Nopri talu peremees teeb inventuuri

Nopri talu peremehe Tiit Niilo sõnul võib muutuda talu tootesortiment, sest suure kahjumiga toodetega jätkata pole mõistlik. Foto: Tiit Efert

Nopri talu peremees Tiit Niilo vaatab sel talvel ettevõtete asjad üle, et jõuda selgusele, mida ja kuidas paremini teha. Samas usub ta uude maaeluministrisse, kel endal talupidamise kogemus. Seda hoolimata halastamatust kriitikast.

Teekond Kärinä külla kulgeb mööda kruusateid. Kui sõita jääb veel 25 km, pakub nutiseade sõiduajaks uskumatud pool tundi. Tegelikult nii lähebki. Kohale jõudes lülitab seesama seade ennast Läti mobiilivõrku ja andmeside katkeb, sest rändlusteenuse luba pole antud. Vaat sellises paigas tegutseb Tiit Niilo, peab seal Nopri talu, mille tooted on müügil ka nelja tunni autosõidu kaugusel pealinnas.

Kärinä küla asub Eestimaa kagunurgas, kus ristuvad Läti ja Venemaa piir. Kui sellisesse paika juba kohale tulla, tuleb rääkida kõigest, mis südamel. Saame Tiiduga rääkida nii Nopri talu tegemistest kui ka üldiselt Eesti maaelust. On ju Niilo laia haardega mees, paljuski põllumeeste eestkõneleja ja kunagine Riigikogu liige (2003–2007). Toda aega peab mees eriliseks, põnevaks ja raskeks. Tänaseks suurteks meesteks kasvanud pojad tol ajal veel talutöid enda kanda ei võtnud, ometi vajasid need tegemist. Poliitiku porist kuvandit tunneb talumees siiani: ükskõik mis seisukoha avaldab, ikka öeldakse – ah, see poliitiku jutt. IRLi liige on ta praeguseni ja kuulub Misso valla volikokku. Ent maailmaparandamisega mees liiale ei lähe.

Tiit võtab külalised vastu talu kontori eesruumis asuvas poes. „See meil siin suisa supermarket,” teatab ta. Poes pakutakse peale Nopri piimatoodete ja kasemahla näiteks ka kuivaineid, marineeritud kurki ja kohalikku käsitööd. Letil on karp, kuhu igaüks saab ise õige summa jätta. Kliente käib päevas paarikümne ringis, põhiliselt piimatoodete austajad.

Usub ministrisse

„Minul on küll ministrisse usku,” sõnab Tiit. Talumeiereide liidu kaudu on ta Repinskiga tuttav juba nelja aasta jagu. „Nii ambitsioonika noore farmeriga pole varem trehvanud,” lisab ta. Kui ajakirjandus on välja kaevanud kõik päevavalgust kartva, mida annaks ministriga siduda, siis Tiidu sõnul peaksime hindama ka eeldusi olla tulemuslik minister. „Ambitsioonikus, suurelt mõtlemine, kiire reageerimisvõime ning võime vabalt suhelda vene ja inglise keeles. Loomulikult reaalne majandamiskogemus terves toidutootmisahelas põlluharimisest ostja koolitamseni. Seega paljud positiivsed eeldused on olemas. Ootan põnevusega, hoian pöialt.”

Tiidu sõnul on tore seegi, et nüüdseks on kõik suuremad erakonnad saanud kanda vastutust maaelu eest ja on valdkonnaga kursis. „Reformierakonna aeg oli küll valus, aga pikas perspektiivis vajalik,” sõnab ta. Halvem oleks tema sõnul see, kui põllumajandust esindaks maameeste partei, kes vaaguks Riigikokku pääsemise piiril. „Nüüd on igas erakonnas keegi, kellele maakate asi korda läheb, kes teab tegelikkust ning on sedasi abiks kogu Eesti tasakaalustatud arengul,” sõnab Tiit.

Ta on rahul, et uus valitsus ei tõstnud regionaalministri kohustusi maaeluministri portfelli. Ühest küljest tundub see loogiline, aga teisalt jääksid põllumehed taas vaesemaks. Kui oli põllumajandusministeerium, oli selge, et minister tegeles põllumeeste teemadega. Juba enne, kui nimi muudeti maaeluministeeriumiks, hakkas põllumeestele mõeldud rahast pudenema toetusi külaseltsidele kiigeehituseks. „Olles ise kogu teadliku elu olnud maaelu mitmekesistaja, terviku nägija, olen veendumusel, et põllumeeste rahaga ei saa parandada kogu Tallinnast väljapoole jäävat elu. Eriti siis, kui naaberriigid käituvad teisiti. Tiit ise nimetaks maaeluministeeriumi ümber maamajanduse ministriks, sest maal äramajandamine ongi maal elamise alus.

Vaid kaks protsenti töökohtadest on jäänud Eesti põllumajandusse. Pole just palju, ent põllumajandus on tähtis toidutoorme tootja ja elukeskkonna korrashoidja. Maal on ressurssi, mida linnas ei ole: põllumaa, mets koos seal kasvavate saadustega, maavarad ning lõpuks turism. Ressursi abil tuleb toota maal rohkem lisaväärtust. „Kui on veel midagi, siis öelge,” teatab Tiit. Eestis on veerand sajandi jooksul suunatud põllumajandust efektiivsuse suunas, aga kõik muu on selle kõrval taandarenenud. Põllumehed ei teeni sellist tulu, et kõrvaltegevusi arendada, lasteaedu ja koole alles hoida nagu sotsialismi ajal. Küll aga saaks riik panustada maaelu edenemisse mitmel moel, kasvõi kolme protsenti riigiametnikke linnast välja kolides. Senini kaugtöökohtadest vaid räägitakse, ehk jõutakse uue valitsuse vedamisel ka tegudeni.

Paljude eelduste maa

Tiidu meelest on Eestis palju kohalikku ressurssi kasutamata. Külalised vaimustuvad meie maast, ise me seda ei näe. „Kui on teovõimet ja maailmas vedeleva kogemuse rakendamise võimet, saab maal elades väga edukalt hakkama.”

Probleem on see, et eestlase ostuvõime kasvab aeglaselt. Küsitlusel eelistatakse kodumaist toitu, kuid poes ostetakse odavaimat. „Eks me kõik oleme reklaami ja hinnakampaaniate ohvrid. Kodus koostatud plaan ununeb, kui on valida talupiima ja kust-iganes-tulnud piima vahel, mis on poole odavam,” nendib Tiit. „Lähed poodi liha ostma ja koju tuled tühjendusmüügis olnud saapamäärdega ...” Toit on pere eelarve suurim kuluallikas ja kui tahad teatripiletite jaoks kokku hoida, saab seda teha toidukorvi arvelt.

Samas ei suuda väiketootja võistelda tarbija tähelepanu püüdmises. „Millal nägime televiisorist talumehe toidureklaami?” küsib Tiit. Turundustöö ja kliendi harimine on tema sõnul töö, mida keegi teine sinu eest ei tee. Tiit võtab Nopris vastu külalisi, räägib neile põllumajandusest ja tootmisest, teeb läbi piimanduskursuse. Kui küsida ostjalt poodi jäetud raha jagunemise kohta, siis arvatakse, et Nopri toote eest makstud eurost jõuab maale vaid mõni sent. Niilole ei meenu, et oleks õiget pakkumist kuulnud. „Tervelt 55 senti, mis on väga suur osa, eeldusel, et töötlemisraha jääb samuti külavahele nagu Nopris.”

Seetõttu peaksid piimatootjad seljad kokku panema ja looma riigi abiga ühistulise piimatööstuse. Riigi abi on siin määrav, sest piimatootmise kõrvalt talumeestel endal selleks rammu ei ole. Praeguse mudeli juures, kus talumehed müüvad oma piima tööstustele, on nad kõige alumine lüli, kellele müügihinnast peaks jaguma. Paar aastat pole jagunud ...

Tiit mõistab: toota tuleb nii, et pigem ei konkureeri, vaid teed midagi erilist. „Selleks vaatamegi talve jooksul üle kogu Nopri strateegia. Peame tegema inventuuri enda sees, tarbijates, toodetes, turunduses. Reaalne elu on siiani olnud pigem igapäevane tulekustutamine kui kindla strateegia elluviimine,” ütleb Tiit.

Asjatundjad on soovitanud jätkata samamoodi, aga silmapaistvamalt. Seni on Nopri eelarvest kulunud reklaamile vaid kolm protsenti, selget turundusplaani pole olnud. Muutuda võib ka tootesortiment, sest suure kahjumiga toodetega jätkata ei saa. Kindlasti jäävad tooted, mis on Nopri kaubamärgi loomulikud osad, näiteks lihtsad talupiimatooted. „Praegu ostetaksegi meie toodetest enim piima ja hapupiimatooteid, mis on väiksema lisandväärtusega, aga mis eristuvad rohkem suurtootjate samalaadsetest toodetest,” sõnab ta.

Tiit usub juustutootmisesse, sest see on valdkond, kus suudetakse konkureerida erijuustude valdkonnas. „Kontsernid ei hakka tootma näiteks ürdijuustu,” kinnitab ta. „Samas kohupiimakreemide ja jogurtite osas astume juba täiega suurtööstuste varvastele.”

Elukeskkond hoiab lapsed maal

Kui Tiit Nopri meierei 1998. aastal käima lükkas, oli alustajaid üksjagu. Saida, Esko ja Pajumäe töötlesid juba enne piima. Kõige rohkem on talumeiereisid olnud 40. Pärast Euroopa Liiduga liitumist kukkus arv kuueni ning praegu on talumeiereide liidul 20 liiget. Nopri kombel kolmekümne eri piimatoote tootmine talumeiereis pole Euroopas kombeks. Põhitoodang on talujuustud, nii ka tulevikus. „Juustu viskad poodi kasvõi auto pagasiruumis ja säilib kaks kuud, piima pead aga transportima kolm korda nädalas.” Kas see tasub siis ära? „Tasuvus sõltub sellest, kuidas tarbija tooteid hindab. Suund on teadlikkuse kasvule,” vastab Tiit. Ka teadlikkuse tõstmises on kasutamata võimalusi. „Euroopa pakub liikmesriikidele tarbija harimise abivahendeid, aga Eesti on olnud siin tagasihoidlik. Põhjust ei tea,” kommenteerib Tiit.

Nopri karja piimatoodang on Tiidu sõnul stabiilselt kasvanud, kuid siiani müüb ta poole toodangust oma meiereile ja teise poole Valiole. Loomulikult soovitakse ise rohkem töödelda, kuid müügioskus pole nii hea. Samuti läheb auru muule sebimisele kui ettevõtlus. Teisalt, kui elukeskkonnaga ei tegeleks, siis neli last viiest tõenäoliselt maal ei elaks.

Tiidu jutust tuleb välja, et maal majandamine on olnud vastuvoolu ujumine. Mis siis saaks, kui ta oma ettevõtte kinni paneks? „Tarbija jaoks ei muutu midagi. Toidupoed kaupa triiki täis, ka tervisliku toituja jaoks on pakkujaid piisavalt, tooted on letil olemas,” sõnab Tiit. Küll on mure, kes pakuks töökohta 23 kohalikule spetsialistile Euroopa Liidu idapiiri lähedal. Tiit on siingi optimist – metsloomad ei jäta kohta asustamata, inimesed jahivad neid ja on õnnelikud …