Aiandushooaeg Eestis aina pikeneb. Kuhu edasi?

Meie jahedamasse kliimasse sobivaid uusi sorte tuleb üha juurde ning see on muutnud marjade, puu- ja köögiviljade värvi, suuruse, kuju jms valikuspektri märksa laiemaks ning tarbijale meelepärasemaks. Foto: Taavi Alas

Põllumees ei saa Eestis ühel hooajal üldjuhul mitut saaki nagu Lõuna-Euroopas, kuid võrreldes kümne aasta taguse ajaga on aiasaaduste hooaeg tänu uutele sortidele ja kasvumeetoditele märgatavalt pikenenud.

Meenutades oma kooliaega või isegi kümne-viieteistkümne aasta tagust aega, ei olnud Eesti maasikad nii varakult müügil kui viimastel aastatel ning ammugi ei saanud värskeid Eesti vaarikaid septembris-oktoobris. Eesti maasikad olid tihti juuli teiseks pooleks otsas ning vaarikad augustiks. Nüüd müüakse Eesti vaarikaid isegi septembris ning maasika frigotaimedelt saab saaki augustis!

Nüüdseks on tavapäraseks muutunud ka kohalikud viinamarjad ja paljud muud võõramad viljad-marjad, mida ükski tavaline eestlasest aiaomanik ei kasvatanud ega osanud oma toidulauale tahtagi.

Boonus on see, et meie jahedamasse kliimasse sobivaid uusi sorte tuleb üha juurde ning see on muutnud marjade, puu- ja köögiviljade värvi, suuruse, kuju jms valikuspektri märksa laiemaks ning tarbijale meelepärasemaks.

Frigotaimed üha populaarsemad

Maa Elu uuris aiandusspetsialistidelt ja talupidajatelt, kas Eestis annaks maasikate, vaarikate, viinamarjade ja muude köögi- ja puuviljade valmimisaega kevadel senisest varasemaks ja sügisel veelgi hilisemaks venida. Kas see sõltub ainult uutest põhjamaisema kliima jaoks aretatud sortidest ja kasvatustingimustest või on muidki põhjuseid, miks värsket Eesti kaupa harjumuspärasest pikemat aega letil näha saab?

Räpina Aianduskooli puuviljanduse õpetaja Sirje Tooding ütleb Maa Elule, et on tõesti hea, kui Eestis saab pikema aja jooksul süüa värskeid marju, kuid täpsustab, et kevadel frigotaimedega rajatud maasikaistandikud on Eestis juba aastaid kasutusel ja sellest tingitud hilisemal ajal valmivad maasikad pole enam üllatus. „Istutamisaastal saab saaki hiljem korjata, järgnevatel aastatel valmivad viljad tavapärasel ajal. Koduaia pidaja saab frigotaimi osta väiksemas koguses aiaäri või suurtootja kaudu ja seda võimalust kasutatakse viimasel ajal aktiivselt,” lisab ta.

Sügisvaarikal pole usse

Toodingu sõnul torkab vaarikasort „Polka” ja teised sordidki silma sügisel valmivate viljadega. „Vaarikaid saab kuni sügiskülmadeni, sort on suureviljaline, saagikas, vaarikamardikas ei kahjusta vilju (niinimetatud vaarikaussi ei ole). Mõnel aastal segab jahe ja vihmane sügis. Siis lähevad viljad hallitama, maitse jääb keskpäraseks ja saak on tagasihoidlik,” selgitab Tooding.

Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuse marjakultuuride vanemteadur Asta-Virve Libek nõustub, et ehkki kümme ja enam aastat tagasi olid nii varajased kui ka taasviljuvad maasika- ja vaarikasordid juba olemas, niisamuti frigotaimed, ei kasutatud viimaseid siiski nii agaralt kui viimastel aastatel. „Väga rõõmustav, kui aiasaaduste värskelt tarbimise aeg pikeneb,” märgib Libek.

Maasika tarbimisaega mõjutavad tema sõnul kõige enam ilmastikuolud. On aastaid, kui varajased sordid valmivad juba 12. juuni paiku, ja on aastaid, kus küpsemine algab alles juuli alguses. „Esimesel juhul peaks maasikas õitsema juba mai esimesel poolel, kui on veel üsna suur öökülmaoht. Seega avamaalt varasemat maasikasaaki, kui just katteloori ei kasuta, pole eriti võimalik saada.”

Kuigi Eesti on väike, valmivad Libeki sõnul Lõuna-Eestis maasikad enamasti paar nädalat varem kui Põhja-Eestis. „Kindlasti saab varasemat saaki kasvuhoonest ja kiletunnelist. Ilusat hilist saaki annavad remonteeruvad vaarikasordid. Jällegi on tähtis ilmastik. Kui september on soe ja öökülmadeta, on saak külluslik, kui aga miinuskraadid juba näpistavad, jääb noos kesiseks.”

Eesti viinamarjahooaeg on samuti pikenenud. Sirje Toodingu sõnul kasvatatakse viinapuid Eestis juba aastakümneid ja huvilisi tuleb järjest juurde – nii suurtootjaid kui ka koduaiapidajaid. „Kuna sordivalik on päris suur, leiab igaüks endale sobiva. Varajased, keskvalmivad avamaal ja hilised sordid katmikalal, nii saab oma aia viinamarju peaaegu kolm kuud süüa.”

Eestlased, avastage söödav kuslapuu!

Kas Eesti kliimas võiks tulevikus veel rohkemate aiasaaduste valmimisaeg muutuda sügisel pikemaks või kevadel varasemaks?

Sirje Tooding märgib, et marjakultuure saab kasvuperioodi pikendamiseks kasvatada katmikalal. „Maasikate ja vaarikate suurtootmine kasvuhoones ei ole haruldus. Kuna kodumaiste viljade nõudlust on, võiks rohkemgi kasvatada, kuid hind määrab kõik. Koduaias oma tarbeks võib muidugi maasikaid kasvuhoones kasvatada, kuid vähese päikesega valminud viljad pole nii maitsvad.”

Asta-Virve Libek rõhutab, et marjade tarbimisaega pikendada saab eelkõige uusi vähem levinud liike kasutades, aga ka hilisema valmimisega liike kasvatades. „Maasika frigotaimede kasutamine ei lase meie kliimas märkimisväärselt maasikaaega pikendada. Istutamisest saagi alguseni kulub umbes 60 päeva, kui istutame juuni alguses, peaks saak saabuma augusti alguseks. Saagi septembrisse planeerimine tähendaks juba riskimist,” tõdeb Libek.

Kui aiaomanik tahab kasvatada midagi väga maitsvat, tervislikku ja suvel üsna vara valmivat, võiks Sirje Toodingu ja Asta-Virve Libeki arvates istutada aeda söödava kuslapuu – pealegi valmivad selle sinised ja head mustikamaitselised viljad veidi varem kui aedmaasikad. Söödav kuslapuu sobib Eesti kliimasse väga hästi.

Nutikas võib Eestis saada isegi neli saaki

Tairi Albert, Räpina Aianduskool

köögiviljanduse, maheviljeluse ja taimekaitse õpetaja

Leian, et huvitavate sortide turuletulek rikastab kenasti meie toidulauda – nautida saab enda kasvatatud saagi ilu ja maitset. Näiteks ei pea porgand enam olema vaid oranž ja piklik. Taldrikule võivad sattuda nii violetsed, punased, kollased kui ka valged porgandid. Enam pole edukaks porgandikasvatuseks ilmtingimata tarvis tüsedat pinnasekihti – ümara juurviljaga porgandisordid (Pariisi porgandid) on varased valmijad ning neid saab kasvatada ka kastis –, piisab vaid kümnesentimeetrisest pinnasekihist. Kuna kiht on õhuke, tuleb pinnast stabiilselt parajalt niiskena hoida. Ka väike maa-ala ei takista.

Nutikalt planeerides võib Eestiski saada ühel aastal samalt kasvualalt suisa neli saaki: kevadel külvame spinati, pärast saagikoristust istutame spinati asemele ettekasvatatud lehtsalatitaimed. Kolmandaks kultuuriks külvame aedtilli ning augusti lõpus, pärast aedtilli koristust pistame mulda rediseseemned.

Praegugi, oktoobrikuu lõpus, kui muld pole külmunud, saame mullast välja kaevata ja nautida aed-mustjuure või maapirni imelist krõmpsuvat tekstuuri. Rooskapsas talub aga rahuldavalt kümnekraadilist külma, kusjuures seda võib olenevalt aastast põllult või aiast koristada lausa novembrikuus.

Tänapäeval pööratakse järjest rohkem tähelepanu nendele taimeosadele, mille oleme seni tänamatult kõrvale heitnud – näiteks porgandi või redise lehed on väga väärtuslikud. Harvendades porgandi- või redisepeenart, võiksime väljakitkutud taimed komposti saatmise asemel hoopis salatiks hakkida. Toiduks sobivad ka peedi-, naeri- ja kaalikalehed – eelistada võiks nooremaid lehti.

Niisiis – mida rohkem ja pikema aja jooksul saame nautida kodumaiseid värskeid aiasaadusi, seda enam suudame rakendada meie suurimat rikkust – kohalikku ja tervislikku toitu!

Viinamarju võib Eestis saada juuli lõpust oktoobri keskpaigani

Mart Orav, Koplimäe-Orava talu peremees

www.hot.ee/viinamarjad

Oma viinamarjade tarvitamise aega saab hilisema suunas pikendada kasvuhoones. Seal annab kasvatada sorte, mille küpsemisperiood on sedavõrd pikk, et meil need avamaal ei valmiks. Kuigi, kui väljas on juba miinuskraadid ja kasvuhoone eriti sooja ei pea, siis võtab külm lehed ära ja marjad enam edasi ei kasva. Siis on abi köetavast kasvuhoonest, mis laseb ka kevadel vegetatsiooniperioodi varem alustada.

Lihtsam on pikendada kodumaiste viinamarjade tarvitamise aega varasema suunas.

Selleks tuleb istutada kasvuhoonesse (ka mitteköetav sobib) ülivaraseid, meie kliimas avamaalgi varakult valmivaid viinamarjasorte, mille marjad valmivad kasvuhoones veelgi varem. Viimased aastad on selliseid sorte meile juurde toonud, näiteks Läti sort „Dovga”, aga ka Eesti oma „Liiso” on päris varajane.

Kõik avamaal hästi viljuvad sordid ei taha küll kasvuhoones, kus tolmlemistingimused on kehvemad, nii hästi viljuda, kuid enamik õuesorte annab korralikku saaki ka kasvuhoones.

Sorte valides ning neid kasvuhoones ja avamaal kombineerides õnnestuks meil kodumaiseid viinamarju tarvitada juuli lõpust oktoobri keskpaigani, köetavas kasvuhoones veelgi kauem.