Noorte maaeluarmastus püsib tänu missioonitundega täiskasvanutele

FOTO: Erakogu

Noorteühing Eesti 4H on juba veerandsada aastat teinud tööd selle nimel, et noored väärtustaksid maaelu ja annaks ka ise panuse oma kodukoha arengusse.

Tänaseks on nii mõnedki kunagi 4Hs alustanud noored sirgunud noorsootöötajateks, kes isegi annavad nüüd oma panuse selleks, et teised noored oskaks oma kodukohta hinnata ja maalt elu ära ei kaoks. Üheksa aastat 4H liige olnud ja tänaseks juhatusse kuuluv Helen Siska, kes on pärit Järvamaa metsade vahelt Jänedalt, Hundinõmme talust, õpib täna Viljandis, kuid läheb igal võimalikul juhul koju tagasi. Siska ütleb, et väärtustab kõike kodumaist, isetehtut ning armastab loodusega ühes hingamist. Ta ei karda näppe mulda panna ning heameelega teeks kõik eluks vajaliku ise oma kätega. „Maakodu on kui minu enda spaa keset metsade avarust. Tean ka, et järgmises eluetapis, kui plaanin oma perekonda luua, siis kindlasti kodu saab asuma maakohas, kus jooksevad ringi erinevad putukad, mutukad ning alates koerakesest lõpetades muude koduloomadega. See on minu idüll, mille loomisel on 4H-l väga suur roll,“ räägib neiu. Õpingute tõttu kodukohast eemale kolima on olnud sunnitud veel üks tänane juhatuse liige Birgit Kuslap. Ka tema ütleb, et kuigi täna õpib ta Tallinnas, näeb ta tulevikus taas tihedamat sidet maapiirkonna, oma kodukohaga.

Kuidas noori maale tuua?

Aga mida 4H siis teeb selle jaoks, et noored maale jääksid, maale tuleksid ja sealset elu-olu hinnata mõistaksid? Noorte endi sõnul on tegevusi seinast seina, igale maitsele. Suviti korraldatakse suvelaagreid ja kogeda saab kõige tavalisemaid maalapse rõõme. Näiteks toita lambaid, teha võid ja rohida peenraid. Samas õpetatakse noortele ka meeskonnatööd, ettevõtlikkust ja leidlikku mõtlemist. Vahelduseks saab õppida ka tantsimist, avalikku esinemist või silmaringi laiendamiseks erinevates laagrites kuulata kas või tuletõrjujate ja vanglatöötajate muljeid ja jutte oma ametitest. Noored õpetavad ise lasteaia ja algklassiealistele noortele seda, kust tuleb nende toit ja mis häält teevad lehm ja lammas. Veel on tekitatud noortele võimalus näha seda, kuidas toimivad farmid muudes riikides, näiteks Ameerikas. Seda IFYE programmi raames. Üks, kes oma suve Ameerikas veetis, on täna Tartus ajakirjandust tudeeriv Kairi Janson. Seda suve nimetab ta oma elu kõige paremaks suveks. „Sain omale igas vanuses tuttavaid ja mitu eluaegset sõpra. Seega ongi 4H üks teene see, et ükskõik, kus maailma otsas oled – alati on diivan, millel magada,“ räägib Janson. USA farmides maisitõlvikutega tegelemine erineb muidugi suures osas eestimaisest talutööst, kuid kindlasti saab sealt saadavat kogemust ka siin ära kasutada. Ka Janson nendib, et ühel päeval sooviks ta elada oma talus ning ka tema süda on jäänud maaelu külge.

Aastatepikkune töö

4H sai alguse samal aastal, kui Eesti taasiseseisvus, siis veel poliitilise ühendusena. Ameerikast pärit maanoorte liikumine jõudis Eestisse ja on tänaseks siin juba väga tugevalt juured mulda ajanud. Aasta pärast ühingu loomist otsustati poliitiline suund põhikirjast välja jätta ja keskenduda vaid maaelule. Ühenduse nimi Eesti 4H, viitab neljale inglisekeelsele h-tähega algavale sõnale: pea, süda, käed ja tervis. Noored koonduvad maakohtades klubidesse, klubidel on juhendajad, mõnel puhul kooli huvijuhid või õpetajad, mõnel puhul lihtsalt aktiivsed lapsevanemad. Klubidest omakorda moodustuvad piirkonnad, mida on Eestis kokku kuus. Mõned juhendajad on organisatsioonis veetnud kogu selle tegutsemisaja, kakskümmend viis aastat. „Kui oled noorte seas, oled ise ka noor,“ kõlab nende ühise motona.

Birgit Kuslap, kes aktiivsest noorest juhatuse liikmeks on sirgunud, ütleb, et kõige keerulisem organisatsiooni tööshoidmise juures on noortele millegi uue pakkumine. „Meil on ju infoühiskond. Kui kõik uus ja huvitav on ainult hiirekliki kaugusel, siis on meil väga raske noort millegagi üllatada ja teda meie juures hoida,“ märgib ta. Seega tuleb organisatsiooni juhtidel pidevalt teha mõttetööd selle nimel, kuidas muuta maaelu vähemalt sama huvitavaks kui uus arvutimäng. Ja see ei ole just lihtne ülesanne. Endine 4H juhatuse liige ja varem mainitud IFYE programmi koordinaator Reelika Rüütli ütleb, et vahel osutub raskeks ka motiveerida inimesi rahata tööd tegema. Nimelt põhineb 4H vabatahtlikkusel ja palka noortega tegelemise eest juhendajatele ei maksta. „Inimesed, kes moodustavad 4H pere, teevad kõike seda oma pere ja vaba aja arvelt,“ ütleb ta. „Inimesed on need, kes on mind siin organisatsioonis hoidnud ja ehk hoiavad ka järgmised 25 aastat. Pealegi, mis oleks meeldivam kui olla koos heade sõpradega ja nii muuseas aidata noortel kasvada toredatakse inimesteks,“ seletab Rüütli. Niisiis püsibki organisatsioon vaid vabatahtlike, missioonitundega inimeste najal.

Kuidas edasi?

Rüütli ütleb, et 4H nägu noor on hakkamist täis ja ei häbene oma maapiirkonna juuri. Vastupidi. Pigem on nende üle uhke. Ta unistab, et järgmise veerandsaja aasta pärast on 4H maanoore arengus loomulik osa. „Ehk iga maanoor on olnud korragi meie ühingu liige. Igas maakonnas on olemas 4H õppetalu, kuhu saavad minna nii lasteaiad kui koolid, et tutvuda lähemalt maaeluga. Olgu see köögivilja- või marjakasvatus või hoopis väikeloomade ja lemmikute eest hoolitsemine,“ unistab Rüütli. Ka juhatuse liige Helen Siska ütleb sama. „Meie organisatsioonil võiks olla oma talu põllumaa, loomade, ruumide ja muu sellisega. Leian, et kui veel suuremalt unistada, siis saab see ka ükskord reaalsuseks“.

Populaarne

Tagasi üles