Ilma ennustamine kohalike tunnuste järgi

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eesti ilm on muutlik ja ebareeglipärane. Oleme viimase nädala vältel kogenud tohutuid ilmavõnkeid. Seetõttu on suureks abiks oskus ennustada ise ilma kohalike tunnuste järgi. Kui seda ametlike prognoosidega kombineerida, peaks saama üsna usaldusväärse ilmaennustuse. Tutvustan lühidalt mõningaid põhimõtteid ja tähelepanekuid.

Vanarahval ja meremeestel on ilma kohta hulk vanasõnu ja tähelepanekuid, mis jaotatakse põhiliselt kaheks: meteoroloogilised ja mittemeteoroloogilised. Esimesse rühma kuuluvad need tähelepanekud, millele on ka teaduslikku seletust võimalik leida. Need on tihedalt atmosfääriga seotud. Teise rühma kuuluvad mitmesugused nn looduse põhjal (loomad-taimed, looduse aastaajalised nähtused, mingid eripärased tunnused) kujunenud ütlemised, mis on enamasti kaudsemad ega pruugi endas tõetera kätkeda. Kohalikud tunnused jaotatakse veel üldisteks (kehtivad igal pool) ja lokaalseteks (kehtivad enamasti mingis konkreetses paigas või piirkonnas).

Kui kogemusi pole või on neid vähe, et ilma oma tähelepanekute järgi ennustada, siis võiks lihtsalt katsuda ilma muutumissuunda ette aimata. Ei maksa üritada saavutada maksimaalset täpsust ega üksikasjalikkust. Üldiselt tuleb meeles pidada, et Eestis erineb üsna sageli ilm ka väikesel maa-alal ning vaid mõne üksiku tunnuse põhjal enamasti ennustada ei õnnestu, sest loodus on pidevas muutumises.

Öeldakse, et päris usaldusväärne on ennustus siis, kui saabuvat ilma näitavad kooskõlas vähemalt 10–12 märki. Muidugi on võimalik hakkama saada ka vähemaga. Käesolevas hetkes on nii eelnenud päevade kui ka tulevikus kujuneva ilma tunnused. Kogemuse järgi paistab, et kõige rohkem annavad ilma lühiprognoosiks infot pilved. Esiteks peegeldavad need atmosfääri seisundit ja sealseid protsesse (kaudne aeroloogia), teiseks on pilved meie igapäevased kaaslased, nagu on öelnud meteoroloog Milvi Jürissaar. Eestis peab see tõepoolest paika: harva on hetki, kui silmapiiril pole ühtki pilve, ja veel harvem on lausa pilvituid päevi.

Üks päris vahva ja usaldusväärne kohalike tunnuste seeria on järgnevus ehk teatud pilveliigid vahelduvad kindlas järjekorras, näidates ilma muutumise suunda ja kiirust. Toon siin ära ainult selle algusosa: taevasse ilmuvad kiudpilved; taevas on piimjas/valkjas, tekivad halod (tavaliselt 22° ehk väike ring). Kui kiudpilved muutuvad ja liiguvad kiiresti, siis on laussadu tõenäolisem. Kui kiudpilved saabuvad lõunast või kagust, võib see tähendada lõunatsükloni kohaleilmumist ja teatud juhtudel isegi paduvihmast ilma. Üldse võivad kiudpilved olla väga tähtsad ilmamuutuse indikaatorid, sest need on seotud vahel jugavooluga – sageli saab ilmamuutus alguse kõrgetes õhukihtides ja tuleb ajapikku madalamale. Seda on osanud tähele panna ka vanarahvas, nii on Rõugest meieni jõudnud sellised ilmavanasõnad: „Kiudpilved valmistavad sajule. Mida pikem ettevalmistus, seda pikem tuleb sadu” ja „Kui on Noa laeva kiududes sabad, vihat, tordit, siis tuleb tuult ja harva sadu” [(E 63474 (256) < Rõuge khk. - J. Gutves (1929)].

Üks tuntud ilmavanasõna on seotud hommikuse või õhtuse taevapunaga, näiteks „Eha puhub – hea ilm, koit punab – kuri ilm” või „Kui päikene lätt looja, punanõ, siss tulõ tõsel päival kah illos ilm” [(RKM II 364, 303 (2) < Vastseliina khk. - Kristi Salve < Liidia Klaas, 84 a. (1981)] ehk punetav taevas õhtul ennustab paranevat või head ilma. Selle põhjus on asjaolu, et meil valitseb üldiselt läänevool ehk rõhkkonnad ja sellega seotud pilvemassid liiguvad sageli läänekaartest itta – kui läänes ilmub selge taeva riba, siis pääseb loojuv päike pilvi alt valgustama, värvib need punaseks ja tihti võib kindel olla, et see selgema ilmaga ala läheneb. Teisiti on lõunatsüklonitega, kui pilved tihenevad lõunakaartest ja siis võib just lääs või loe, kuhu päike loojub, viimasena selgeks jääda.

Lõpuks üks vahva ja paistab, et senimaani mingil põhjusel ikka ja jälle õigeks osutunud tunnus, mis näitab, millist talve on oodata: see on kobraste käitumine suve lõpus ja sügisel Halliste vallas Viljandimaal. Nii ütleb alanud (või veel algava?) talve kohta nende käitumist jälgiv Priit Retsep: „Väga krõbe ei tule – koprad erilisi varusid ei kogunud. Muidugi, üksikud krõbedama külmaga nädalad võivad tulla, aga üldiselt pehme talv.” Elame, näeme!

Ilm on ebatavaliselt muutlik, heitlik ja paistab, et see kestab veel mõnda aega. Nädal algas tormiselt ja suure soojaga, sellele järgnes jahenemine, kuid praeguseks on kohale jõudnud uus soojalaine, mis hakkab taanduma. Järgmised päevad tulevad ilmselt talvisema moega, ent püsivat külma ja lund lubada ei julge – Atlandi ookeani mõju võib osutuda tugevaks ja siis toovad järjestikused tsüklonid või nende lohud Läänemere idakaldale ikka niiskust ja soojust.