Õhumasside kütkes

Hiljutine lumesadu ja sellele järgnenud sula kergitas veetaset.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Ilm on kohati olnud väga muutlik: kord lumi tuleb, siis läheb, ja jälle uuesti – nii on ka õhumassidega, mis vahetuvad umbes sama sageli nagu vahetatakse sokke. Seepärast on asjakohane arutleda ja mõelda, mis on õhumassid ja kuidas need mõjutavad Eesti ilma.

Õhumass on ulatuslik sarnaste omadustega õhu kogum, mille vertikaalne ulatus (kõrgus) on vaid mõni kilomeeter, aga horisontaalsuunas (laiuses) võib see katta sadu või tuhandeid kilomeetreid. Õhumassid erinevad üksteisest eelkõige erineva tiheduse poolest. Seal, kus õhu tihedus kõige kiiremini muutub, on tavaliselt ka front olemas. Frondi üleminekul võib kogeda järske ilmamuutusi.

Selleks, et formeeruks (tekiks) mingi õhumass, peab korraga suur kogus õhku sarnase aluspinna (kolde) kohal olema. Õhumassi moodustumiseks kulub harilikult nädalaid aega. Selle ajaga omandab see õhk teatud kindlad omadused, ja ongi tekkinud õhumass, mis võib jääda oma endisele asukohale või hakata liikuma kuhugi mujale, st koldest eemale.

Õhumasside levinuimad klassifikatsioonid on termodünaamiline ja geograafiline klassifikatsioon. Viimase variandi alusel jagunevad õhumassid nii: arktiline / antarktiline, polaarne, troopiline ja ekvatoriaalne. Lisaks jagunevad need omakorda, v.a viimane, merelisteks ja mandrilisteks; siiski on viimasel ajal hakatud ka ekvatoriaalse õhumassi puhul eristama merelist ja mandrilist tüüpi (Jürissaar, 2011), kuigi see õhumass on mandri kohal niiskem kui ookeani kohal (transpiratsiooni tõttu). Lisaks väidetakse mõnikord, et arktiline õhumass saab olla ainult mandriline, sest see on väga kuiv ja külm – väide kehtib siiski paremini antarktilise õhumassi kohta. Eestisse võivad jõuda kõik õhumassid peale ekvatoriaalse (ja antarktilise, kui eristame seda arktilisest õhumassist). Kõige harvemini jõuab Eestini troopiline õhumass, seda ei pruugi üldse igal aastal juhtuda. Konkreetsel õhumassil võib olla ka teise õhumassi tunnuseid, eriti ühest õhumassist teiseks muutumise staadiumis.

Tuleb tõdeda, et Eestis on tegelikult ülekaalus importilmad, st ilma kujundavad rõhkkonnad ja õhumassid, mis kujunevad kuskil mujal välja ning saabuvad kauge maa tagant. Näiteks on üsnagi tüüpiline see, et Eestisse jõuab väiksematelt laiustelt selline õhumass, mis oli alguses troopiline, aga teekonna jooksul on omandanud juba polaarse õhumassi omadusi. Siis võidakse öelda, et tegu on lähistroopilise õhumassiga, kuigi sellist õhumassi klassifikatsiooni tavaliselt pole.

Termodünaamilise klassifikatsiooni järgi võivad õhumassid olla ebastabiilsed ehk labiilsed, stabiilsed ja ükskõiksed ehk indiferentsed. Õhumassi tasakaalu ja kihistuse määrab ära nii aluspind, päevane soojenemine / öine jahtumine, sünoptiline olukord, niiskussisaldus kui paljud muud tegurid. Labiilne on tavaliselt niiske õhumass, mis on antitsükloni servaalal või mõne frondi läheduses, suvel sagedamini päevasel ajal maismaal, sügisel ja talvel avatud veekogude kohal; selle tunnuseks on konvektsioonipilved (rünk- ja rünksajupilved), atmosfäärinähtustest aga hoogsajud, äike ja pagi. Stabiilne õhumass on tavaliselt külma aluspinna kohal, näiteks soe õhk suhteliselt külma veekogu kohal või kui õhumass on väga kuiv, väga sageli on see nii kevadel merede-ookeanide kohal või talvel sulailmaga; stabiilsuse väliseks tunnuseks on näiteks udu. Ükskõikne õhumass on tihti kohaliku päritoluga, sel võib olla nii labiilsuse kui stabiilsuse tunnuseid olenevalt näiteks sellest, kas on päev või öö; kirjanduses käsitletakse seda õhumassi tavaliselt väga napisõnaliselt. Täpsemalt kirjeldan iga õhumassi kaasatoodavat ilma järgmises ilmajutus.

Kahenädalane talv on juba nädalapäevad tagasi lõppenud, kohati räägitakse isegi kevadisest suurveest. Kas oli talv või siiski mitte? Tasub meenutada: „Talv algab püsiva lumikatte moodustumisega. See, kui lumi tuleb ja sulab jällegi, ei ole päris talve tunnus. Talveks loetakse seda vahemikku, kui lumi püsib vähemalt ühe kuu. Klimatoloogid on seadnud tingimuseks, et selle kuu jooksul võib olla kolm lumeta päeva, kuid ühele lumeta päevale peab eelnema vähemalt viis lumikattega päeva. Kui lumeta oli aga 2-3 päeva, siis peaks eelneva lumikatte kestvus olema vähemalt 10 päeva.“ Siit võib praeguse seisuga teha mitu järeldust: talv küll algas 2. novembri paiku, ent praegu on katkestus või hoopis talv sai läbi, ja võib varsti jälle alata (sel juhul on võimalik, et käesoleval aastal on koguni 3 talve).

Nädal algas troopilise õhumassi sissetungiga ja tormise lõunatuulega: õhutemperatuur tõusis kõikjal 6–8 kraadini, ainult kõrgustikel ja Virumaal jäi madalamaks. Paistab, et troopilise õhumassi levik Eesti kohal on lõppemas ja ilm hakkab muutuma: läheb külmemaks ja sajusemaks, võib tulla isegi lund ja märgatavaid temperatuurikõikumisi. Talviseks võib osutuda 28. november, kuid talve taastumist see tähendada veel ei pruugi.

Populaarne

Tagasi üles