T, 29.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kena, ent tülikas naaber

Olav Renno
, linnutundja
Kena, ent tülikas naaber
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Elmo Riig / Sakala

Seda pikasabalist must-valget lindu – harakat – tunneb küllap igaüks ilma lähema kirjeldusetagi. Ta sulgrüü eripära on, et enamiku mustade sulgede kattekiht on erilise struktuuriga, mis olenevalt valguse langemise ja vaatleja silmavaate nurgast küütleb erinevat tooni metalliläikega – sinirohelisest kuni purpurvioletseni.

Kuid ega see lind end kuigi kaua lähedalt silmitseda luba, sest on vägagi pelglik, kuna teda on ta „pattude” pärast üha kiusatud.

Harakas on tüüpiline talumaastiku ja hõreda hoonestusega asulate elanik. Enamik neist on paigalinnud ja hoiduvad talvelgi oma pesitsusterritooriumi lähedusse. Eestis hinnatakse tema arvukust 15 000 ja 25 000 haudepaari vahele, nii et väljaspool metsalaamasid leidub üks harakapaar keskmiselt ruutkilomeetri kohta, tegelikult võib soodsatel elualadel olla isegi kümme harakapaari ruutkilomeetril. Talvel on nende hulk 40 000 kuni 80 000 isendit. Noorlinnud uitavad laiemalt ringi ja üks erandlik rõngastusleid saadi koguni 450 kilomeetri kauguselt. Haraka areaal aga hõlmab terve Euraasia metsavööndi Briti saartest ja Ibeeriast Kamtšatka ja Hiinani, ta ei pelga subtroopilisigi alasid, näiteks Loode-Aafrikat, üks alamliik aga on leidnud kodu Araabias Meka lähedal. Euroopas elutseb umbes 50 miljonit harakat (seega tihedamalt kui Eestis), terve areaali ulatuses on neid üle 200 miljoni linnu.

Enamasti liiguvad harakad alumistel puuokstel või põõsastikus, söandades küll ka üle põllulagendiku lennata. Enamiku oma kõikvõimalikust toidust leiavad nad maapinnalt, kuid kevadel otsivad puuokstelt suuremaid putukaid ja paraku ei anna armu väikelindude pesadele. Mõnikord pole kuldnokapoegadelgi pesakastis turvaline, sest haraka nokk küünib lennuavale liialt lähedal oleva pesakonnani, eriti kui röövel saab istuda pesakastile kinnitatud pulgal. Talvel lepivad harakad prügipaigalt leitud jäätmetega ega pelga üht-teist näpata õuekoera toidukausist või rippuda tihastele pandud pekitüki küljes.

Harakapaar püsib koos terve elu. Kevade tulekul hakkavad harakad agaralt oma juba talvel valitud territooriumi kaitsma. Isalind valvab kõrgel puuladvas ja tõrjub võimalikke pretendente valju kädinaga, vajadusel kostitab nokahoopidega. Kui emalind on leidnud pesa rajamiseks sobiva koha, teatab ta sellest kaasale tiibade väristamisega. Üldse on tiivad harakapaari intiimkäitumisel tähtsad: isalind tantsiskleb oksal seljale kergitatud tiibadega ja esitab seejuures oma laulu: iga mõne sekundi tagant pehmekõlalise tšak-heli. Emane aga annab oksal oma tiibu väristades märku paarumissoovist.

Pesa ehitatakse enamasti õige kõrgele puu ladvaossa, üsna meelsasti ka kuusehekki või astlarohkesse viirpuupõõsasse. See on igal aastal uus, peamiselt okstest kogukas kerajas rajatis, läbimõõdult kuni kolmveerand meetrit ja katusega, mis kaitseb mune ja poegi vareste ja teiste röövlindude eest. Sissepääsuava on küljel. Pesakauss on tihendatud savi ja mullaga ning 13–14 cm läbimõõduga pesalohk vooderdatud karvade, sulgede ja rohukuluga. Aprilli lõpupoole leidub seal viis kuni kaheksa rohekashalli või sinaka tausta ja tiheda rohekaspruuni mustriga muna. Emalind hakkab hauduma juba enne munakurna täissaamist, nii et pojad on erinevat suurust, alul peaaegu paljad ja kinnisilmsed. Neid soojendab emalind, isane aga tassib perele toitu: järjest suuremaid putukavastseid ja ämblikke, sekka ka laululindude poegi ja hiiri. Pojad saavad lennuvõimeliseks nelja nädalaga, ent noori toidetakse ja õpetatakse veel paarkümmend päeva, misjärel pesakonnad hajuvad.

Kuigi noored harakad on järgmiseks kevadeks suguküpsed, hakkavad siis sobivate vabade territooriumide nappuse tõttu pesitsema neist vaid umbes pooled. Enamjaolt heidavad nad paari senise kaasa kaotanud vanalinnuga, mistõttu harakapaarides on paarilised reeglina eriealised.

Harakas on rahva hulgas üsna populaarne lind, mida näitab harakatega seotud juttude ja vanasõnade rohkus. Mainiksin vaid, et läikivate esemete näppamisega see lind ei tegele ja aknale ununud hõbelusikas võib teda koguni heidutada! Harakas oli 2003. aastal valitud Eesti aasta linnuks.

Märksõnad
Tagasi üles