Küllaltki sageli esineb huviliste hulgas segadust ja arusaamatust, isegi viha selles osas, kuidas aastaaegu määratakse ja miks just nii, näiteks võin osundada blogist „Ilm ja inimesed“: „Mitte ei saa üle ega ümber üleminekuaastaaegadest. Ikka ja jälle tekib küsimus, kes küll tuli sellisele miljoniideele. Miks minna rasket teed, kui saab lihtsat?“
Seega puudutab see eriti üleminekuaastaaegu, nagu näiteks eeltalv. Tasub teada, et Eestis eristatakse koguni kaheksat klimaatilist aastaaega (mujal riikides üldiselt vähem): kevad, suvi, sügis, talv (need on ühtlasi astronoomilised aastaajad, mis esinevad väga kindlatel aegadel), nende vahel veel palju ebakindlamad klimatoloogilised (ülemineku)aastaajad kevadtalv, varakevad, hilissügis ja eeltalv.
Klimaatilised aastaajad võeti Eestis kasutusele 1960. aastate alguses – need sõnastasid Eesti NSV agrometeoroloogilises teatmikus (1962) Evald Maanvere ja Ants Raik (Raik, A. 1963. Klimaatilised aastaajad Eestis. TRÜ toimetised, 144. Geograafiaalaseid töid III, lk 33-44). Võib arvata, et see polnud nende autorite idee, vaid selle käisid välja teised tollase Nõukogude Liidu uurijad. Lisaks: klimaatiline aastaaeg pole meteoroloogiline, vaid klimaatiline mõiste, ja see võeti kasutusele, et täpsemalt kirjeldada ilmastiku sesoonseid iseärasusi. Asi on selles, et sügise, talve ja kevade vahel on mitmesuguse ilmastikuga perioode, mida võib jagada omaette klimaatilisteks aastaaegadeks. Selline jaotus on täiesti subjektiivne. Seega võib igaüks esitada kindlate kriteeriumite väljapakkumisega alternatiivseid jaotusi, mis sarnaneksid mistahes teadusliku klassifikatsiooniga, võides meeldida või mitte. Ükski aastaaegade klassifikatsioon pole kellelegi kohustuslikuks kasutamiseks.