Kõledad ja tühjavõitu on hilissügisesed põllud ja niidud. Siiski tegutseb kõrretüügaste vahel ja põllupeenardel pudenenud teri nokitsevaid hiiri ja väikelinde.
Halli kuuega väljavalvur
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loorkullid ja enamjaolt ka hiireviud on lõunaradadele rännanud, nii et väikestel askeldajatel tundub justkui ohutu olevat.
Siiski – üle välja kulgeval elektriliinil, mõnikord posti otsas või üksiku puu ladval istub halli selja ja mustade tiibadega rästasuurune lind. Seal seirab saaki hallõgija – värvuliste seltsi kuuluv kiskjaloomuline laululind. Hea nägemine võimaldab tal näha peatset ohvrit ja söömaaega, kas hiirt või pisemat lindu, isegi veerand kilomeetri kauguselt. Sobivat saaki nähes lööb ta oma mustad, keskel valge laiguga tiivad laiali, lendab kohale ja rabab väiksema loomakese küünistesse, suuremat, nagu nirki või rotti, hakkab aga tugeva konksus otsaga noka hoopidega surmama, milleks võib kuluda mitukümmend lööki. Mõnikord kasutab hallõgija saaklooma täpsemal väljapeilimisel ka rappelendu ja nagu ripub õhus paigal. Kui saaki on ohtralt, ei piirdu hallõgija ainuüksi kõhutäiega, vaid lükib esialgu söömata jääva hiire või muu saaklooma mõne põõsaastla otsa varuks võimalike näguripäevade tarbeks.
Matsalu ja teistes suurtes roostikes käivad toitumas arvukad tihased. Neid tulevad küttima hallõgijad, kes on Lihula kandis ära teeninud tihasekulli hüüdnime. Ka roostikus kaitsevad hallõgijad oma jahiterritooriumi, nii et kahe tihasekulli vahet on ikka tubli kilomeeter. Mõningase sarnasuse tõttu harakaga on hallõgijat kutsutud ka pajuharakaks.
Eestis on hallõgija nii pesitseja kui ka talvitaja. Hilissügisel on märgata põhja- ja kirdepoolsete asurkondade läbirännet, samuti märtsis on hallõgijaid meil sagedamini näha. Aprillis aga taanduvad meie haudelinnud rabadele, mis on nende põhiline pesitsuspaik Baltimaadel. Mujal võivad nad suvel elutseda ka metsaservadel ja põõsastikes. Eesti rabadel on pesad rajatud jändriku männi võrasse. Pesa on männiraagudest kõrte abil kokku põimitud paksuseinaline ehitis, mis on ohtralt sulgedega vooderdatud. Ka väliskihis leidub sulgi – varasematel aegadel, mil rabapüü oli Eestis arvukam, kasutasid hallõgijad just oma pesitsemise alul sulgivate rabapüüde valgeid talisulgi, nii et valev õgijapesa hakkas juba kaugelt silma.
See lubas rabalindude uurijatel hallõgija arvukust hõlpsamini kindlaks teha. Liigile soodsamatel aegadel eelmise sajandi keskel pesitses Eestis kaks-kolm tuhat paari, nüüd aga ei küündi see arv poole tuhandenigi. Ka haudeajal nõuab hallõgija suurt territooriumi, nii et pesade vahekaugus on tavaliselt paar kilomeetrit. Nagu laululinnule kohane, esitavad isased hallõgijadki varakevadel endale valitud pesapaigal oma tasasevõitu sädistavatest-värelevvilistavatest-karesiutsuvatest kaksiksilpidest laulu. Emalinnu peibutamiseks eksponeerib isane rohkeid saakloomakesi, pistes need ühekaupa oksatippude külge. Maikuu keskpaigaks on pesas 5–7 kreemika tausta ja porikarva tähnidega muna, mida haub peamiselt emalind oma 15 päeva ja jääb siis nädalaks poegadele sooja hoidma ning neile isalinnu toodud hiirtest, karihiirtest, sisalikest, väikelindudest ja putukatest, eeskätt kiilidest rebitud palakesi nokka andma. Kolme nädala vanused pojad turnivad juba mööda pesamänni oksi ja muudkui nõuavad vanematelt valju kräunuva vingumisega süüa.
Juulis hajuvad lennuvõimestunud noored ja vanalinnud rabadelt ning hakkavad ava- ja poolavamaistul peamiselt ühekaupa ringi uitama. Suviti Venemaal ja Fennoskandias elutsevate hallõgijate hulk küünib veerand miljoni või enamagi paarini. Seal asustatakse metsatundrat, taigahäile, okasmetsade servaosi ja jõeluhtasid, Lääne-Siberis ja Põhja-Kasahstanis põõsastunud alasid. Sügisel liigutakse järk-järgult lõuna ja edela poole ning talvel jõuab mõnigi Uurali kandis pesitsenud hallõgija Püreneede ja Apenniinide eelmäestikuni. Pehmel talvel veedab talve Eestis kokku kuni tuhat hallõgijat, nii et paljudel meist on võimalus mõnda neist silmata.