Kirjud metsahooldajad

Suur-kirjurähn. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Kasinate talviste loodushelide hulgas võib pargis ja metsas kuulda tasasevõitu koputamist. Kopsijat otsides näeme musta-valge ülapoole, valge kõhualuse ja sarlakpunase sabaalusega umbes rästasuurust lindu midagi toksivat.

Oleme sattunud suur-kirjurähni „sepikoja” juurde. Sepikoda kujutab endast mõnel puutüvel leitud ja nokaga vastavalt kasutatavate käbide liigile parajaks tahutud koorepragu. Selle juurde toob rähn noka vahel käbi, klammerdub ühe jalaga puu külge, võtab käbi teise jala varvaste vahele või surub selle rinnaga vastu tüve ja eemaldab varem tühjaks nokitsetud käbi noka abil. Seejärel võtab ta äsjatoodud käbi uuesti noka vahele ja surub prakku. Nüüd end mõlema jalaga puu küljes hoides ja oma jäigale sabale toetudes asub ta nokaga käbisoomuseid lahti kangutama ja seemneid keele abil ühekaupa alla neelama. Kui käbi on tühjaks lüditud, lendab rähn uue järele, tühjendatud käbi aga jätab prakku kuni uuega naasmiseni, et jälle samu võtteid korrata. Oleks ju ratsionaalsem enne järgmise käbi järele lendamist tühjakssöödu alla visata ... Mõne sepikoja alt olen leidnud üle 500 männikäbi, kuusekäbisid vähem.

Suur-kirjurähn on meie kõige tavalisem ja arvukaim rähniliik. Tema haudepaaride hulka hinnatakse 40 kuni 80 tuhandele. Nad on reeglina paigalinnud ja tegutsevad talviti ühekaupa. Liik on levinud parasvöötme metsades Inglismaast ja Portugalist Kamtšatka ja Jaapanini. Nende koguarv ainuüksi Euroopas küünib üle 50 miljoni. Mõnel sügisel, kui kirde- ja idapoolsetes laantes on käbisaak kasinaks jäänud – okaspuuseemned on ju suur-kirjurähnide talvine põhitoidus –, võib märgata nende irdrännet. Kümnetest tuhandetest läbirändajatest jääb osa talvitama meiegi puistutesse, nii et mõnel talvel võib Eestis olla kuni 300 000 suur-kirjurähni.

Oma pesitsemiseks valitud territooriumist teavitab varakevadel nokaga vastu oksa või puutüve tagudes enamik rähniliike. See teguviis on isaslindudel ka paarilise peibutamiseks – mida valjemini keegi suudab endast märku anda, seda jõulisem ja võimekam pereisa ta tundub olevat. Rähniisand proovib läbi hulga kuivi oksi, et leida kõige kõlavam tüügas. Igal liigil on pisut erinev trummeldamislaad, nii löökide sageduse kui ka tugevuse poolest. Trummeldamise kõlavuse järgi otsustavad emasrähnid, kelle kaasaks tasub heita, ning annavad oma valikust ja nõusolekust vastutrummeldamisega märku. Karksi-Nuias leidis üks rähnipapa oma löökpilliks ühe pargiserval seisva plekkkübaraga posti ja sai selle abil üle linna peigmeheks: talle vastas kolm-neli emast.

Aprillis algab rähnidel tihedam ja töökam toksimine – pesakoobaste õõnestamine. Üheskoos sobivaks tunnistatud puutüvesse peiteldab isarähn paraja läbimõõduga rõhtsa lennukäigu ja süvendab sellest allapoole pikliku pauna kujulise pesaõõnsuse. See on keskmiselt 30 sentimeetri sügavune. Suur-kirjurähn saab nagu musträhngi jagu ka toorest, isegi tamme tüvest, teised valivad kõdusüdamega pehme lehtpuu. Igal kevadel raiutakse uus pesaõõnsus – see töö on tähtis emandale imponeerimiseks – ja mullune pesa jääb isalinnu ööbimispaigaks või mõne teise suluspesitseja eluasemeks.

Pesaõõne vooderduseta põhjale muneb emarähn 4–7 lubivalget muna ja haub neid peaaegu kaks nädalat. Kolme nädalaga saavad pojad vanalindude poolt puutüvedelt ja võradest ohtralt hangitud putukate, sealhulgas sipelgate varal lennuvõimeliseks. Poegade lagipea on punane, emalinnul must ja isasel on punane vaid kukal, nii et selle järgi on võimalik teha pereliikmetel vahet.

Nende kirjurähnide toit on suuremalt jaolt loomne: putukad ja nende vastsed, eriti puukoorel ja selle all elavad üraskid ja siklased ning nende tõugud, keda raiuvad käikudest ja puidustki oma tugeva nokaga välja ja tirivad lagedale ogalise otsaga kleepuvapinnalise keele abil. Üraskitõukude tõttu surnud puud nokitsetakse koorest paljaks ja nii hoitakse ära koore all tegutsevate kahjurite täiskasvanuks saamine ja edasine masspaljunemine. Nii võib kirjurähne nagu mitmeid teisigi rähne pidada metsasanitarideks ja -hoidjateks.

Paraku ei põlga nad ära ka toekamat liharooga – linnumune ja -poegi, keda hangivad pesakastidestki kas lennuava suurendades või pesaseinasse auku raiudes. Talvel käivad nad linnutoitlates pekki nautimas ja päevalilleseemneid söömas ning siis on linnuhuvilistel võimalik neid üsna lähedalt silmitseda.

Neli kirjurähniliiki oli valitud Eesti 1999. aasta lindudeks. Tänavu oli suur-kirjurähn aasta lind Šveitsis.