Läänemaal pisikeses Kõmsi külas tegutseb AS K.MET, kus valmivad traaditooted lähevad valdavalt Põhjamaadesse, aga ka meie lõunanaabritele ja Austriasse, lisaks on ettevõtte omanikud sisenenud vihmausside abil toodetud kasvusubstraatide turule ja hiljuti ostetud oliivisalu innustab õli maale tooma.
Traadist tooteid valmistav K.MET tähistas tänavu 25. sünnipäeva, kuid traaditöödega alustati Kõmsil juba eelmise sajandi kuuekümnendatel, mil ETKVL Koondis Auto egiidi all toodeti kogu toonase suure riigi tarbeks sangaga poekorve.
1991. aastal õnnestus kohalikel poekorvitsehh ära osta ja sellest kasvaski välja K.MET.
„Asutajad on siitkandi inimesed ja väliskapitali pole kaasatud,” räägib ettevõte juht ja enamusaktsionär Mardo Leiumaa ja lisab, et ostmiseks sai ta oma Kanada sugulastelt stardilaenu. Võttis raha pangast viie- ja kümnekroonistes välja ja viis selle kotitäie toomiskoondise kontorisse laua peale.
Praegu ligi 80 töötajaga ettevõte teeb tooteid tellimuste järgi. „Kui meie käest küsitakse, mida täpselt teeme, jääme vastamisega kimpu,” sõnab teine omanikest, Aimar Roomets. „Me toodame ainult tellimusepõhiselt. Omatooteid meil viimase ajani polnud, aga nüüd hakkab asi selles suunas liikuma ja üht-teist juba teeme.”
Näiteks on suure tõenäosusega enamik Eesti ja Põhjamaade kettagolfi väljakute varustus Kõmsis tehtud. „Kettagolfi korvid lähevad enamasti Rootsi ja Soome turule, kus on tuntud sellised nimed nagu „Latitute 64” ja „Prodigi”, aga jääb ka Eestisse, kuhu töötasime välja oma variandi,” räägib Leiumaa.
Soome ja Rootsi kõrval eksporditakse tooteid ka Taani, Lätti, Leetu, Saksamaale ja Austriasse. „Eesti turule müüdavast paarikümnest toodanguprotsendist omakorda suure osa viivad teised ettevõtted riigist välja,” lisab Leiumaa.
Meenutades tehtud töid, nimetab mees, et kunagi tegid nad politseiautodele turvapuure ning koostöös närimiskummitootjaga Wrigley tegid nätsupakikeste riiuleid poodidesse. Vast üks raskem katsumus oli koostöö Saksa kodutehnikavalmistajaga Miele. „Me polnud valmis ega harjunud selliste kvaliteedinõuetega ning bürokraatiaga, mida nõuti toodete kirjeldustes ja mõõtmisprotokollides,” sõnab ta.
Praegu valmistab K.MET muu hulgas korve ühele Austria meditsiinitehnika firmale. „Nende esindajad käisid meie juures uurimas, kas oleksime nõus neile korve tegema,” meenutab Roomets. „Algul ütlesime ära, sest see töö tundus liiga keeruline, aga nad tulid tagasi ja ütlesid, et on palju kohti läbi käinud ja meie oleme ainukesed, kes hakkama saaksid. Nii see koostöö algas.”
Omatoodang
Praegu on ettevõte alustanud oma tootesarjade väljatöötamist. „Julgust alustada andis meditsiinitehnikatarvikute tootmiskogemus, kus kasutusel kvaliteetsed roostevabad materjalid ja kvaliteedinõuded tööle üliranged,” selgitab Leiumaa. „Lisaks teeme panuse disainile. Hinnaklassis me niiviisi odavtoodetega võistelda ei suuda, küll aga pika kasutuseaga, loodame, et see kompenseerib tarbija jaoks hetkelise suurema väljamineku.”
Esimesed omatooted – pelletikorvid jõudsid sel sügisel juba poodidesse. Pisikesi pelleteid kaminas põletada ei saa, aga kui paned need aukudega korvi ja sellega kaminasse, põleb ilusti.
„Pelletikorv, mis on odavaim viis pelletiküttega alustamiseks, kujunes välja omaenese vajadustest ja kuna kodukamina katsetused olid edukad, otsustasime teistelegi pakkuda,” seletab Leiumaa.
Praegu on Kõmsis lõppjärgus oma grillitarvikute väljatöötamine. „Peame siingi kvaliteeti ülitähtsaks,” rõhutab Leiumaa. „Alati on midagi paremaks teha ja viimistleda. Meie eesmärk on pakkuda kogu grillimiseks vajaminevat alustades grillist ja lõpetades labidate-tangidega. Isegi kinnaste ja põlledeni välja. Kokku oma kümmekond toodet, metallesemed muidugi kvaliteetsest roostevabast materjalist.”
Kogu töö alates toodete disainimisest kuni lõppviimistluseni tehakse ära kohapeal.
Nii on lisaks tootmistöölistele ametis ka konstruktorid, kes uusi tooteid välja mõtlevad. „Meil on siin oma konstrueerimisbüroo, kes tellijate soovid digitaalselt vormistab. Kooskõlastame tellijaga, teeme näidised valmis ja siis läheb toomisesse,” kirjeldab Roomets. „Inseneritööd teevad kohalikud andekad inimesed, kes ettevõttega koos arenenud.”
Ettevõtte töötajate keskmine palk on samal tasemel riigi keskmisega. Ilmselt suuresti tänu korralikule palgale pole ääremaal asuv firma hädas tööjõu leidmisega. „Kas palk just väga hea on, eks palka ole alati vähe, aga küllap seegi aitab inimesi hoida ja leida,” tõdeb Leiumaa. „Kuid mõne spetsiifilisema töö peale on tegijaid leida päris keeruline.”
Murekoht on, et Kõmsil asuvad vanad kolhoosihooned on oma võimalused K.METi tootmishoonetena ammendanud ja neid renoveerida ning suuremaks ehitada pole otstarbekas. Soovitakse ehitada uus tootmishoone Virtsu, kus elavad ka kolm omanikku. Koostöös Hanila vallaga taotleti EASist toetust arendamaks Virtsu ettevõtluskeskust. Lisaks K.Metile soovis sinna ettevõtte rajada üheksa tööandjat.
„Kuna vald EASi meetmest infrastruktuuri ehitamiseks toetust ei saanud, eelistati Haapsalu lossi, siis ilmselt jääme ootama järgmist toetusvooru,” nendib Leiumaa ja lisab, et tegelikult on neid kutsutud oma tootmist mujalegi viima. „Linna on meid isegi kutsutud, et kolige üle, aga kus sa ikka oma kodukohast lähed. Meil on hoopis kaalumisel ühe müügiks pakutud pealinna ettevõtte ostmine, kui hinnas kaubale saame, et seal filiaal teha.”
Ussid ja oliivid
Kuna Kõmsi hooned on amortiseerunud ja kolimine paratamatu, tuli nuputada, mis senistest hoonetest saab. Nii jõutigi ideeni seal tulevikus vihmausse kasvatama hakata. Kolm aastat on asjaga ühes lähikonna vanas laudahoones katsetatud ja koostöös Tallinna Tehnikaülikooli, Maaülikooli ja Eesti Taimekasvatuse Instituudi teaduritega tooteid arendatud.
Sel sügisel jõudsid 70 kauplusesse esimesed „Ussimo” kaubamärgi alla toodetud kasvusubstraadid. „Koostisosad on turvas, millele rammuks lisatud parimat looduslikku väetisainet biohuumust ehk vihmaussisõnnikut, ja siis veel üht-teist taimedele meeldivat,” iseloomustab Leiumaa.
Hoopis teise suunda viib ka K.METi omanike uusim ettevõtmine – Portugalis oliiviistanduse ostmine.
„Istanduse ostmisest on asi küll kaugel, aga maatüki, kus peal boonusena 20 sajanditevanust oliivipuud, ostsime küll,” tõdeb Leiumaa. „Ostuks läks seetõttu, et naaberkrundil juba viis aastat talvitav kaasmaalane muudkui kutsus ja ega hindki kallis polnud võrreldes kodumaise maahinnaga.”
Leiumaa räägib, et naabrid on Portugalis väga sõbralikud ja kuna nad seni olid maatükilt oliivisaagi ära korjanud ning puid hooldanud, andsid neilegi kanistriga kaasa eelmisel sügisel pressitud õli.
„Mäletan, kuidas maitsmisel nägu naerule tõmbus. Nii head oliiviõli polnud ma varem suhu saanud,” sõnab mees. „Sama räägivad ka sõbrad-tuttavad, kellele seda piskut saanud proovida anda. Küllap siin on oma osa puhtal mäestikuõhul ja kes teab, kas mullal seal õlipuude ümber kunstväetise olemasolust aimugi on. Puhas loodus.”
Nii tekkis soov seda õli seal kokku osta ja Eestisse tuua. „Arvatavalt jäävad kogused siiski hobimahuliseks. Igal juhul, kui läheb hästi ja kunagi juhtute müügil nägema oliiviõli Ribeiro do Além – julgen soovitada,” muheleb Leiumaa.
