsenti ühe nädala jooksul.”
Suurem müük algab 20. detsembri paiku ja seega läheb just käimasoleval nädalal suurem vorstitegu lahti. Lisajõudu Atria selleks ajaks ei palka, küll aga tehakse kõvasti ületunde.
„Mõistus hakkab varsti otsa lõppema, aga ikka peab igal aastal millegi uuega jõuludeks välja tulema,” räägib Horm. „Meie selle aasta suurimat tähelendu ootame Toidumessil parimaks verivorstiks valitud kanepiseemnetega verivorstile.”
Suvisel grillihooajal kipub olema nii, et suve alguses otsivad ja ostavad tarbijad uute maitsetega tooteid, aga teises pooles minnakse traditsiooniliste maitsete juurde tagasi. „Jõuluajal läheb müügiks kõik: mõni otsib uut ja põnevat, aga teised tahavad kindla peale välja minna,” ütleb Horm.
Sealiha hind
Sealiha kokkuostuhind on langenud 2013. aasta septembrist. Siis oli keskmine kokkuostuhind 1804 eurot tonni eest ja 2014. aastal 1706 eurot tonn. 2015. aasta detsembriks oli sealiha hind kukkunud 1412 eurole tonnilt ja aasta keskmiseks hinnaks kujunes 1491. Seega langes hind 2010. aasta tasemele.
Rahaliselt on lihatööstuste käibes tänavu siiski väike kasv, sest inimesed ostavad kallimaid asju ja mugavustooted. Vähem ostetakse keeduvorste, grillvorste ja viinereid.
Sealiha osteti Eestis tänavu oktoobris kokku 2487 tonni ja kilo eest maksti keskmiselt 1,63 eurot. Sealiha kokkuostuhind on aastatagusega võrreldes kerkinud 12 protsenti ehk 17 senti.
Sealihaturgu mõjutanud sündmused
2012 – Venemaa keelustas Aafrika seakatku tõttu elussigade impordi Euroopa Liidust.
2014. – Venemaa keelustas sealiha impordi EList.
2014 – Venemaa kehtestas impordikeelu ELi sealihale ja lihatoodetele.
2014. aasta septembris diagnoositi Eestis esimene Aafrika seakatku juhtum metsseal.
2015. aasta juulis diagnoositi Eestis esimene Aafrika seakatku juhtum koduseal ja
osas piirkondades kehtestati III tsoon, millega kaasnesid kitsendused sigade ekspordile ning töötlemiskitsendused lihasaaduste valmistamisel.
Allikas: maaeluministeerium, statistikaamet
