Libatse tuuleküünlad valgustavad hollandlaste õuepidu

Foto: Erakogu

Via Baltica lähedal Libatses vanas karjalaudas on end sisse seadnud Woodbrighti tehas. Seal valmivad pakkudest tuuleküünlad valgustavad sakslaste, hollandlaste ja prantslaste piknikke ning üritavad jõuda Dubaissegi.

Kunagise legendaarse Edasi kolhoosi laudahoones on virnastatud peenikesed männipalgid, millega paljud puidukaupmehed miskit tarka peale ei oska hakata ja tihtipeale hoopis metsa vedelema jäetakse. Woodbrighti perefirma valmistab neist aga tuuleküünlaid, mis koormate kaupa Lääne-Euroopa kaubanduskettidesse müügile saadetakse.

Nüüdseks neli aastat tegutsenud osaühingu üks omanik ja tegevjuht Eva Laks meenutab, et linnainimestena käisid nad pere ja sõpradega tihti mere ääres või RMK aladel puhkamas ja lõket tegemas. Paraku on tänapäeva kiirustav inimene mugav ega viitsi sobilike okste korjamisega aega raisata, aga tanklast puudekotti metsa kaasa haarata tundub kummaline.

Nii nad mehega koos hakkasidki internetist ideid otsima ja koduses garaažis erinevaid puidust lõkkeid katsetama. Esimese pakuküünlaga osalesid nad ettevõtluskonkursil Ajujaht ja saatest saadud kontaktid aitasid äri edasi arendada. Esimesed tuhat toodet läks RMKle.

Laks kiidab, et väga palju abi on neil olnud EASist, seda nii toetuste kui ka kontaktreisidel osalemise võimalusega. „Üksi minnes oleks me tee hoopis keerulisem olnud,” tõdeb ta.

Puidupakkudest õueküünalde valmistamiseks kasutatakse metsakuivi palke, valdavalt mändi, aga ka kuuske on seas. Esimesel aastal käis Laks oma toodetega läbi kõik Eesti laadad, tanklad ja jaeketid, aga mõistis lõpuks, et siinsel turul pole suurt midagi peale hakata, sest eestlased kipuvad neisse skeptiliselt suhtuma: liiga pisikesed ja põlevad kiiresti ära, õige tuli peab ikka tunde põlema.

Laks tunnistab: tõdemus, et Eestis nende toodete järele nõudlust pole, tekitas küll küsimusi, kas jätkata, kuid ta uskus oma toodetesse nii veendunult, et ei andnud alla. „Maailmas on nii palju inimesi, keegi ikka ostab, seega peab jätkama,” uskus ta. „Otsustasime, et meie tooted peavad olema nii head ja nõutud, et lähevad välja mitte kastiga, vaid veoautokoormatega. Väiksemas mahus lihtsalt ei tasuks teha.”

Nii hakkaski Laks oma toodetele turgu otsides sõitma mööda Euroopat ja Aasiat. Muu hulgas käis ta kaasas ettevõtlusministri delegatsiooniga. On käidud Euroopa riikides, Hiinas, Ameerikas ja nüüd jaanuaris ootab ees reis Dubaisse.

„Oleme tootmisega praegu küll algusjärgus, kuid saavutanud taseme, kus meil on püsikliendid,” räägib Laks. „Esimesel aastal saatsime teele näidised, teisel aastal telliti tooteid kastidega, kolmandal läks kaup teele euroalustega ja nüüd neljandal veoautotäitega. Ühte autokoormasse mahub umbes 43 200 Eco-valgus nelipakku.”

Enamik töid tehakse ära oma perega, kui tellimusi rohkem, palgatakse töölisi juurde.

Internet avab maailma                    

Praegu leiavad tootja ja kaupmees teineteist enamasti interneti kaudu. „Kaupmehed guugeldavad ja nii meid leitakse,” selgitab Laks. „Võtsin ühendust ühe Filipiinide internetiturundajaga ja tema muutis meie ettevõtte Google’is paremini leitavaks, et just meie andmed lööksid esimeste seas välja, kui keegi otsib andmeid puidust küünalde või sarnase kohta. Ka Dubai kontakt algas Google’i abiga.”

Nii leiavadki Eesti vanas karjalaudas tehtud tooted filipiinlase abil tee lääneeurooplaste õuepidudele.

Kui eestlased eriti ei taha pisikesi, pool tundi põlevaid pakust küünlaid, siis näiteks Saksamaa ja Hollandi inimesed just sääraseid väikeseid turvalisi lõkkekesi hindavadki. Woodbrighti tuuleküünlaid müüakse Euroopas valdavalt aianduskeskustes.

Sarnaseid küünlaid tehakse tegelikult mujalgi, näiteks Leedus ja Poolas, kuid Libatse tooted erinevad selle poolest, et on kenasti pakendatud ja ostja saab need puhtalt kotis koju viia.

Teiste tootjate omad seisavad aga suures puidust kastis hunnikus. „Meid valitakse, sest meie tooted on ilusti pakendatud, plakatid olemas ja tooted valmis kohe poes riiulisse panemiseks. Oleme panustanud disainile ja see on edu võti,” rõhutab Laks. „Ka meie brändi nimi meeldib kaupmeestele.”

Hollandlased on käinud Libatses kohapeal kontrollimas, et tooted tõepoolest siin valmivad, kuna tahetakse osta otse tootjalt ja vahendajad välja jätta.

Hollandlastega sõlmitud kokkuleppe järgi peavad Woodbrighti inimesed uusi tooteid välja pakkuma, nii käibki pidevalt mõttetöö, mida põnevat veel puidust teha saaks. Üks uudis on näiteks puidust grilliplaat. Haavapuidust pisike alus tuleb kaheks tunniks vette panna ja siis võib selle kas ahju või kaanega grilli restile asetada ning kala või liha peale panna. Tänu puidust tulevale niiskusele saab liha väga mahlane ja kergelt suitsune.

„Ise kogu aeg kasutan seda ja kala enam fooliumisse ei keera, sest foolium eritab kuumuse käes mürgiseid aineid. Sellel platel saab liha ahjus mõnusalt pehme ja mahlane,” kinnitab Laks.

Puidust grilliplaadid lähevad praegu Saksamaa poodidesse. Toodete väljamõtlemisel tuleb arvestada riikide eripäraga, näiteks Prantsusmaal on väga ranged tuleohutusnõuded. Seetõttu on hakatud mõtlema, kuidas tuuleküünlaid veelgi ohtumaks muuta ja nuputatakse neile aluseid. Metallalus oleks liialt kallis, Hiinast tellida ei taha, nii katsetatakse nüüd savialustega, mida paluti ühel kohalikul savitootjal prooviks teha.

Eestis pole Woodbrighti tooteid just paljudes kohtades saada, otsida võib neid näiteks Tallinna Kaubamajast, Stockmannist ja vabaõhumuuseumist, aga huviline võib firma kodulehel tellimuse esitada ja kaup saadetakse pakiautomaati.

„Eestlastele on mets nii iseenesestmõistetav ja meil on väike tõrge puidu ostmise suhtes, aga kui hollandlased siin käisid, siis neil vajus suu lahti, kui palju on meil metsa ja puitu,” kõneleb Laks.

Kodukoha arenguks

Seni Tallinna külje all elanud pere kolis sel sügisel alaliselt maale elama, et olla tootmisele lähemal. „Müüsime maja maha ja kolisime kogu perega siia. Kui tahad midagi saavutada, pead sada protsenti kohal olema. Muidu sõitsime tohutu aja maha ja lastel oli väga keeruline,” nendib Laks.

Jah, enamasti tahetakse maalt Tallinnasse. „Ma ise ka noorena ütlesin, et mitte kunagi ei tule siia maale tagasi, aga näed, kuidas elu muutub,” muigab naine. „Tahame siin oma kodukohas midagi ära teha ja töökohti luua. Tahan luua ettevõtte, mis läheks meie peres vanematelt lastele.”

Seni rendil olnud hoone osteti kevadel ära ja nüüd aegamööda remonditakse. Ümberringi asuvad lagunevad kolhoosihooned on samamoodi elule ärganud. Ärkamas ja tekkimas on omamoodi tööstuspark.

Laks kinnitab, et perega koos töötamine probleeme ei tekita. „Vanemate huvi on ju, et lastel läheks hästi. Oma peres tahetakse, et kõigil läheks hästi, mis siin tülitseda. Arvan, et üks meie edu võti ongi toetav perekond.”

Laks tunnistab, et mõnikord ta ise ka imestab, kui kaugele jõudnud on. „Hiljuti istusin Riias ja pidasin läbirääkimisi ühe Saksa jaeketi sisseostujuhiga, kel on rohkem kui 150 poodi üle Euroopa ja 17 000 töötajat. Siis mõtlesin küll, kas tõesti on selline asi võimalik – aga näed, on.”

Tulevikust – Laks sooviks, et viie aasta pärast oleks neil korralikult korda tehtud hooned ja piisavalt töötajaid. „Pakuksime Libatse inimestele tööd, et nad ei peaks sõitma Pärnusse,” lausub ta. „Tahan, et ülejärgmisel aastal oleks meil ligi miljonieurone käive ja kümne aasta pärast 20–30 miljonit. See on täiesti tehtav, sest puitu maailmas igal pool pole. Soovin, et meie pereäri kestaks aastaid. Võib-olla liiga julge plaan, aga mulle meeldivad sellised ülesanded. Viie aasta pärast tulge tagasi ja vaadake, mis meist saanud on.”