Hakid – vareste pisemad sugulased

Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Peale varblaste ja tihaste on linnades ja alevites talviste püsielanikena end sisse seadnud mitmed suuremadki linnud. Ühed sellised on hakid, kes on välimuse järgi enamikule tuntud.

Nende tuvisuuruste lindude eluolus aga on mõndagi huvitavat. Nad kuuluvad laululindude seltsi nagu teisedki vareslased ja kuigi nende põhiline häälitsus on kõlav kjakk, ei laula nad niigivõrd kui näiteks pasknäär või mänsak. Hoiatushüüd on kare kärr. Nad on seltsingulised linnud ja sealjuures ülimalt paaritruud, nii et hakisalgas hoiduvad linnud ikka kahekaupa lähestikku. Suurel määral inimkaaslejate ja nupukate lindudena on hakid pälvinud kirjameeste tähelepanu antiikajast alates ja Kreeka valmisepp Aisopos kajastas neid juba 2600 aasta eest.

Haki sulgrüü on enamjaolt tumehall, pea ja eriti kael heledamad, osa Eestit asustaval alamliigil – kaelushakil – on kaela alaosas lausa valge võru. Oma heleda kaelaga edvistavad isaslinnud varakevadisel mängul oma paarilise ees, et võimalikest rivaalidest-poissmeestest etemana näida. Tõusvaid õhuvoole kasutades esitavad hakid lausa akrobaatilisi pulmalende. Üks haki eripärasid on silma hõbevalge vikerkest, milletaolist on vähestel lindudel. Eestis pesitseb kuni 50 000 hakipaari. Liigi üldlevila hõlmab peaaegu kogu Euroopa ja küündib Altaini, kuid suuremas osas Fennoskandiast ja taigavööndis hakid ei pesitse.

Hakid on suluspesitsejad ja nende pesakoha valik on üsna mitmekesine. Meelsamini tehakse pesa mõne lehtpuu õõnsusse nii pargis kui ka vanas hõredas metsas. Neid jääb küll järjest vähemaks ja ega linnapuistuteski taheta tühjaks kõdunenud puid hoida, nii et hakkidel tuleb oksaraagusid ja kõiksugust pehmet materjali noka vahel kanda ka kiviehitiste orvadesse, majaräästa alla, momendil kasutamata korstnalõõri või koguni õõnsatesse betoonist elektripostidesse. Viimati nimetatutes ei pelga hakipaar ei paari meetri sügavusele posti läbiva traaversikinnituseni „sukeldumist” ega kõrgepingetraatide surisemist. Talvel kasutamata maja pererahvas võib kevadel oma suvekodusse tulles olla hämmastunud, et lõõrides pole tõmmet – mõnikord on juhtunud koguni, et mitme kütmiskatse järel ummistust kõrvaldades leitakse korstnajalast koos pesa ja munadega ka poolkõrbenud hakimamma, kes pole raatsinud oma pesa hüljata ... Vanade kirikute seinatühikutes pesitsemine on toonud nendele lindudele kirikuhaki nime. Kirikuhooned on enamiku nädalast inimesteta ja seega suhteliselt vähese häirimisega. Mägismaadel rajavad hakid pesa kaljuseina pragudesse ja eendite varju, Eestiski leidub „kaljupesi” põhjaranniku klindis ja mõnes liivakivipaljandis. Üht ja sama pesa kasutatakse mitu aastat järjest.

Tavaliselt aprilli lõpust alates muneb emalind viis kuni kuus rohekassinise koorega tumedalt kirjatud muna, asub hauduma viimase muna järel ja loovutab selle hoole isalinnule vaid lühiajaliselt. Haudumine võtab peaaegu 20 päeva, pojad kooruvad paljaste ja pimedatena ning jäävad pessa viieks nädalaks.

Toitu kogutakse reeglina maapinnalt, kevadel ja suvel peamiselt selgrootuid, sügise poole süüakse ka seemneid, talvel – mis noka ette satub. Eri moodi teistest vareslastest korjavad hakid toitu ka puuokstelt, näiteks liblikaröövikuid. Vahel hangivad nad toitu kariloomade, eriti lammaste hulgas kõndides ja liikvele aetud putukaid noppides. Haki kõnd on kärmem kui varesel, vahel hüpatakse edasi kahel jalal. Salgana koos olles „lobisetakse” omavahel pidevalt.

Suve keskelt alates ühinetakse üha suurematesse parvedesse, sageli koos künnivarestega. Oktoobris-novembris võib täheldada kirdepoolsete hakkide läbirännet, Lääne-Eestisse jõuab neid ka Soomest. Ka osa meie haudelinde rändab edelasse, jõudes Kesk-Euroopani. Märtsis-aprillis rännatakse tagasisuunas. Need hakid aga, kes meile talvitama jäävad, on viimase kahe-kolmekümne aasta kestel hakanud ööbima linnaparkides ja puiesteede puuvõrades. Kui seal kõnniteedel liigub inimesi, siis oleks neil küll vaja vihmavarju ... Varem lendasid hakid koos hallvarestega õhtuvidevikus linnast eemale mõnda metsatukka, nüüd aga näivad ka linnas ööd olevat küllalt turvalised.