Kaks nädalat kestnud talv sai ilma poolest justkui läbi. Eks meenuta see suve, mis oli mais ära, lõppedes juba 4. juuniga (ja algas millalgi hiljem uuesti, kui naljaga pooleks öelda). Aga kas tegu oli ikkagi talvega? Ehk pöördus hilissügis nüüd tagasi? Püüan aastaaegade määramist pisut tutvustada ja avada.
Küllaltki sageli esineb huviliste hulgas segadust ja arusaamatust, isegi viha selles osas, kuidas aastaaegu määratakse ja miks just nii, näiteks võin osundada blogist „Ilm ja inimesed“: „Mitte ei saa üle ega ümber üleminekuaastaaegadest. Ikka ja jälle tekib küsimus, kes küll tuli sellisele miljoniideele. Miks minna rasket teed, kui saab lihtsat?“
Seega puudutab see eriti üleminekuaastaaegu, nagu näiteks eeltalv. Tasub teada, et Eestis eristatakse koguni kaheksat klimaatilist aastaaega (mujal riikides üldiselt vähem): kevad, suvi, sügis, talv (need on ühtlasi astronoomilised aastaajad, mis esinevad väga kindlatel aegadel), nende vahel veel palju ebakindlamad klimatoloogilised (ülemineku)aastaajad kevadtalv, varakevad, hilissügis ja eeltalv.
Klimaatilised aastaajad võeti Eestis kasutusele 1960. aastate alguses – need sõnastasid Eesti NSV agrometeoroloogilises teatmikus (1962) Evald Maanvere ja Ants Raik (Raik, A. 1963. Klimaatilised aastaajad Eestis. TRÜ toimetised, 144. Geograafiaalaseid töid III, lk 33-44). Võib arvata, et see polnud nende autorite idee, vaid selle käisid välja teised tollase Nõukogude Liidu uurijad. Lisaks: klimaatiline aastaaeg pole meteoroloogiline, vaid klimaatiline mõiste, ja see võeti kasutusele, et täpsemalt kirjeldada ilmastiku sesoonseid iseärasusi. Asi on selles, et sügise, talve ja kevade vahel on mitmesuguse ilmastikuga perioode, mida võib jagada omaette klimaatilisteks aastaaegadeks. Selline jaotus on täiesti subjektiivne. Seega võib igaüks esitada kindlate kriteeriumite väljapakkumisega alternatiivseid jaotusi, mis sarnaneksid mistahes teadusliku klassifikatsiooniga, võides meeldida või mitte. Ükski aastaaegade klassifikatsioon pole kellelegi kohustuslikuks kasutamiseks.
Eesti ilmastiku väga suur muutlikkus põhjustab ka klimaatiliste aastaaegade järjestuses segadust, nii ka eeltalves. Abiks on sel juhul kindlad kriteeriumid, mis loodi ilmastiku sesoonsete iseärasuste paremaks kirjeldamiseks. Näiteks on eeltalv ebapüsiva ilmastikuga periood enne talve ehk püsiva lumikattega (või külmapäevade domineerimisega) perioodi algust, samas kevadtalv on lumikatte sulamise periood. Mõnel aastal on neid üleminekuaastaaegu väga raske eristada, sest vahel järgneb sügisesele külmaperioodile pikk sulaperiood nagu ka nüüd ennustatud, ja tekib küsimus, kas siis algas / on käes uus aastaaeg või mitte – alternatiiviks oleks kõik need kolm aastaaega defineerida kui talve. Sel juhul poleks segadust ega küsimust selles osas, kas talv algas või mitte.
Eks Eestis kipuvadki olema aastaajad raskesti määratavad ja mitte kõige selgemalt välja kujunenud, sest kliima pole päris kontinentaalne. Siin tutvustatud aastaaegade määramise metoodika sobib paremini kontinentaalsema kliimaga aladel, halvasti näiteks Eesti läänerannikul, kus püsiva lumikattega perioodi ehk talve kitsamas mõttes sageli üldse ei esine, vaid eeltalv läheb sujuvalt üle kevadtalveks ega sobiks ilmselt üldse kasutamiseks mõne ookeaniäärse ala kohta, kus kliima on mereline ja lähtuma peaks millestki muust. Lääne-Euroopas ongi mõne aastaaja määramiseks teised alused, nt talve puhul üksnes temperatuur (mitte lume esinemine, nagu meil) või hoopiski jõgede veerohkus (hüdroloogiline lähenemine, näiteks Kesk-Euroopas).
Lõppude lõpuks on (ülemineku)aastaajad lihtsalt kokkuleppelised, ja mõnes riigis ei pöörata nende eraldamisele suurt tähelepanu, seega eristatakse aastaegu vähem, kuid Eestis on nõustutud nende 8 klimaatilise aastaajaga juba enam kui pool sajandit. Leidub neidki, kes kasutaks vaid kaht aastaaega – sooja ja külma.
Milline on minu arvamus kõigest selle kohta? Igaüks võib tegelikult talitada oma äranägemise järgi, aga raamatupidamisvõtteid on kokkuvõtete ja aruannete jaoks vajalikud. Seega võib suhtuda nendesse aastaajamääramistesse justkui raamatupidamisvõtetesse, mida ilmastiku ja kliima analüüsides metoodikana kasutatakse. Ma arvan, et talve võib alanuks lugeda. Isegi kasutatava metoodika järgi: „Klimatoloogid on seadnud [talve määramise] tingimuseks, et kuu jooksul võib olla kolm lumeta päeva, kuid ühele lumeta päevale peab eelnema vähemalt viis lumikattega päeva. Kui lumeta oli aga 2-3 päeva, siis peaks eelneva lumikatte kestus olema vähemalt 10 päeva.“
15. ja kohati mandril ka 16. november jäi kahenädalase talve viimaseks talviseks päevaks vähemalt esialgu. Ülikuud võis 14. novembril jälgida lühiajaliselt Soome lahe ääres, kus ajuti oli ilm selge. 16. novembril sai sisemaa lumelisa, hiljem tuli sadu sealgi vihmana ja lumi hakkas intensiivselt sulama (sulatajaks on soe õhk koos pilvealuse ilmaga, mitte vihm).
Venemaa antitsüklon jääb esialgu küll püsima, aga selle läände nihkumine on küsitav. Igal juhul soodustab see lõunast troopilise õhumassi saabumist (pole välistatud, et ööpäeva keskmine temperatuur tõuseb koguni oktoobri tasemele). Edasise ilma kohta sobib hästi: "Kui mardipäeval külmetab, on jõuluks sula" ja "Kui Mart külmetab, siis Kadri sulatab", ütleb vanarahvatarkus. Elame, näeme!