Armsaid alpikanne tuppa ja õue

Alpikann. Foto: Säde Lepik

Uskumatu, kuid mõnikümmend aastat tagasi valitsenud defitsiidi ajastul olid õnnega koos, kui said hilissügisel lillepoest mõned õrnad alpikanni lõikeõied. Muud poes polnudki ja ilus alpikannipott oli juba väga uhke kingitus.

Tagasikäändunud kroonlehtedega alpikannid ongi justkui kord moes ja siis jälle unustuse hõlmas. Kuna imelisi uusi sorte tuleb järjest juurde ja alpikannidega tegelevad ka mõned tublid Eesti lillekasvatajad, püüavad need poes jälle teenitult pilku.

Aretusega on saadud liht- ja täidisõielisi eri kõrguse, õiesuuruse ja tooniga sorte (kollase toonini jõuti 20 aastat tagasi). Viimastel kümnenditel on rohkem rõhku pandud lõhnale (mitmed liigid lõhnavad, aretusega on see omadus sortidel aga tihti kadunud), õite narmastunud servale, lehtede kujule, värvile ja neid ehtivale hõbedasele mustrijoonisele, aretatakse ka üha külmakindlamaid sorte. Vahemere alpikanni Miracle sarja sordid kannatavad välja paar miinuskraadi ja nendega võib õues ehtida varasügisesi aiavaase. Jahedad sügisilmad sobivad alpikannidele hästi, enne püsivaid külmi tuleb need aga sisse tuua.

Hea mitmeks otstarbeks

Gravüüre, kus on kujutatud alpikanne, leidub juba 16. sajandi trükistes. Tol ajal usuti, et sarnane võiks ravida sarnast ja kuna alpikanni ümarate lehtede kuju meenutas natuke kõrva, on kasutatud seda mugultaime kõrvavalu korral, aga ka lahtistina ning paisete ja haavade, reuma ja podagra raviks. Inglismaal olevat alpikanni pruugitud sünnituse esilekutsumiseks: mõju olnud nii võimas, et lapseootel naistel, kellel mahasaamisega veel aega, soovitati alpikannidest parem eemale hoida. Prantsusmaal Perigord’i kandis kutsuti alpikanne sealeivaks, sest mugulatega nuumati sigu, kuna need andsid sealihale eriti hea lõhna ja maitse. Alpikanniga armastavad maiustada metssead, oravad ja hiired ning mugulat on söödana kasutatud ka kala püüdes.

Endal on sellised katsed siiski targem tegemata jätta ja tervist ei tohi alpikanniga ka omal käel turgutama hakata, sest armsa lille mugulates leidub mürgist ja uimastavat ainet tsüklamiini, mürgiseid ühendeid on teisteski taimeosades. Alpikanni taimemahl on nahka ärritava toimega.

Türgi impeeriumi aladelt jõudsid esimesed alpikanniliigid Euroopasse ja Suurbritanniasse pärast 1560. aastat. John Gerard (1545–1612, tema taimeraamat „Herball” ilmus 1597) töötas habemeajaja ja kirurgina, kuid oli hingelt aednik ja arstide kooli ravimtaimeaia kuraator. On teada, et ta kasvatas vähemalt kahte alpikanniliiki, mõni allikas väidab, et üks neist olnud euroopa alpikann (Cyclamen purpurascens), teisalt aga leiab andmeid, et need olid hoopis naapoli (C. hederifolium) ja ümaralehine alpikann (C.coum). Kolmkümmend aastat hiljem kasvatas John Perkinson (1567–1650) juba kümmet alpikanniteisendit.

Looduses on alpikanne kokku teada 22 liiki, nende levila ulatub Vahemere maadest Kaukasusse, Bulgaariasse, Türgisse, Iraani, Tuneesiasse ja isegi Somaaliasse. Alpikannide seas on nii kevadisi kui ka sügisesi õitsejaid. Näiteks 5–8 cm kõrguseks kasvav ümaralehine alpikann õitseb kevadel koos lumikellukestega, 10 cm kõrgune naapoli alpikann näitab oma õisi aga sügisel. Peaaegu kõikidel liikidel on nii roosade kui ka valgete õitega vorme.

Enamik katmikalal kasvatatavatest suureõielistest alpikannisortidest on aretatud vahemere alpikanni (C. persikum) kasutades. See liik kasvab looduslikult Kagu-Euroopas, Tuneesias jm. Aretus sai hoo sisse 19. sajandi teisel poolel. Vahemere alpikanni umbes 4 cm pikkused õied on looduses valged, roosad või punased, taime kõrgus on kuni 25 cm. Sortide (näiteks valgete õitega „Victoria”) kõrgus ulatub ka 30 sentimeetrini. Südajad lehed on hõbedase või rohelise mustriga ja altpoolt punakad.

Taimeliigi kodukanti tasub teada seepärast, et üldjuhul eeldavad aretisedki taimele loomuomaseid kasvutingimusi. Alpikannid on valdavalt mäestikutaimed, päikesekõrvetuse eest hoiavad need põõsaste varju, sageli kasvavad ka kaljupragudes.

Tahab jahedust, kardab liigniiskust

Toataimedena tahavad alpikannid meilt võimalikult valget ja jahedat kasvupaika, siis õitsevad nad külluslikumalt ja kõik pungad jõuavad puhkeda. Kui oskate ostes valida paljude pungadega taime, võib see heades tingimustes õitseda mitu kuud.

Ahikütte ja niiskema õhuga kodud sobivad alpikannidele paremini. Hea oleks, kui temperatuur ei tõuseks päeval üle 15 kraadi ja oleks öösel 10 kraadi ümber. Liiga soojas ja hämaras kuiva õhuga toas kipuvad pungad kuivama. Jahedas ruumis ei ole valgus nii tähtis. Alpikann ei taha ka tuuletõmmet ning lillepotti ei või kogemata panna kuuma triikraua, küünalde või küttekeha lähedale.

Valesti kastes on alpikannist lihtne ilma jääda, sest kui lehed ja mugul märjaks saavad, lähevad need kergesti mädanema. Taime istutades on tihti pool mugulat kasvumullast välja jäetud, sedasi välditakse mugula märgumist.

Kastes jälgige, et vesi jõuaks kannutilast mullale lillepoti servas, aga mitte mugulale või lehtedele. Kui lillepott on lehti väga tihedalt täis, siis on lihtsam ja ohutum kasta nii, et valate vee lillepoti alusele ja lasete juurtel seda sealt sisse imeda. Kauaks ei või ülearust vett aga alusele jätta. Lilledele meeldib pehme kastmisvesi, kraaniveel laske vähemalt ööpäev kannus seista. Talvel sobib hästi ka puhas lumesulamisvesi. Kuiva õhuga ruumis võiks alpikanni kõrval hoida laia madalat anumat veega.

Õitsvat taime võib kord nädalas väetada täisväetise lahusega. Ärge valage väetiselahust kuivale mullale, enne kastke ja järgmisel päeval, kui muld niiske, väetage.

Tihti hakkavad alpikanni lehed kolletuma ja õievarred muutuvad pehmeks. Siis olete taime valesti kastnud või on ruum liiga hämar ja/või soe. Kolletunud ja närbunud lehed ja õievarred tuleb mugula küljest järsu tõmbega lahti rebida, teise käega hoidke tõmbamise ajal mugulat kinni. Kääride või noaga ei maksa lehti lõigata, sest siis jäävad järele tüükad, sealt aga tungivad sisse hallituse, mädaniku ja haiguste tekitajad. Samaoodi eemaldage äraõitsenud õied.

Kui viimased õied on avanenud, hakake taime järjest vähem ja harvem kastma, kuni alpikanni lehestik ära kuivab. Nüüd vajab taim kahe-kolme kuu pikkust kuiva puhkeaega. Suveks võib alpikanni viia õue varjulisse kohta. Augustis, kui hakkavad kasvama uued lehed, istutage mugul värskesse mulda, mugula ülaosa võiks jääda mullapinnast veidi kõrgemale. Sobib tavaline toalillemuld või aiamulla, komposti ja liiva segu. Nüüd kastke lehtede arengut jälgides järjest tihedamalt. Pott olgu pigem väike kui suur, kerges kitsikuses moodustub rohkem õiepungi.

Looduses on alpikannid pikaealised taimed, keskküttega korteris ei õnnestu neid aga tavaliselt uuesti õitsema saada, lihtsam on osta sügisel uus alpikann.

Tillukesed õieliblikad õues

Saartel ja pehmema talvega rannikualadel võiks meilgi kindlasti proovida alpikanne õues kasvatada. Soojemas kliimas moodustavad naturaliseerunud alpikannid aedades puude ja põõsaste varjus imelisi roosade või valgete õitega hõberohelisi taimevaipu.

Samasugust pilti meil ilmselt ei õnnestu korrata, aga tilluke alpikanniõis õues üllatab alati ja on nähtud vaeva väärt. Õues kasvavad alpikanniliigid on hoopis hapramad ja väiksemad kui tubased potitaimed.

Tallinna Botaanikaaias on õues kasvatatud vähemalt nelja alpikanni liiki. Ümaralehine alpikann (C. coum) kasvab looduslikult Musta mere ümbruse mäestikumetsades ja õitseb varakevadel, lõunatürgi alpikann (C. iberikum) võiks meil õitseda mais, kuid see liik on külmakartlik ega pruugi meil siiski talvituda.

Euroopa alpikann õitseb meil augustis, naapoli alpikann septembris-oktoobris. Euroopa alpikanni levila ulatub põhjasuunal Poolasse ja Ungarisse ja see liik talub isegi 20 külmakraadi. Mäestikumetsadest pärit taim tahab aiaski kasvada puude või põõsaste varjus. Naapoli alpikanni lehemuster meenutab luuderohtu, sel taimel puhkevad kõigepealt õied ja siis arenevad lehed, mis on kenad ka ilma õiteta.

Aias leidke alpikannidele poolvarjuline kasvupaik, kus pole ohtu, et sinna koguneks seisvat vett. Mugulad pange mulda suvisel puhkeajal, paras sügavus on kuni 5 cm. Niiskuse hoiab mullas paraja puulehtedest multš. Talveks katke kasvukoht igaks juhuks ka kuuseokstega.