Tänapäeva lehm on kui tippsportlane

OÜ Kaisma juhatuse liige Ly Kivikas võtab meeleldi oma farmis vastu lastegruppe, et näidata neile, kust piima teekond poodi alguse saab. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kui OÜ Kaisma juhi Ly Kivikase kuueaastane poeg nägi teleuudistest Toompea lossi ette platsile toodud 10 000 piimapudelit ja kuulis emalt, et need tähistavad viimase kahe aasta jooksul piiri taha või tapamajja viidud lehmi, imestas ta, kuidas riigijuhid ei saa aru, et nii ei lähe lõpuks traktorid enam põllule, maa jääb harimata ja inimestel pole raha söögi ostmiseks.

„Isegi pisikene laps saab aru, kui tähtis on piimanduse hea käekäik ja asjaolu, et töökohad säiliksid,” tähendab Kivikas.

Pärimise peale, kuidas osaühingule kuuluvale Kärdi farmile piimahinna madalseis mõjunud on, kostab Kivikas, et nad saavad hakkama. „Aga kahel viimasel aastal on omanik pidanud lisaks panustama. Kuna piima hind on hakanud tõusma, siis arvan, et sel aastal pole seda enam vaja. Kui piima hind on 30 ja rohkem senti, siis saame ise hakkama,” räägib ta.

Kolhoosiajast pärit farm tegutseb 1993. aastast osaühinguna ja renoveeriti etapiti 2005.–2012. aastal. Kokku kulus selleks üle kahe miljoni euro. „Renoveeriti toetuse ja pangalaenu abiga,” selgitab Kivikas ja lisab, et kriisi raskemate aegade üleelamiseks on nad saanud pangalt maksepuhkust ja väiksema koormusega tagasimakseid.

2005. aastal valmis vasikalaut tahesõnnikuhoidlaga ja üks lägahoidla, 2006. aastal lüpsikarjalaut, 2010. aastal lüpsikoda, lägasüsteemid, teine hoidla ja asfalteeriti teed. 2012. aastal renoveeriti erivajadustega loomade laut ja söödahoidla, rajati söödaplats ja asfalteeriti farmi ümbruses teid.

Praegu on Kärdi farmis loomi 750, neist lüpsilehmi 400. Põhisööt varutakse osaühingu enda ning rendil olevatelt heina- ja põllumaadelt, aga lisaks saavad loomad muu hulgas maisi, rapsikooki, Sakust on toodud õlleraba ja vahepeal ka uba.

„Eestis on paar aastat lehmadele söödauba antud ja Kärdilgi on see ära proovitud. Nüüd mõtlesime, arutasime asja ja meie agronoom on plaani võtnud, et hakkame ise seda kasvatama,” selgitab farmijuhataja Peep Tinn.

Lehmade keskmine väljalüps farmis on 10 400 kilo aastas. See suur arv tähendab aga, et looma eluiga pole pikk, ta elab farmis neli aastat ja kolm kuud. Tinn räägib, et neil aegadel, kui lehm lüpsis 3000–4000 kilo, püsis ta karjas kümme või veelgi rohkem aastat. „Praegu 10 000 – 12 000 lüpsev lehm on nagu tippsportlane, kes kiirelt põleb,” sõnab mees.

Loomade järelkasv tuleb enda karjast.                    

Piim Leetu

OÜ Kaisma kuulub Eestimaa Piimatootjate Ühistusse, see on omakorda EPIKO liige ja kokkuleppe kohaselt läheb Kaismal toodetud piim EPIKO kaudu Leetu.

„Otsused, kellele piima müüakse, teeb ühistu,” selgitab Kivikas. „Ühistu müüb piima eri kokkuostjate vahel, et riske maandada. Eestimaa Piimatootjate Ühistul ei ole võlgnevust OÜ Kaisma ees.”

Tänu ühistusse kuulumisele pole osaühingul probleemi, et kuu lõpuks on piimaraha tulemata. „Seda muret pole, et töötajatel palk saamata jääb,” kinnitab Kivikas. „Isegi suurema kriisi ajal ei jäänud töötajatel palk saamata.”

Töötajaid on laudas 20, mõned neist osalise tööajaga.

Ääremaal asuvasse farmi töötajaid leida on tõeline peavalu. „Meil just läks üks töötaja ära ja asendajat leida oli väga-väga raske,” tõdeb Kivikas. „Inimesi justkui on siin kandis, aga farmi tulla ei taheta. Töö tänapäeval kuigi raske ei ole, aga paljusid hirmutab lõhn. Võib-olla mängib veel rolli maine, sest ammusest ajast on jäänud pisut halvustav suhtumine farmitöösse.”

Nii peabki töötajate otsimisel leidlik olema ja kõiki võimalusi ära kasutama. Kui aga leitakse inimene kaugemalt, siis tema ei jää pahatihti püsima. „Hea kui aasta töötab, siis tüdineb ära ja läheb jälle edasi. Ise hindan kohalikke inimesi, tahaksin neid palgata ja hoida,” kinnitab Kivikas.

Tutvustab piimandust

31aastane Kivikas õppis maaülikoolis majandusarvestust ja finantsjuhtimist ega arvanud toona, et kunagi farmi töötama satub. Ometi läks nii, et pere kolis mehe elukohta ja sedasi uues kodukohas see töö temani tuli. Noor naine tõdeb, et põllumajandusettevõtte juhtimine on üksjagu keeruline, aga samas on väga põnev ennast proovile panna. „Kui kõik oleks kerge, mis viga siis elada. Ma ei arva, et linnas elu kergem on,” sõnab ta.

Kivikas osaleb aktiivselt kõikvõimalikel üritustel, kus saab piimandust tutvustada. Nii näiteks oli ta üks piimatootjaist, kes oktoobri lõpul Tallinnas Tammsaare pargis piimakuud kokkuvõtval üritusel linnarahvale ehtsat piima pakkus.

Veel võtab ta heal meelel oma farmis vastu ümberkaudsete koolide ja lasteaia rühmaekskursioone. Paraku pole tänapäeval paljud maalapsed lehma käega katsumise kauguselt näinud ja kipuvad lauta tulles näppudega ninast haarama. „Vaid üks laps on kuulutanud, et tahab tulevikus lauta tööle tulla,” märgib Kivikas.

Oma perele ostab Kivikas piima poest. „Ostan eestimaist piima,” kinnitab ta. „Piim on kasulik ja seda tuleb juua. Piim on Eesti toidulaul olnud ja jääb sinna veel kauaks.”