Nii ehitati vist ainult NSV Liidus

Ants Koodi kinnitusel on paljud Koodi puhketalu külastajad end pärast sellel kivil istumist või lebamist paremini tundnud.

FOTO: Toomas Šalda

Pärnumaal Libatses Via Balticast saja meetri kaugusel peab puhketalu Ants Koodi, mees, kes teismelisena alustas ehitusel abitöölisena ja enne pensioniikka jõudmist jõudis töötada enamikus tolleaegsetest ehitusorganisatsioonides alates Territoriaalsest Ehitustrustist ja Pärnu Ehitusvalitsusest kuni MEKi ja KEKini ning pärast „Edasi” kolhoosi osaühinguks muutumist ka sealses ehitus- ja remondiüksuses.

Koodi karjäär liikus valdavalt tõususuunas, kuid vähemalt ta ise ei saanud valminud objektide kvaliteediga enamasti kuidagi rahule jääda. Neile, kes Koodi puhketalu külastades peremehega jutusoonele satuvad, räägib ta lahkelt, kuidas eelmise sajandi teises pooles hooneid ja kommunismi ehitati. Ehituskunsti šedöövreid tollest perioodist otsida ei tasu.

Päris lapsena sai Häädemeeste vallas Orajõe külas kasvanud Ants teada, mida tähendab enda aias õunavargil käimine: „Isa tunnistati kulakuks, maad ja õunaaed võeti ära, jäeti vaid 0,15 hektarit. Oma aiast õunte korjamise eest ähvardati vanglaga, aga ikka korjasime.” Kauaks ta kodukülla jääda ei saanud, pärast seitset klassi tuli minna Pärnusse turbatehnikumi, millest ta loobus pärast esimest aastat, sest rabas praktikal käies selgus, et sel alal töötavad peamiselt pätid, isegi esimene palk varastati ära. Järgnenud otsus hoopis elektrikuks õppida eeldas aga raha olemasolu. Selle hankimiseks läks noormees 1957. aastal Pärnu-Jaagupi kooliehitusele abitööliseks.

Hooned muudkui kerkisid

Peagi tegi Ants ära müürsepaeksami, pälvis töödejuhataja usalduse, õppis ära töökäskude andmise, omandas töövõtteid, täiendas end kompleksbrigadiride kursustel ning õppis õhtukoolis. 1960. aastate alguses usaldati talle Pärnus brigaad, kus mehi üle neljakümne. „Palju käisime tööd tegemas maal: Häädemeeste koolimaja katus ja avatäited, Tihemetsa tehnikumi juurdeehitus ja ühiselamu, Niidupargi internaatkool ja palju teisi objekte. Tol ajal oli riiklik plaan ja ehitus pidi kindlaks ajaks valmis olema, kedagi ei huvitanud, kuidas. Isegi koolitüdrukuid võtsime appi näiteks parketilippe sorteerima. Tihemetsa tehnikumi juurdeehitusel olin meister, aga töölisteks saadeti viisteist demobiliseeritud moldaavlast, kes polnud iial müüri ladunud, aga talv oli külm ja karm. Segu tegime soojakus. Kui Tallinnast kontroll tuli ja lati seinale pani, oli kalle koguni viis sentimeetrit. Pääsesime oma „saavutusega” koguni ajalehte. Aga mis sa teed? Nii kui kivi paika paned, on see külmunud,” kirjeldab Ants Koodi oma varasemaid juhikogemusi.

Hiljuti oli Pärnu Postimehes artikkel, kus juttu Pärnu maavalitsuse hoone nigelast ehituskvaliteedist. Koodi oli selle ehitamisel objekti meister. „Sügisel sai vundament valmis, külmal talvel ladusime müüri ja krohvisime. Katust peal ei olnud, et all saaks tööd teha, tõmbasime segu peale ajutiselt ruberoidi. Nii kui selle paika panime, külmus see kinni. Kevadel tahtsime seda siis kokku rullida, aga päike oli segu ära kuivatanud ja ruberoidi kinni sulatanud. Kõigele lisaks polnud projektid täpsed. Tegime jooniste järgi akna- ja ukseavad. Aknad jõudsid kohale, aga auku sisse ei mahtunud: ehitajatele ja akende valmistajatele olid erinevad mõõdud antud. Mis muud, kui lõhkusime augud suuremaks.”

Järgmisel objektil valas Koodi brigaad taas talvel 14 meetri pikkuseid betoontalasid, millele pidi külmumisvastane elektrisoojendus ümber saama. Aga kui elektrik palgapäeva saabudes unustas järjekordsele talale soojenduse panna, külmus see mõistagi ära. „Peainsener kärkis ja paukus ning kuna mina vastutasin, pidin tala välja maksma. Kevadel kuivas see aga kenasti ära ja üks Raeküla mees viis selle sama raha eest, mis mina pidin maksma, oma maja ehitusele.”

Sageli oli hea organiseerimisvõimega Ants Koodi ülesanne viia lõpuni seisma jäänud objektide ehitus. Kuuekümnendate esimeses pooles tuli Moskvast range käsk kiiresti valmis ehitada vereülekandejaamad. „Maja sai õigeks ajaks reedesel päeval valmis ja esmaspäeval pidi komisjon objekti üle vaatama. Panin ühe papi valvesse, et midagi ei juhtuks. Aga üleval kolmandal korrusel oli üks destillaator ühendamata jäänud ja torulukksepad said peaarstilt loa ühendada see kummižgutiga. Öösel veesurve tõusis, žgutt tuli ära ja terve nädalavahetuse jooksis vesi kolmandalt korruselt alla. Valvesse jäetud papi oli aga otsustanud valvamise asemel sootuks mujal aega veeta. Esmaspäeva hommikul avanes õudne pilt: esimesel korrusel põlvest saadik vesi, igalt poolt sajab vett kaela, värv seinte pealt maas. Kandsin siis ülemusele ette, see ei julgenud kõrgemale poole teatadagi. Kõik, kes kätte saadi, hakkasid kõikvõimalike õõnsate asjadega vett akendest välja loopima. Aga siis tuli torm, mis rebis osa katusest ära. Mul tuli idee, kuidas täbarast seistust välja tulla: kirjutasin ettekande, et torm lõhkus katuse ja ühe akna, mis kukkus destillaatori peale, vesi pääses valla ja uputas kõik ära. Taastamine maksti kinni ja süüdlaseks jäi ilm. Kõik olid õnnelikud, sest Moskva vist ei saanudki teada, mis tegelikult juhtus.”

Pikka aega toppas töö Pärnus Niidu naftabaasis, kuni üks uus ülemus otsustas sinna saata mitusada inimest objekti lõpuni ehitama. „Vihma sajab, aga kohe ja kiiresti on vaja mahutid ära värvida. Naised lükkasid siis kaltsudega vihmavett eest ära, teised tulid värviga järgi. Aga ministeerium oli rahul ja mina sain isegi ametikõrgendust, pandi MEKis osakonnajuhatajaks,” meenutab Koodi. Ta sai väga hästi aru, et nii töötades ei saa kvaliteedist rääkidagi, aga vastuhakkamisvõimalust polnud. Ehitajatel oli elamispind töökoha poolt. Lähed töölt ära, pead välja kolima.

„Mõrra tänavale ehitasime veepuhastusseadmeid. Paigaldasime merre plastmassist torud, mis osteti valuuta eest Lääne-Saksamaalt. Üks toru pidi maksma nelja sõiduauto Volga hinna. Tormiga kippusid need vee peal ujuvad torud Saksamaale tagasi minema. Et torud minema ei pääseks, olid isegi parteikomitee seltsimehed põlvist saadik vees ja püüdsid kuidagi torusid ankurdada.”

Sindi vabriku uued hooned

Üks raskemaid objekte Ants Koodi tööaja jooksul oli Sindi vabriku uued hooned. „Sindi vabriku uuendamiseks loodi eraldi isemajandav jaoskond. Kui mind otsustati selle etteotsa panna, olin üsna löödud. Veepuhastusseadmed, pais, tohutu 85meetrise korstnaga katlamaja, peahoone katusepind 2,5 hektarit, ent ehitajateks vabakäiguvangid, kes toodi kohale kõikjalt Nõukogude Liidust. Neid röövleid oli seal sadu ja sadu, aga nende seas polnud ühtegi ehitajat. „Töömeeste” peamised söögihankimiskohad olid kohalike inimeste aiad. Muid sigadusi tegid nad samuti rohkem, kui keegi jõudis kaebusi esitada. Hiljem pandi pahaks, miks me nii kehvasti ehitame. Igal neljapäeval toimusid suurte ülemuste nõupidamised, mille esimene veerandtund möödus rahulikult, järgnes vastastikune sõim, süüdistamine ja kõigi hädade üksteise kaela ajamine. Lõppes nõupidamine reeglina tõdemusega, et jälle on tehtud sammuke kommunismi poole ja seda tuleb kõva viinavõtuga tähistada.”

Moskvast pärit projekteerijad käisid igal suvel Sindis kohal ja tegid muudkui ettekirjutusi. Näiteks olid alltöövõtjad ehitanud masuudimahutid poolteist meetrit madalamale kui projekteeritud, masuut ei saanud jaama isevooluteed pidi minna. „Mis teha? Pidin minema Moskvasse klaarima, kaasas Vana Tallinn, meeneid ja pistiseks raha. Ei saanud teisiti. Projekteerijad tegid ise uued joonised, kalle viidi miinimumi ja käis kah. Olukorraga lepiti. Ühe teise jama sain klaaritud nii, et pakkusin projekteerijatele kuuks ajaks tasuta elamist Pärnusse. Mis oli enne kõver, sai jälle sirgeks.”

Kui vihma sadas, lasi peahoone 2,5hektariline katus läbi. Konstruktsioonid vajusid alt ära, vesi jäi järvena katuse keskele. „Katuse all oli pööning, kuhu vesi jooksis. Ehitasime siis pööningule rennide süsteemi, mille vooderdasime ruberoidiga, vee juhtisime ventilatsiooniavast välja.”

Ehitusmaterjali oli Sindi vabriku uuendamisel arvel mitme miljoni rubla eest, aga seda varastati tohutult, kolmandik Sindi individuaalmaju kerkis Koodi hinnangul vabriku ehituseks mõeldud materjalidest. „Sekeldusi oli nii palju, et tervis sai kannatada, sain infarkti. Olin poolteist kuud ära ja see võttis vastutuse minult ära: pooleteise kuuga võis kõike juhtuda. Lahkusin tervislikel põhjustel sellest ametist ja läksin MEKi varustajaks,” meenutab Ants Koodi.

Õigluse huvides rõhutab ta, et tegelikult võis tol ajal kohata ka kvaliteetset ehitust. Peagi kutsuti ta KEKi, kus töökultuur ja sissetulekudki sootuks teised. „Seal oli kuupalk ja lisaks võimalus juurde teenida, oli tõhus premeerimissüsteem. Esimene palk oli mul 860 rubla, mis mind ehmatas. Küsisin ülemuse käest, ega midagi sassi pole aetud. MEKis varustajana olin saanud 80 rubla. Too vastas mulle üllatuseks, et praegu ei ole jah kõige paremad ajad. KEKis olin kolm aastat ja nii head teenistust pole mul varem ega hiljem olnud. KEKis töötasid tõeliselt oskajad mehed. Paraku oli KEKis jõutud niikaugele, et selle teenused läksid majanditele ja ettevõtetele liiga kalliks ja need hakkasid 1980. aastatel oma ehitusosakondi looma. Asi vajus ära, inimesed lahkusid ja töö kvaliteet kannatas. Mind kutsuti „Edasi” kolhoosi, mis samuti hakkas ehitama oma jõuga. Tulin Libatsesse eesmärgiga siia maja ehitada. Kolhoosiaeg küll lõppes, aga moodustati osaühing, mis jätkuvalt ehitajate tööd ja oskusi vajas. Ikka oli tarvis midagi väiksemat ehitada või remontida.”

1991. aastal kolis Ants Koodi sisse majja, kus pensioniea saabudes hakkas koos prouaga puhketalu pidama. Talu külalisraamatuid sirvides selgub, et peale eestlaste on siin viibinud hulganisti soomlasi, hiinlasi, jaapanlasi, prantslasi, sakslasi jt. Siin on peetud omajagu pidusid, suguvõsa kokkutulekuid, seminare. Talus on peatunud rattamatkajad, muusikud, linnuvaatlejad jpt. Peremees on oma kätega valmis teinud kiige, lõkkeplatsi, sauna, olemas on telkimisvõimalus ja kõik muu tarvilik. Kõigele lisaks jääb Koodi puhketalu vaid saja meetri kaugusele Via Balticast, kuid Ants Koodi tõdeb, et kui üheksakümnendatel ja veel eelmiselgi aastakümnel oli külastajaid palju, siis nüüd on neid vähemaks jäänud. „Oleme ikkagi linnast üsna kaugel ja kõiksugu muid ajaveetmisvõimalusi on juurde tekkinud,” arvab toimekas peremees.

Populaarne

Tagasi üles