Ilma põllumajanduseta maaelu

Perekond Põllmaa sõnul on elu maal kümne aastaga palju muutunud. Fotol vasakult perepoeg Jaagup, koer Alvin, Triin ja Mangus.

FOTO: Kristina Traks

Tüüpiliselt seostuvad maaeluga loomad, sõnnikuhais, poolde säärde ulatuv pori. Aga saab ka hoopis teisiti, selgub nii-öelda uusmaakate kogemusest

Triin ja Mangus Põllmaa tähistavad kuu aja pärast maal elamise kümnendat aastapäeva. Nende kodu asub Harjumaa serval Vanakülas, 60 kilomeetri kaugusel Tallinnast. „Oleme siin teinud sama tööd, mida enne linnas tegime. Kümme aastat tagasi poleks selline elu olnud võimalik,” märgib Triin. Paaril on väike reklaamifirma Tunnel, mis pere kenasti ära toidab.

Mangus, kes oli hoopiski Lasnamäe poiss, jutustab, et otsus maale kolida tuli üsna juhuslikult. „Oli ehitusbuum ja meie ehitasime ka Sakus maja. See protsess oli tohutult frustreeriv ja meil oli Triinuga vaikne kokkulepe, et kui mõni huvitav kinnisvara silma jääb, siis läheme ja vaatame. Juhuslikult leidiski Triin selle maja, tulime vaatama ja kohe otsustasime – see on meie jaoks õige koht. Maja oli sellises seisukorras, et sai kohe sisse kolida,” räägib Mangus. Triin lisab, et neil pole mõtteski olnud kusagil mujal elada.

Alguses käis Mangus iga päev linna tööle, sest kümme aastat tagasi ei saanud töötada kodunt, kuna internet oli kehv ning kodukontorist töötamisele ei vaadatud hästi. „Isegi kui õnnestus kodupäev välja rääkida, siis tähendas see tohutut internetivaevlemist. Mäletan, kuidas käisin Loksa haigla ukse taga wifis suuri trükifaile saatmas, sest kodunt polnud võimalik seda teha. Alguses oligi kõige suurem mure internet, sest me mõlemad teenime leiba arvutiga,” kirjeldab Mangus. Triin oli väikeste lastega kodus ning mõne aja pärast lõppes masu tõttu Manguse töö linnas. Siis tehtigi koos reklaamifirma ning 2008. aastast lõppes igapäevane linna vahet saalimine.

Väike paindlik firma

Firma Tunnel teeb kujundusi, reklaame, trükiseid. Paljud kliendid on Tallinnas, kuid Triinu sõnul pole see, et suhtlus käib nii-öelda metsas, klientidele probleem. Töö käib ju enamasti e‑posti teel. „Meil pole kliente, kelle jaoks on tähtis kiiskav ja kallis kontor kesklinnas. Kui tööjõudu napib või pole piisavalt oskusi, siis kasutame teiste omasuguste kaugtöötajate abi. Programmeerija elab meil lausa Brüsselis. Pigem ongi kliendile hoopis vajalikum, et oleksime paindlikud. Meil pole kunagi olnud plaani kasvada ja teha suurt agentuuri, meie eesmärk on tööd teha mõnuga,” kinnitab ta. „Vahest teeniksin suures agentuuris töötades rohkem, aga kindlasti maksaksin ka rohkem joogatundide eest, et stressi maandada. Aga siin on mul jooga ja stressileevendus kohe maja taga metsas.”

Maaelu on kümne aasta jooksul Triinu ja Manguse sõnul palju muutunud. Kui kümme aastat tagasi olnud Vanaküla oma nime väärt, siis nüüd ei ole külas enam vabu maju ning palju uusi elanikke on juurde tulnud. „Kuhu on keegi juba tulnud, sinna hakkavad teisedki tulema. Lihtsam on maale kolida, kui seal on ees juba sinu moodi peresid. See on eriti oluline lastega perele, sest lapsed vajavad ju mängukaaslasi,” räägib Triin. Nemad ise kolisid küll Vanakülla ilma kellegi kutseta, küll aga leidsid sealt poolkogemata juba tuttavaid eest. Praegu pole neljanda ja teise klassi poistel Joosepil ja Jaagupil ammu enam mängukaaslastega muret, sest külas elab lausa kamp ühevanuseid poisse ja muidugi on kõik sõbrad.

Anonüümne olla ei saa

Kuidas maal kiiremini juurduda? Mangus leiab, et põhiline on päriselt ka oma elu maale seada. Mitte nii, et kogu elu käib endiselt linnas – ise käid seal tööl, lapsed viid linna kooli, trennid, sõbrad on ka linnas – ning maal käid ainult magamas. „Niimoodi ei teki sidet kogukonnaga ja õige varsti võid avastada, et maaelu pole ikka päris see, mida ette kujutasid,” kirjeldab ta. Triin lisab, et maale minnes tuleb arvestada, et isegi kui parasjagu on külas postiteenus, pood, kool ja käib buss, siis juba viie aasta pärast ei pruugi enam midagi olla. „Sellega tuleb lihtsalt leppida ja hakkama saada,” nendib ta.

Veel on vaja natuke nutti ja lahtiseid käsi. „Kui on hooned, siis need nõuavad korrashoidu. Peab oskama asju parandada. Linnas kutsud torumehe, aga maal peaksid ise hakkama saama või palud naabrimeest appi,” teab Mangus. „Maal elamine eeldab naabritega suhtlemist. Nii leiad, kes sind saab aidata, ja saad ise teistele abiks olla. Oled kursis, kuidas naabril parasjagu elu läheb. Sellist asja, et kolid maale elama ning justkui kaod sinna, ei saa lihtsalt juhtuda. Kui vähegi tahad tegutseda, siis õige pea sind märgatakse ja tõmmatakse tegevustesse kaasa.”

Selle peale räägib Triin, kuidas ta poolkogemata Vanaküla külavanemaks valiti. „Olime siia hiljuti kolinud, ei tundnudki veel kedagi. Külaelanikelt tuli aga ettepanek, et võiksin uue tulijana külavanemaks hakata. Olin nõus, mis siis ikka. Nüüd olengi külavanem juba kaheksandat aastat. Aga nii jah ei saa, et tuled linnast suhtumisega: mina olen linnast ja teie olete kõigest maakad. Võib-olla ei maksa alguses kõikidele „süsteemidele” kohe hooga peale lennata, vaid natuke vaadata, kuidas ja miks asjad nii toimivad, nagu nad toimivad. Isegi kui ei saa kõikidega sõber olla, siis sõbralik saad küll olla.”

Tavaline on arvamus, et talvel valitseb maal kinnituisanud teede tõttu kaos ning alailma läheb elekter ära. Esimese arvamuse kohta ütleb Mangus, et kinnituisanud tee on rohkem linnainimese mure ja pigem võiksid selle üle kurta Lasnamäe elanikud, kui nende majadevahelised teed talvel ühe auto laiusteks radadeks kahanevad. „Kümne aasta jooksul on meil siin ehk paar korda juhtunud, et öösel on sadanud tohutult lund ning traktor pole veel jõudnud teid lahti lükata. Ei ole nii, et passitakse päevade viisi lumevangis. Juhtub ikka, et puu kukub elektriliinile ja on katkestus. Inimesed on sellega harjunud ning üldiselt ei juhtu midagi, kui elekter ära läheb,” räägib ta.

Koolitusfirma metsas

Koolitaja ja konsultant Indrek Maripuu pole samuti maale kolides ametit vahetanud. Otsus Tallinnast ära tulla sündis kuus aastat tagasi üsna kiiresti. Parasjagu tulid Indrek ja tema kaasa Liina töölt ära konsultatsioonifirmast BDA ja otsustati, et kui teha reset, siis miks mitte kogu elus. „Märtsis sõnastasime „Tallinnast ära” mõtte, siis leidsime kiiresti talukoha Põlvamaal Uibojärvel. See tundus juba pildil õige ja päriselt veelgi õigem. Laps lõpetas linnas esimese klassi ja siis tulimegi. Meid ei sidunud Põlvamaaga miski ja ainus kriteerium oli, et läheduses peab olema Waldorfi kool,” räägib Indrek.

Maripuude idee oli algusest peale maal edasi koolitamisega tegeleda. Selleks on tallu kohale veetud kaks vana palkaita, milles küll enam vilja ei hoita, vaid aidatakse inimestel kulunud mõttemustritest jagu saada. „Aitame organisatsioonidel näiteks ajurünnakuid tulemuslikuks muuta. Õpetame, kuidas teha nii, et inimesed tulevad kokku ning ideed tõesti sünnivad. Meie kliendid on Eesti mõistes suuremad firmad,” räägib Indrek. Ta möönab küll, et Loovusaida idee pole ehk läinud tööle selle kiirusega, nagu alguses loodeti, sest mõnusa olemise loomine võtab aega. Seda enam, et ärikliendi ootus on natuke muud kui ökoinimeste laagril. Maal elades on Indrek aru saanud, et asjad võtavadki ehk natuke rohkem aega. „Üks sõber tuli Tallinnast külla ja ütles, et isegi poe uks pidi siin aeglasemalt avanema kui linnas,” muigab ta.

Palju töid saab teha eemalt

Sõitmist on koolitustööga palju, aga niisamuti oli ka siis, kui elu keskpunkt asus Tallinnas. „Tegelikult pole vahet, kus sa oled. Paljud koostööpartnerid küll imestavad, et me polegi Tallinnas. Nad ei saagi teinekord sellest aru, et olen kuskilt eemal,” kinnitab ta. „Tänapäeval on niipalju töid, mida saab teha teistmoodi ja kaugelt. Aga et see tõesti toimiks, peab muutuma töökultuur ja suhtumine kaugtöösse. Eks meiesuguseid friike tuleb järjest rohkem juurde ja tegelikult on juba seegi suur asi, kui inimesel on maakodu ja ta näiteks poole ajast töötab sealt.”

Indreku ja Liina Loovusait on ka üks Ogarate Talude võrgustiku liige. „Keskmise Tallinna inimese jaoks on maakolimine ulme ja meietaoliste inimeste maal toimetamist võiks nimetada ka ogaraks. Vaikimisi peetakse maaeluks ikkagi põllumajandust, äärmisel tujul taluturismi,” ütleb ta. „Meil võrgustikus aga on koos kümmekond talu, kus tehakse midagi hoopis teistsugust. Näiteks koolitus, filmitegemine, Voronja galerii on üks meie liige. Mõte on tutvustada neid talukohti ning murda stereotüüpi – maaelu võrdub põllumajandus.”

Statistika näitab, et jätkuvalt minnakse maalt linna, mitte vastupidi. „Samas Tallinnas on palju inimesi, kes ei taha seal tegelikult olla. Nad on peamiselt sellepärast, et seal on hea töö. Kui suudaks välja mõelda, kuidas maal ära elada, oleksid nad valmis tulema. Kui omavalitsus mis tahes kohas tahaks noori omale, siis ei peaks tagasi meelitama üksnes kohalikke noori. Meilgi polnud selle kohaga Põlvamaal mingit sidet, ja mis sellest!” ütleb Indrek. „Väga tähtsad on ka nii-öelda majakad. Siinkandis on selleks kindlasti Rosmal asuv Waldorfi kool. Igal aastal on see paar-kolm uut peret siiakanti elama toonud. Võrumaal on selline hea näide Sänna mõis, mille ümber on koondunud paljud juurde tulnud inimesed.”

Populaarne

Tagasi üles