E, 30.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Veelkord esimesest lumest ja polaarfrondist

Jüri Kamenik
, ilmatark
Veelkord esimesest lumest ja polaarfrondist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Margus Ansu / Postimees

Kuigi sügise esimene lumi on ära olnud – kus nädala eest, kus alles nüüd –, alustan ilmajuttu jälle esimesest lumest.

Esimese lume juttude peale saabus üsna elav tagasiside (teiste teemade kohta on seda tulnud oluliselt vähem), mille hulgas üks Tallinna elanik meenutab väite peale, et kui esimese lume tulek on kokkulepitult 25. september, siis tema teada oli see hoopis 21. septembril 1941. Osundan valikuliselt: "Meelde on jäänud, et 1941. aastal sai kartuleid võtta mullast, mis endast lumega segatud putru kujutas, ja see toimus sügisese pööripäeva ajal. Ning kuupäevana kummitab mälus 21. september... Elasin siis Saue valla Pääsküla külas, olin 16-aastane. Must-valgel materjale tollest ajast ilmselt kuskil ei leidu. Sest sõja-aeg ju oli. Saksa väed jõudsid Tallinnasse vähem kui kuu aega enne seda, ja kui sõjaväel oma ilmateenistus oligi, siis mingit sellega tegelevat tsiviilasutust ilmselt polnud."

Kommentaariks niipalju, et selliseid meenutusi ei saa kahjuks kinnitada ega ka ümber lükata. Mälu ei ole usaldusväärne allikas – näiteks on mul meelest läinud 2003. aasta oktoobri lumetormid, millest hiljuti oli juttu Tartu Postimehes. Ja lisaks: kes teab, kas see oli üldse lumi – äkki hoopis midagi lumekruupidesarnast –, sest sageli ei eristata erinevaid sademeliike (lume sugulastest olen juba varem kirjutanud).

Lumeteema lõpetuseks veel üks lustakas mõtteavaldus: „Tegelikult oleks ju hiiglama põnev saada tänapäeva mõistes täpset ilmainfot selle kohta, kuidas on lume, vihma, päikese ja kõige muuga lood olnud vähemalt viimased 2016 aastat. Kuna see pole paraku võimalik, siis tuleb meil leppida uhkeks olemisega, et näiteks aastal 4032 on inimestel võimalik täpselt teada, milline ilm valitses kunagi hallil ajal.“

Eesti ilmastiku tähtsaks kujundajaks on polaarfront. See on klimatoloogiline front, mis eraldab väga erinevate omadustega õhumasse, täpsemalt troopilist õhumassi polaarsest õhumassist. Polaarfrondi ülapiiril puhuvad kitsa vööna äärmiselt tugevad tuuled – seda tugevate tuule vööndit nimetatakse jugavooluks.

Polaarfront lookleb koos jugavooluga üsna palju moodustades nn Rossby lained. Need looked liiguvad suhteliselt aeglaselt läände, määrates muutliku parasvöötme ilmastiku.

Polaarfront määrab eeskätt kevadel ja sügisel selle, kas ilm on suvine või talvine, kusjuures kevadel on erinevus suurem. Eesti jääb praegusel ajal just sellisesse kohta, kus polaarfront on sage külaline. Suvel taandub see põhja poole, talvel lõuna poole, kuid pole siingi mingit ranget reeglit.

Mida liikuvam on polaarfront ja mida lähemal see on, seda kontrastsem on ilmastik. Seda tunneme ka praegu, kui talvised episoodid vahelduvad pehmete sügis- või kevadhõnguliste ilmadega – vastavalt sellele, kas polaarfront asub meist põhja või lõuna pool.

Novembri juhatas sisse rahuliku ilmaga kõrgrõhuhari, kuid see asendus juba samaks õhtuks aktiivse tsükloniga, mis tõi tugevat tuult ja sadu peamiselt lume ja lörtsina, kohati tuiskas. Tundub, et talvenäoline ilm jääb esialgu püsima. Kui tekib mereefekt, võib Soome lahe ääres sadu olla tugevam, eriti 3. novembri paiku (ööpäevane lisanduv lumekogus >10 cm). Seejärel on lühike rahuliku ilma periood, kuid pärast seda võib oodata järjekordse aktiivse tsükloni saabumist. See võib tuua ohtralt lund ja tuisku, aga ka sula. Elame-näeme!

Märksõnad
Tagasi üles