Kuivanud kõrred, viljad ja õisikud ootavad härmatist

Siidipöörised. Foto: Säde Lepik

Tänu kahele ootamatule talvenädalale novembris jäid mõned aiatööd kindlasti lõpetamata. Lillepeenras tuleb pisuke laiskus tegelikult kasuks – paljusid kõrrelisi ja teisigi püsikuid ei ole sügisel vaja sugugi maha lõigata.

Kui sirvida näiteks paarikümne aasta taguseid aiandusraamatuid või ajakirju, siis soovitati seal kindlasti oktoobri lõpus või novembri alguses kiviktaimlad, püsikupeenrad ja muud istutusalad korda teha. Nüüdseks on meie arusaamad korrast ja ilust sügiseses ja talvises lilleaias pisut muutunud.

Kuuseoksad padjandite kaitseks

Hilissügisene korras lilleaed tähendas varem tavaliselt peenrast paistvat musta mulda, mahalõigatud taimede madalaid varretüükaid ja kuuseoksi, millega olid enne lume tulekut hõredalt kinni kaetud igihaljad ja padjandtaimed (padjandfloksid, aedaubrieetad, kadakkaerad, kivirikud, mägisibulad, liivatee valgekirjude ja kollaste lehtedega sordid jt). Selline kiviktaimlaklassika ei karda niivõrd külma, kuivõrd liigniiskust ja kõrvetavat märtsipäikest, mis on eriti ohtlik tuulises paigas.

Kuuseoksad on hea kate seepärast, et need koguvad hästi lund ja kaitsevad igihaljaid taimi kevadtalvel päikesepõletuse eest. Kuuseoksad pange taimede katteks nii, et nende all saaks ka õhk liikuda, oksad võiksid kas kiviktaimlas kividele toetada või peenras tüükaga mulda suruda, nii et need laotuvad kaarjalt taimede kohale. Kui raske lumi kuusoksad tihedalt vastu padjandit vajutab, siis võivad taimed õhupuuduses hukkuda või näotuks muutuda.

Leviisiaid, ramondasid, võrk-mägisibulaid jt tiheda kodarikuga taimi oleks kindlam kasvatada kiviktaimla kaldus nõlval, kuhu vesi ei saa seisma jääda. Kui sellist sobivat kohta pole, tasub neid sügisvihma eest kaitsta kividele toetuva klaasi-, plasti- või plekitükiga.

Vähem lõikustööd

See aeg, kus enamik kõrgema kasvuga püsikuid sügisel enesestmõistetavalt tagasi lõigati, hakkab nüüd meilgi mööda saama, sest kes siis ei tahaks oma aeda muinasjutulist pilti härmas kõrrelistega. Arenenuma aiakultuuriga riikides, kus kiire linnastumise tõttu on paraku vähe alles puutumatut loodust, hindavad aednikud ja loodusesõbrad järjest rohkem looduslikku mitmekesisust. Aiapidajad teavad, et kasvama jäänud taimevarred sobivad mutukate elupaikadeks ja seemneid söövad linnud.

Meie oleme ehk pragmaatilisemad, kuid kogemused heitlike talvedega on õpetanud, et kasvama jäänud taimevarred koguvad peenrale üsna kenasti lund, lumevaiba all on taimed hästi kaitstud. Külmaõrnu taimi kaitsevad neile alles jäänud kuhtunud lehed ja läbi õõnsate varte liigub õhku ka jääkooriku alla.

Peenralt tuleb muidugi ära koristada selgete haigustunnustega lehed ja varred, näiteks jahukastesse jäänud flokside või astrite varred ja ka külmavõetud ja vettinud hostalehed jms, mida oleks kevadel tüütu koristada. Jahu- ja ebajahukaste, hahkhallituse, rooste vm haiguste tunnustega taimeosi ei tohi komposti panna, kui võimalik, siis põletage need ära. Kui seda ei saa teha, siis matke need sügavale mulda. Sügisel lõigake kindlasti maha kuldvitsad, sest see taim paljuneb väga hästi seemnetega ja võtab muidu aias võimust.

Püsikud, mis paistavad terved ja on pärast esimest külmalainet säilitanud oma huvitava kasvukuju, tasub peenrale alles jätta, sest nüüd ongi aias selgete vormide ja pooltoonide aeg. Mida tugevam ja kõrgem on taim, seda efektsemalt see sügisel mõjub. Kõige tähtsamaks muutuvadki taimede siluetid, tekstuur ja kestvus. Väga püsivad on näiteks putked. Jätke alles ka taimed, mille õisikud ja viljad on kuivanult toredad. Põnevad on näiteks astilbede, rodgersiate, laudlehtede, siilkübarate, Siberi männasmailaste õisikud. Tumedaks tõmbunud õisikud jäävad hästi silma heledal taustal. Mesiohakate õisikukerad kahjuks kaua ei püsi, uniohakas võiks aga peenras kasvadagi juba seepärast, et säilitab oma arhitektuurse vormi kevadeni.

Kõrreliste tähetunnid

Sügisel on Amuuri siidpöörise, Hiina siidpöörise (sortidest näiteks „Nishidake”, „Malepartus”, „Zebrinus”), roog-sinihelmika, hariliku sinihelmika, teravaõielise kastiku, kamm-sooheina, vitshirsi jmt talvekindlate ja kõrgete kõrreliste hiilgeaeg. Väga tore on ju jälgida, kuidas kõrred ja lehed tuules liiguvad, varje heidavad ja toone muudavad. Mitmel kõrrelisel on ilus sügisvärvus, roog-sinihelmikas muutub näiteks kollaseks ja punakas siidpööris värvub purpurseks, erilised on ka hõbedased ja tagasihoidlikud luuvalged toonid. Siidpöörised muutuvad iga kasvuaastaga järjest uhkemaks ja nende pikad õisikud on nagu udusuled. Harilikku sinihelmikat ehivad pikad kitsad punakaspruunid pöörised. Vitshirsi pikad õrnad õiepöörised teevad taime justkui läbipaistvaks.

Härmatisega kaetud õisikud ja pähikud on lihtsalt kirjeldamatud. Kõrrelised hoiavad talvise aia elava ja liikuvana, kuni raske lumi nad lõpuks maha vajutab. Kõrgekasvulisi liike, näiteks vitshirssi, võiks varase lamandumise vältimiseks isegi hakkideks kokku köita.

Ka neid kõrrelisi, mis pole nii dekoratiivsed, pole tarvis sügisel lõigata, jätke see töö varakevadeks. Igihaljaste liikide puhmikutest tuleb vanad lehed kevadel välja noppida.

Lõikamata taimed talvituvad paremini, sest vanad lehed ja kulu kaitsevad külma eest. Pealegi lähevad mahalõigatud kõrrelised siis, kui kõrretüükaisse koguneb vett, kergesti mädanema, talvist liigniiskust taimed ei armasta.

(Kui tahate vältida isekülvi, siis lõigake hallil aruheinal, ripshelmikal, luht-kastevarrel õiepähikud enne seemnete valmimist ära. Teiste tuntumate kõrrelistega seda ohtu pole. Näiteks hästi püstise kasvuga teravaõieline kastik „Karl Foerster” on steriilne hübriidid, mis isekülvi ei anna, Hiina siidpööriste seemned ei jõua meie kliimas valmida. Amuuri siidpööris, päideroog, parthein, kamm-soohein ja liiv-vareskaer levivad hoopis võsunditega ja nende laiutamist saab piirata maasiseste tõketega.)

Mõned mõtted Piet Oudolfilt

Huvitava ja kaua püsiva vormiga taimede ilu on huvilisi märkama õpetanud kuulus Hollandi maastikukujundaja Piet Oudolf. Ta armastab taimi kõigis nende arengujärkudes ja imetleb ka pruune kulutoone. Oudolf hindabki üle kõige huvitava struktuuriga liike, mis on põnevad oma sünnist surmani. Kuivanud taimed, mis on kasvukuju säilitanud, lõigatakse maha alles pärast viimaseid talvekülmi. Parajalt pakaselises Eesti talves võib kuivanud kõrte ilu kesta kauemgi kui niiskema ja soojema kliimaga paikades.

Lõpetuseks lisan mõned sügisesed soovitused Piet Oudolfi ja Nigel Kingsbury raamatust „Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega”:

Talveks pole vaja eraldi valmistuda, kui mõtlete sellele juba taimi valides. Paljud püsikud muutuvad esimeste külmadega koledaks pruuniks massiks või on tuultest väga räsitud. Sellised taimed on parem ära koristada ning need, mis ilusaks jäävad, alles jätta.

Püsikute ja kõrreliste uuemad sordid püsivad talvel varasemast kauem püsti ja säilitavad paremini oma kuju.

Sügisene lehestik ja seemekandjad tulevad kõige paremini esile õige valgusega. Neil laiuskraadidel, kus päikest on vähe, võib päike harva paistes lausa maagiliselt mõjuda. Et sellist valgust püüda, peavad taimed olema õigesse kohta istutatud. Et need kohad üles leida, võib taimed enne mahaistutamist esialgu pottidesse jätta ja potte istutusalal siia-sinna tõsta ning uurida, kuidas asukohamuutus mõjub. Selleks et vaadet saaks maksimaalselt nautida, peaksid taimed hästi paistma ka teeradadelt või elamust.

Efektse tulemuse saavutamiseks on sügiseks või talveks kõige lihtsam kombineerida tugeva kasvukujuga tumedaid taimi ja kavandada nende taustale kahvatuid kohevaid kõrrelisi. Enamasti sõltub äraõitsenud õisikute ilu päikesevalgusest, kuid heleda ja tumeda kontrasti korral pole see oluline.

Kui aiast on värvid talvel peaaegu kadunud, siis on eriti tähtis taimede kuju ning veel säilinud pruunikate toonide päikese käes esile tulevad nüansid. Harilik sinihelmikas ja kastevarte hele rida on siis heaks taustaks Virgiinia männasmailasele, harilikule tõnnikesele ja Hiina astilbele.