Tunnistan ausalt, et olen läbinisti parempoolse ilmavaatega ja Reformierakond on olnud üks neid, kes minult valimistel üsna sageli hääle on saanud. Küll mitte viimastel valimistel. Nii et Reformierakonna igipõlises vaenamises mind süüdistada ei saa.
Ring on täis saanud (1)
Viimastel aastatel, juba Ansipi valitsusperioodi lõpust alates olen Reformierakonna suhtes muutunud aga järjest kriitilisemaks. Karikas sai lõplikult täis eelmisel nädalal, kui Reformierakond vastas IRLi ja sotside resoluutsele tegutsemisele Riigikogu liikmete ärakutsumisel riigile kuuluvate ettevõtete nõukogust kõige ehtsama demagoogiaga.
Reformierakonna juhid asusid oma koalitsioonipartnereid hakatuseks sildistama ning poliitimängurluses süüdistama, kahjuks läks sellega kaasa ka peaminister Taavi Rõivas. Tagatipuks asus majandus- ja taristuminister Kristen Michal otse-eetris väitma, et riigikogulased olevat riigile kuuluvate ettevõtete nõukogus justkui mingid erilised suunanäitajaid.
Asjaolule, et Riigikogu liikmete kuulumine on vastuolus põhiseaduse mõttega, on juba aastaid. Seda eirates mängis Reformierakond end ise nurka, pakkudes koalitsioonipartneritele hea võimaluses oma suurest vennast lahti ütelda.
Ei hakka siin võimaliku uue valitsuse koosseisu üle spekuleerima, kuid olen nõus Reformierakonna asejuhi Hanno Pevkuri arvamusega, et vasakpoolse valitsuse tulek kätkeb endas tõepoolest mitmeid ohte. Olgu siinkohal viidatud sotside juhi Jevgeni Ossinovski ammusele soovile kehtestada niinimetatud magusamaks ja burgerimaks. Võimalik uus koalitsioonipartner Keskerakond on aga juba 1990. aastatest alates propageerinud astmelist tulumaksu.
Eesti riigil on oma taasiseseisvuse veerandsaja aasta jooksul läinud ju tegelikult hästi. Sestap tasubki uuele võimalikule valitsusele soovida tõelist riigimehelikkust ja majanduslikku mõtlemist oma ideede elluviimisel. Püsib ju meie riigi edukus ikkagi vaid majanduse, sealhulgas maamajanduse edukusel.