Tekkimas on toorpiima nappus, tootjad müüvad lõunanaabritele

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eestis lüpstud toorpiimast viiakse ligi kolmandik Lätti ja Leetu, kuna kriisi ajal ei suuda kohalikud piimakombinaadid siinset piima vastu võtta.

Tulundusühistu Laeva Piim liikmed toodavad päevas 230 tonni piima, millest 80 läheb Eesti kombinaatidele ning ülejäänud Lätti ja Leetu. „Tootjail polnud raskel ajal muud valikut, kui lõunanaabritega lepingud sõlmida,” nendib tulundusühistu juhatuse liige Aavo Mölder. „Mõned on öelnud, et piimatootjad on halvad, et toorpiima välja viivad, aga me olime ja oleme kriisiajal sundseisus.”

Veel suvel oli toorpiima hind madalseisus ja nõudlus kasin. Eesti piimatootjatele maksti keskmiselt  20 senti kilo eest, viimati oli hind nii nigel 2009. aasta kriisi ajal. Augustist on toorpiima hind tõusma hakanud ja kohalikud kokkuostjad pommitavad nüüd Eesti piimatootjaid telefonikõnedega ja küsivad  suuremaid koguseid, kui nood pakkuda suudavad.

Piimahind kosub

Tulundusühistu EPIKO nõukogu esimees Märt Riisenberg rääkis, et nende liikmed müüvad päevas veidi üle 200 tonni piima ja pool sellest läheb Eesti tootjatele ning teine pool Lätti ja Leetu.

Lõunanaabritele hakati piima müüma seitsme aasta eest, sest Eesti tootjad ei olnud valmis nende koguseid täiel määral vastu võtma. Viimase piimahinna madalseisu ajal läinud suvel, mil Eestis maksti vaevu 200 eurot piimatonni eest, saadi lõunanaabritelt veelgi vähem, kuid praeguseks on hinnad võrdsustunud ja detsembrist peaks lõunanaabritelt saama juba 320 eurot tonnist. 

Eestis oli oktoobris keskmine piima kokkuostuhind 264 eurot tonni eest, novembris see arv kasvas ja jõuab detsembris vähemalt 300 euroni.

Eesti piim on hea kvaliteediga ning Läti ja Leedu kombinaadid võtavad seda meelsasti vastu, töötlevad ümber ja osa sellest jõuab tagasi Eesti poelettidele. Eeskätt Leedu kombinaadid said ka kriisiajal meil „üleliigseks” osutunud piima vastu võtta, kuna on Eesti omadega võrreldes palju suurema tootmismahuga ja seega mänguruum laiem.

„Toorpiima töötlemine piimasaadusteks on Eestis kahe viimase aasta jooksul langenud kolmandiku  ja seda mitte seetõttu, et piima ei ole, vaid kombinaatidel ei tasunud seda odavate hindade tõttu teha,” selgitab Mölder. „Eesti piima päästis, et see on kvaliteetne ja seda tahetakse Lätis ja Leedus.” 

Ehkki praegu on hakanud kohalikud kokkuostjad siinsetelt tootjatelt piima juurde küsima, pole seda ekspordilepingute tõttu pakkuda isegi kõrgema hinna eest. „Me peame oma kehtivatest lepingutest kinni pidama,” sõnab Riisenberg ja lisab, et piimanõudluse kasvamisest läheb uute lehmade lüpsma hakkamiseni kõige vähem kaks aastat.

Veel suvel madalseisu ajal pidid piimatootjad Riisenbergi sõnutsi hinnaläbirääkimistel sabad jalge vahel laua taga istuma, nüüd aga on neil julgem nõudmisi välja öelda.

„Töötlejal ei ole surmahirmu, sest nemad saavad raskel ajal hinna dikteerida, surmahirm on tootjatel,” nendib Mölder. „Kriisi ajal on ostja turg, nüüd on turg pööranud ja piimanõudlus kasvanud, saame meie ka hinna suhtes mõjutada.”

Eesti toorpiima kokkuostu keskmine hind on siiski euroliidu madalaim.

„Kui lähikuudel saab piima eest 290–300 eurot, on piimatootjate seis vähemalt stabiilne ja nad saavad oma kulud kaetud. Samas tuleb arvestada, et kogu ülejäänud aasta oli hind erakordselt madal ja aasta kokkuvõte pole sugugi kiita,” selgitab Riisenberg.

Lehmi vähem

Madalseisus lõpetas hulk piimatootjaid tegevuse, EPIKO liikmetest oli lõpetajaid viis. Aasta eest tootsid liikmed kokku 240 tonni piima päevas, praegu 210.  

Kui 2014. aasta juunis oli statistikaameti andmetel piimalehmi Eestis 99 500, siis nädal tagasi näitasid PRIA andmed selleks arvuks 85 846. PRIA andmetest nähtub ka, et viimase kahe aasta jooksul on piimatootmise lõpetanud 486 majapidamist ehk tervelt 21 protsenti lehmapidajate koguarvust.

Enamasti on lõpetajad väikesed majapidamised: 407 talu, kus peeti kuni kümmet piimalehma. Kuid piimatootmise lõpetanud või lehmakarja vähendanud on ka keskmised ja suuremad ettevõtted. Kui 2014. aasta novembris oli üle 100 lehmaga ettevõtteid 201, siis nüüdseks on neid järel 161, seejuures on üle 300 lehmaga ettevõtteid jäänud kahe aasta jooksul üheksa võrra vähemaks.

Miks hind kõigub?

Kui veel 20 aastat tagasi olid piimahinna kõikumised suhteliselt etteaimatavad: talvel hind tõuseb, suvel langeb, siis viimastel aastatel see enam nii pole ja sõltub maailmas toimuvast: kütusehinnast, sõdadest ja muust sarnasest. „Piima hind on maailmaturu meelevallas,” ütleb Riisenberg.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimehe Roomet Sõrmuse sõnutsi sattusid paljud halvad asjad ühele ajale: Venemaa sanktsioonid, tootmiskvootide kadumine, impordinõudluse vähenemine Hiinas, naftahindade ja sellega seoses osa riikide ostujõu langus ning Eesti valitsuse otsused vähendada toetusi.

Eesti suurima piimakokkuostja Valio Eesti tegevjuht Maido Solovjov tõdeb, et turg on suvega võrreldes täiesti pöördunud, piimahind augustist alates tõusnud ja lage pole praegu näha. „Detsembris algavad hinnad kolmega igal juhul,” kinnitab ta ja lisab, et tõus kindlasti jätkub ja saavutab ehk kahe-kolme kuu pärast oma lae.

„Piima tootmine on Euroopas languses, aga nõudlus pisut kasvanud, ka Hiina turul on nõudlus tagasi. Need kaks efekti kokku ongi viinud hinnad tõusule,” seletab Solovjov. „Kui 2017. aasta tuleb toorpiima osas väga tugev, siis selle tootmine hakkab kasvama ja 2018. aastal võib olla jälle keerulisem.”

Sõrmus hoidub ennustamast, kui palju hinnad veel tõusta võiksid ja kas kriis piimaturul on lõplikult seljatatud. „Euroopa Komisjon kavatseb detsembris hakata turule tagasi tooma lõssipulbrit, mis turu madalseisus riiklikesse varudesse kokku osteti. Saab näha, millist mõju see turuhinnale avaldab,” lisab ta.

Milline aga oleks õiglane hind tootjale? „Nii-öelda normaalsetel aastatel on Eestis piima eest makstud keskmiselt vähemalt 32–34 senti kilo eest. Sellist hinnataset võib pidada üsna õiglaseks, sest piimatootmise kulud ulatusid Eestis enne kriisi algust umbes 29–30 sendini. Poes maksis piim siis umbes 70 senti,” seletab Sõrmus.

Ostja tahab vaid eestimaist

Piim ja teised piimatooted on kaup, mille puhul eestlased eelistavad kindlalt kodumaist kaupa ja lehmapiimariiulil laiutavadki Eestis toodetud pakid, isegi „välismaisteks” peetavad Rimi Alpenrose ja Maxima Armas on pakkidel olevate koodide järgi Eesti kombinaatides tehtud.

Kaupmehed tõdevad, et piim on üks enim ostetud kaupu ja selle hind mõjutab vägagi inimeste ostukäitumist.

Rimi ja Säästumarketite poodides müüakse Alma, Tere, Farmi, Nopri, Aasa ja Rimi omamärgi piima ning kõik peale Aasa on pärit Eestist. Aasa pakub Leedu mahepiima, edastab Rimi kommunikatsioonijuht Katrin Bats.

Aeg-ajalt kerkib küsimus Rimide ja Säästumarketite soodsaima Alpenrose piima päritolu kohta. „Tegemist on Eesti päritolu piimaga,” kinnitab Bats. „Meil pole kahjuks lepingu tõttu õigust avaldada, kus täpsemalt piima toodetakse, aga saame kinnitada, et see valmib Eesti toorainest Eesti piimatööstuses.”

Piim on kaup, mille hinda kaupmehed tahavad madalal hoida, sest just see meelitab inimesed poodi. „Kilepiim on tõesti toode, mille hinda hoiavad kõik ketid võimalikult taskukohasena,” märgib Bats. „Saame kinnitada, et müügitulemusi selliste toodete hinnatõusud mõjutavad küll. Meie loeme sellest välja, et mingile osale klientidest on hind jätkuvalt väga oluline. Kliendid eelistavad kilepiima, aga on märgata, et veidi kallim purepaki piim on viimastel aastatel müügitõusus. Võib ju eeldada, et kui piima müügihind tõuseb, siirduvad kliendid tagasi kilepiima juurde.”

Selveri juhatuse liige Kristi Lomp räägib, et neil müüakse Valio, Farmi, Tere, Pajumäe Talu ja Nopri Talumeierei piimasid ning tooted on kõik Eesti päritolu.

Lomp tõdeb, et  kaupmees on toodete müümisel vahendaja rollis ja seda, kui palju hind tootel muutub, saavad nad teada hankijatelt. „Selveri hinnastamise strateegia on selline, et kahjumlikult ei kauple me ühegi tootega, kaasa arvatud piimaga. Teisisõnu ei osale Selver „hinnasõjas”. Toote hind peab olema õiglane,” rõhutab ta. 

FOTO: Maa Elu

Populaarne

Tagasi üles
Back